[MUL] Mulgi sõnaraamat

kõõm <kõõma, .kõõma>
1. kõõm, ketendus ▪ lehmä õõruve sarvi vahelt kõõma lehmad hõõruvad sarvede vahelt kõõma; siga aap kõõma siga ajab kõõma. Vt kõõme
2. väheldane või vilets asi ▪ ein om ku kõõm kunagi, niidä ku kõõma hein on igavene vilets, niida kui kõnni. Vrd kän´n

talve|kõõm <talve|kõõma, talve|.kõõma> piltl talvine vill ▪ mis ristipäevän pöets, om talve puru, talvekõõm mis ristipäeval pügatakse, on talve puru, talvine vill