[MUL] Mulgi sõnaraamat

koorik <koorigu ~ kooriku, koorikut> , koorik ~ koorike <koorikse, koorikest>
1. kooruke, saia- või leivakoorik; vorstinahk ▪ mia ei saa kooriksest jagu ma ei saa koorikust jagu (süües); vorstil sikke ja paks sii koorik pääl vorstil on sitke ja paks nahk ümber. Vt kuur´1
2. kõva jäätanud kiht lumel; paatunud mullakiht ▪ lumel om nii kõva koorik pääl et astu kui põrmandut müüdä lumel on nii kõva koorik peal, et astu nagu mööda põrandat; olli suur vihm, sis tõmmas´ maa koorikses oli suur vihm, siis paatus maa ära. Vrd kooretus
3. korp, koorik ▪ aaval tulli kärnä koorik haavale tuli kärnakorp. Vrd karp1, korp1, kärn1