[MUL] Mulgi sõnaraamat

.kostma <.kosta, kosta> Trv
1. sulatama ▪ päev kost maa äräde, nurme pääl om kikk joba ärä kosten päike sulatab maa ära, põllul on kõik juba ära sulanud. Vt kostuteme, sulateme
2. sulama ▪ maa kostap päevä kähen maa sulab päikese käes. Vrd .koskume, .kostume, .loiskume, sulame

.kostme ~ .kostma <.kosta, kosta>
1. ütlema, sõnama; vastama ▪ kui käüsime koolin, sis õpeteje küs´k, pidime kostme kui käisime koolis, siis õpetaja küsis, pidime vastama. Vrd .kitme1, .lausme, .vastame1, .ütleme
2. kellegi eest kostma ▪ sii om nänni poig kelle iist emä kost see on memmepoeg, kelle eest ema kostab
3. kõlama, kostuma, kuulduma ▪ kõla kost kavede ärä [hääle]kõla kostab kaugele. Vrd .kuuldume, .kuulume, kõlame