[MUL] Mulgi sõnaraamat

ots1 <otsa, .otsa>
1. otsmik, otsaesine ▪ ta putti otsa ta puudutas otsaesist
2. ots, äärmine osa ▪ pane üte oorige juuskme, sõs tule vähep otse, mud´u lää otses pal´lu raisku pane ühekorraga jooksma [lõim], siis tuleb vähem otsi, muidu läheb palju otstena raisku (vabrikus ketramisel); põlve otsa lei ärä, jus´t selle teräve nukakse päält Krk põlveotsa lõin ära, just selle terava nukakese pealt; ta ei tule ots otsage kokku ta ei tule ots otsaga välja (raha ei jätku). Vrd nutik
3. lõpp ▪ küündle om otsani är palanu küünlad on lõpuni ära põlenud; tüü sisse vai upu ärä, otsa tal ei ole töö sisse või upu ära, lõppu tal ei ole. Vt lõpp