[MUL] Mulgi sõnaraamat

põhjatu <põhjatu, põhjatut>
1. põhjatu, ilma põhjata ▪ küll tii om põhjatu, ei saa kudagi läbi küll tee on põhjatu, ei saa kuidagi läbi (pehmest teest)
2. tohutu, ilmatu ▪ sel talul olli põhjatu suur küük´ sellel talul oli tohutu suur köök; temä miis olli põhjatu rikas tema mees oli ilmatu rikas. Vrd ilmatu, koletu, mahutu, .põhjamede, .tuitu