[MUL] Mulgi sõnaraamat

sõna|.võtja <sõna|võtja, sõna|võtjat> , sõna|.võtje <sõna|.võtje, sõna|.võtjet>
1. sõnakuulelik ▪ temä kulles sõna, sii om sõnavõtja tema kuulab sõna, ta on sõnakuulelik. Vrd sõna|kuulelik, sõnaline, sõna|.võtlik
2. laps, kes oskab juba rääkida ▪ väike lait´s ütles aiteh, kui ta sõnavõtje om, kes kõnelte mõist väike laps ütleb aitäh, kui ta [juba] rääkija on, kes kõneleda oskab