[MUL] Mulgi sõnaraamat

kojo <kojo, kojo> , koju <koju, koju>
1. elusolendi kujutis, kuju ▪ närudest tetäs seante koju, erne irmut´s, käe laiali nartsudest tehakse selline kujutis, hernehirmutis, käed laiali. Vt kuju2, kujuts
2. väline vorm ▪ lait´s om oma esä koju Hls laps on oma isa moodi. Vrd laan´4, vor´m
3. peibutuslind ▪ kojoge saa linde kojote peibutuslinnuga saab linde peibutada
4. piltl kõhnaks jäänud, kidur olend ▪ mikeperäst sa sedä lamba kojo kodu viit mispärast sa seda kõhna lammast koju viid. Vrd .koigur