[MUL] Mulgi sõnaraamat

.rahkam <.rahkame, .rahkamet>
1. sahmakas, rahmakas ▪ ta mõne rahkame är tõmmas´ ammastege ta mõne korra hammustas; eilä tulli rahmak rahet ja lõh´ks kik´k lilli ärä eile tuli sahmakas rahet ja lõhkus kõik lilled ära. Vrd lahendik, rap´s2
2. piltl keretäis ▪ ku ta kodu lääp, saap esä käest üte ää rahkame kui ta koju läheb, saab isa käest ühe hea keretäie. Vt kere|täis, Vrd sabus´k, sagus´k1
3. piltl suguühe ▪ ta olli külä päält oma edimese rahkame saanu ta oli küla pealt oma esimese rahmaka saanud (seksist). Vrd koin, säps, tüük´3