[MUL] Mulgi sõnaraamat

kalluteme <kallute, kallude>
1. kallutama, kallakile ajama, lükkama ▪ tuul´ olli puu kalluten juurest üles tuul oli puu koos juurega üles kallutanud. Vrd kaaluteme
2. õõtsutama ▪ nevä kalluteve lootsikut nad õõtsutavad lootsikut; ta ei mõista õigest kõndi, ku lää, sis kalluts iki katsipidi ta ei oska õigesti kõndida, kui läheb, siis õõtsutab ikka kaksipidi. Vt õõtsuteme
3. valama, tühjendama; ümber lükkama ▪ laits kallutep pangi ümmer laps lükkab pange ümber