[MUL] Mulgi sõnaraamat

kin´d <kinni, .kin´de> Hls, .kin´de <.kin´de, .kin´det> Krk
1. kindel; tihe ▪ tuule vuhin, mõtsa kahin, kin´dep ku kivine puukirst (mõistatus) tuule vuhin, metsa kohin, kindlam kui kivine puukirst (pähkel). Vrd .kindel, tiht
2. kinnine, endassesulgunud ▪ temä om nõnda kin´de, et kennigi tal manu ei saa tema on nii kinnine, et keegi talle ligi ei pääse. Vrd .kindine, kinneline
3. tahe, parajalt soolane ▪ sei kaits kolm räime äräde, nüid o süä kin´de sõin kaks-kolm räime ära, nüüd on süda kindel. Vrd tahe, tahekas