[MUL] Mulgi sõnaraamat

kör´r1 <körri, .körri> Krk
1. põdur, kängus olend, könn, kõbi; küürus vanainimene ▪ äbärikse tallekse jääss kängu kokku ku ädä körri äbarikud tallekesed jäävad kängu nagu hädised könnid; vana inimene om kokku kiskun ku üit´s kör´r vanainimene on küüru jäänud nagu üks kõbi. Vrd köbi, kön´n, körläs, körrat´s, kös´s
2. köhija, rögiseja ▪ üit´s va kör´r ta om, köhi üttepuhku ja körises üks va köhija ta on, köhib kogu aeg ja rögiseb. Vt köhär´d, kök´s2, körlä, körät´