[MUL] Mulgi sõnaraamat

muhk1 <muhu, .muhku> muhk, kühmjas kõrgenenud koht ▪ ku sula om ollu ja külmets, aa jää muhku üles kui sula on olnud ja külmetab, ajab jää muhku üles; ku tulege pühiti päält nii muhu ja ponni ärä kui tulega pühiti need muhud ja punnid ära (kiirest paranemisest). Vrd jom´m1, jom´p, kom´m2, kun´n, mühk1

muhk2 <muhu, .muhku> Krk piltl sõnakehv inimene, mühakas ▪ ta kurt ku muhk vihane, ei kõnele tõistege midägi ta seisab kui mühkam vihasena, ei räägi teistega midagi. Vrd muhka, .muhkin, mühk2, mühkä, .mühkäm, Vt nos´ka