[MUL] Mulgi sõnaraamat

pudume <pudude, pudu>
1. kukkuma, pudenema ▪ kohe sii put´te? kuhu see kukkus?; maha ta putti ja ärä ta katti (knk) maha ta kukkus ja ära ta kadus; sii om ku emä suust maha pudunu (knk) see on kui ema suust kukkunud. Vrd pudeneme
2. puutuma ▪ mea ole sellest pudumede Krk ma olen sellest puutumata || .kinni pudume külge puutuma, jääma ▪ kübene olli vähä pudunu vankres kinni Krk kübemed olid natuke vankri külge kinni jäänud; .sil´mä pudume tähele panema, märkama ▪ ta ei ole miul sil´mä pudunu, mea ei ole tat nännu ta ei ole mulle silma puutunud, ma ei ole teda näinud. Vrd .putme