[MUL] Mulgi sõnaraamat

kida <kida, kida ~ kia, kida>
1. kida, kisk, terav konksuke ▪ västre kida om nüris lännu ahingu kida on nüriks läinud. Vrd an´ks, aak´, kon´ks1, nok´s3, än´ks
2. jätkukoht ▪ ravvast asja parantuse või jaku kotus om kida raudasja parandamise või jätkamise koht on kida
3. sisseulatuv nurk, sälk kirve laba ja kanna juures ▪ kida om nagla tõmbamises ja varre oidmises kida on naela tõmbamiseks ja varre hoidmiseks

kida|ein <kida|einä, kida|.einä> Trv suur kukehari (Sedum maximum) ▪ kidaeinäge saap valu ravide suure kukeharjaga saab valu ravida. Vt kidsi|ein

kida|keeleg kidakeelne, vähese jutuga ▪ ken om kidakeeleg, sii aap sõna taga kes on kidakeelne, see ajab sõnu taga (otsib sõnu rääkides). Vrd kida|.kiilne

kida|kiil´ <kida|keele, kida|kiilt ~ kida|kiild> kidakeel; kõnetakistus ▪ ken pudist kõneles, sel om kidakiil´, keele ots lühike kes pudistades räägib, sel on kidakeel, keele ots [on] lühike

kida|.kiilne <kida|.kiilse, kida|.kiilset> kidakeelne ▪ ta om kidakiilne, ei saa sõna selgest väl´lä ütelte ta on kidakeelne, ei saa sõnu selgesti välja ütelda. Vrd kida|keeleg