[MUL] Mulgi sõnaraamat

oma <oma, omat ~ oma, oma>
1. oma, enda ▪ piat oma ja võõra vahet tegeme pead oma ja võõra vahel vahet tegema; mõtsa om küll, omast käest võtta metsa on küll, omast käest võtta
2. tuttav, omane; omasugune ▪ oben ühüts kah, ku ta oma inimest näge hobune hirnatab ka, kui ta oma inimest näeb
3. pereliige, sugulane ▪ omade vahel ei tohe tül´le olla omade vahel ei tohi tülisid olla. Vrd omakse, omatse

oma|lugu Krk salaja ▪ ma näi kõrvast esi omalugu ma nägin kõrvalt ise salaja; mine sa omalugu, et kennigi ei kuule mine sa salaja, et keegi ei kuule. Vrd sala, salaksi, salavusi

oma|perält omaette ▪ miul om omaperält tuba mul on omaette tuba. Vrd eräldi, esi|paigan, ärälti

oma|pääd omapead; omaette ▪ latse ei või kikke omapääd otsuste lapsed ei või kõike omapead otsustada; ta elli sääl ütsinti omapääd, tõist tal kedäki es ole ta elas seal üksinda omaette, kedagi teist tal ei olnud. Vt oma|perält, Vrd ul´a2

oma|toim <oma|.toimse, oma|.toimset> omatoimne, kanga kudumisviis ▪ omatoim ja labane om ikki kige parepe rõõva omatoimne ja labane on ikka kõige paremad riided