[MUL] Mulgi sõnaraamat

kägu <käo, kägu> kägu (Cuculus canorus) ▪ ku kägu ninda vara väl´lä tule, et mõts vitsan om, sis saa leibä, ku urba, sis ohku, ku lehte, sis leinä (vns) kui kägu nii vara tuleb, et mets raagus on, siis saab leiba, kui [kägu] urbade ajal tuleb, siis [saab] muret, kui lehtede ajal, siis [saab] leina. Vt kuku|lind, mõtsa|kukk

vainu|kägu <vainu|käo, vainu|kägu> Krk vaenukägu (Upupa epops) ▪ sii om küll vainukägu, ei pane lõugu kinni, sedä ei tää, ka ta vahedet om piltl see [laps] on küll vaenukägu, ei pane lõugu kinni, seda ei tea, kas ta vahetatud on (palju nutva lapse kohta arvati, et vanapagan on ta ära vahetanud)