[MUL] Mulgi sõnaraamat

kõrrage
1. korraga; üheaegselt ▪ sikuteme kõrrage! sikutame korraga!; ta sei kõrrage kausi tühjäs ta sõi korraga kausi tühjaks. Vrd jutige, .juunig, kõrralti
2. järsku; äkki ▪ kõrrage läit´s ilm väega alvas äkki läks ilm väga halvaks. Vrd äkitselt
3. kohe; otsemaid; korrapealt ▪ miul ei tule nii asja kõrrage miilde mul ei tule need asjad otsemaid meelde. Vrd joonelt, kohald, kohe2, otse|kohe, sõna|päält

üte|kõrrage Trv
1. ühekorraga, korraga ▪ sedä tüüd ei tetä ütekõrrage seda tööd ei tehta ühekorraga. Vrd kõrralti
2. ühe hooga, järjest ▪ ma lugesi selle raamadu ütekõrrage läbi ma lugesin selle raamatu ühe hooga läbi. Vrd jutige