[MUL] Mulgi sõnaraamat

pää|pakk <pää|paku, pää|pakku>
1. peapakk, jalaseid ühendav puu (reel vms) ▪ rii pääpakk olli katik minnu ree peapakk oli katki läinud. Vrd pää|puu
2. ukse- või aknaraami pealispuu ▪ usse kübärepakku kutsuti ka pääpakus ukse pealispuud kutsuti ka peapakuks. Vt kübäre|pakk
3. paadi osa Trv ▪ paadi pääpakk olli lai paadi peapakk oli lai