[MUL] Mulgi sõnaraamat

.rahkin ~ .rahkine <.rahkise, .rahkist> Krk
1. kruusane; sõmer, suureteraline ▪ tii pääle olli rahkist liiva veet tee peale oli sõmerat liiva veetud. Vt ruusakas, ruusine, rüüsine
2. kõva, paakunud ▪ sii om seande rahkine maa, ader ei läe summa sissi see on selline paakunud maa, ader ei lähe üldse sisse; keväde om seante rahkine lumi, annap pääl kõndi kevadel on selline kõva lumi, annab peal kõndida (lumekoorik öise külmaga peale tõmmanud). Vrd .rähku