[MUL] Mulgi sõnaraamat

.rüütel <.rüütle, .rüütelt ~ .rüüteld> , .rüitel <.rüitle, .rüitelt ~ .rüiteld> rüütel; piltl mõisnik ▪ sii om üit´s põrgu rüütel, tõmbas ike ihen otsan (knk) see on üks põrgurüütel, kipub ikka etteotsa (öeldakse looma kohta, kes käib karja ees); kis neid rüitlit kiil´d Trv kes neid mõisnikke keelas. Vrd ritter