[MUL] Mulgi sõnaraamat

kol´k1 <kolgi, .kolki>
1. puupulk; kolgits; koot ▪ miul om kolm neli kolgige võtit mul on kolm-neli pulgaga võtit; kol´k olli varre otsan koot oli varre otsas || .kolki .andme kolki andma, peksa andma ▪ tal piap kõva kolgi andme talle tuleb kõvasti peksa anda; .kolki .saame kolki saama, peksa saama ▪ sii miis olli kõrdsin kolki saanu see mees oli kõrtsis peksa saanud. Vrd kolbits, koldsik, kul´k, kuut´1
2. veopuu, mille külge kinnitatakse aisad ▪ adral olli üit´s suur kol´k ja kait´s väikest kolki adral oli üks suur veopuu ja kaks väikest veopuud
3. piltl puutallaga king ▪ seantse kolkege om paha kävvä selliste puutallaga kingadega on halb käia. Vrd komp
4. piltl raskus, vaev ▪ sedä ma küll ei tii, et mia omal kolgi kaala võta seda ma küll ei tee, et ma endal vaeva kaela võtan (abiellumisest). Vrd ris´t, vaev