[MUL] Mulgi sõnaraamat

jakkame <jakate ~ jakade, jakka>
1. jätkama, pikendama; asendama ▪ tohter es saa kedägi tetä, egä ta päevi edesi es saa jakate arst ei saanud midagi teha, ega ta ei saanud [elu]päevi pikendada; tule manu, ütle „tere, jakka leibä“, tõse sis „jakku tarvis“ või „jakka jumal“ tuleb juurde, ütleb „tere, jätku leiba“, teised siis [vastu] „jätku tarvis“ või „jätka, jumal“. Vrd jäkkame, jamame1, pikendeme
2. pookima (viljapuud) ▪ meil om nüid kikk noore uibu ärä jakat meil on nüüd kõik noored õunapuud ära poogitud. Vt .puuk´me2