[MUL] Mulgi sõnaraamat

piin´1 <peene, piint>
1. peenike ▪ olli nii lõnga viinu mõisa aga ei ole pereemän´t vastu võtten, ta ütelnu et tuu peenepit oli need lõngad mõisasse viinud, aga emand ei olnud vastu võtnud, ta öelnud, et too peenemaid. Vt peenik, Vrd .piinlane
2. peen ▪ sii om piin´ linnakiil, ei ole sihande kodune see on peen linnakeel, ei ole selline kodune (kirjakeelest). Vt peenik