[MUL] Mulgi sõnaraamat

loik <loigu, .loiku>
1. ajutine veekogum, loik, lomp ▪ jää olli joba loike pääl jää oli juba loikudel. Vrd lohk1, lom´p, soik
2. madal vesine koht, lodu ▪ loik om ka lake maa pääl, põlde vahel, kus vesi kokku joosep lodu on ka lageda maa peal, põldude vahel, kuhu vesi kokku jookseb. Vrd lod´u3, loigas, loisk1, lon´k
3. lohk, õõnsus ▪ sii om sadul sel´läge obene, loik sehen see on sadulseljaga hobune, lohk sees [seljal]. Vrd lom´m1, los´s2, nõgu, uik1