[MUL] Mulgi sõnaraamat

.elpäme <elbäte, .elpä> Krk
1. helpima ▪ kik´k elbässive liint süvvä kõik helpisid suppi süüa. Vrd .el´pme, .õl´pma
2. piltl kiiresti käima ▪ sii elbäs´ tõiste ihen see käis kiiresti teiste ees. Vrd lemmeldeme, vilguteme2

.kelpäme <kelbäte, .kelpä>
1. kelpa tegema ▪ äärbäne iki tetti kelbät otsege, tare es kelbäte häärberid ikka tehti kelbaga, [talu]tarel ei tehtud kelpa
2. piltl juukseid pügama ▪ ku kelbät, sis om pöet pää, juusse õige lühikses kelbät kui [on] kelbatud, siis on pöetud pea, juuksed päris lühikeseks lõigatud. Vrd pügäme1

.leinäme <leinäte ~ leinäde, .leinä> leinama, leinas mälestama ▪ temät leinäts taga teda leinatakse taga; sel naesel om miis ärä surenu, käi mustan rõõvan, leinäs sel naisel on mees ära surnud, käib mustas rõivas, leinab

.lendäme <lennäte, .lendä>
1. lendama, õhus liikuma ▪ sügüse lendäve linnu lõunas sügisel lendavad linnud lõunasse
2. õhu käes või läbi õhu liikuma, lendlema ▪ mõsu lennäs´ tuulege sääl nööri pääl pesu liikus tuulega seal nööri peal. Vrd .lendleme, .liugleme
3. kiiresti liikuma, jooksma, kihutama ▪ aig lää edesi ku lennäten (knk) aeg läheb edasi nagu lennates. Vrd kihuteme, lennuteme, linguteme

.lep´me ~ .lep´mä <leppü, lepü ~ leppi, lepi>
1. rahul olema, leppima; nõus olema ▪ lepü sellege, rohkep anda ei ole lepi sellega, rohkem anda ei ole; na ollive käe löönü ja sellege leppin nad olid käed löönud ja sellega nõus olnud || kokku .lep´me kokku leppima ▪ viimäde lep´s kokku meege lõpuks leppis meiega kokku
2. tülist või vihapidamisest üle saama, ära leppima ▪ me võiss ärä leppi me võiks ära leppida; temä lep´p miuge joba ärä tema leppis minuga juba ära || .järgi .lep´me järele andma, nõustuma ▪ kudas ma järgi leppi saa, ku mul tuline õigus om kuidas ma järele anda saan, kui mul on tuline õigus
3. kellegagi (kokku) sobima ▪ temä lepüs egä ütege tema sobib igaühega kokku. Vrd .laan´me1, .pas´me

lepäne <lepätse, lepäst> Trv lepane, lepapuust ▪ okiratta tetti lepätsest puust vokirattad tehti lepapuust. Vrd lepine, leppin

.liipame <liibate, .liipa> , .liipäme <liibäte, .liipä> liipama, jalgu järel vedama ▪ ta liibas´ jalgu perän ta vedas jalgu järel; raasikse lümpäp, sis liipäp Hls natuke lonkab, siis liipab. Vrd .kõnkame, .küükäme, .küüpäme, liiberteme

.liipäme vt .liipame

.lämpäme <lämbäte, .lämpä> Trv lonkama ▪ obene lämbäs tõist jalga, olli viga saanu hobune lonkas teist jalga, oli viga saanud. Vrd .kõmpame, .kõnkame, .lompame, .lumpame, .lümpäme

.lümpäme <lümbäte, .lümpä> lonkama ▪ peremiis tulli lümbäten sanna puult peremees tuli longates sauna poolt; sii om lümbäk, üte jalage lümpäs see on lombakas, lonkab üht jalga; kell lümpäs, temä ei lüü tiksu õigest (knk) kell lonkab, ta ei löö tiksu õigesti (st ei tiksu õigesti). Vrd .kõmpame, .kõnkame, .lompame, .lumpame, .lämpäme