[MUL] Mulgi sõnaraamat

.süümä ~ .süüme <süvvä, süü>
1. sööma ▪ latse, tulge nüid süümä! lapsed, tulge nüüd sööma!; ma ole söönu kikke ääd ja parembet ma olen söönud kõike head ja paremat; mõisa pere sei üten lavvan suuretare man mõisapere sõi ühes lauas peamajas. Vrd ivateme
2. piltl elatuma ▪ me sööme peost suhu (knk) me elame peost suhu (st ei ole tagavarasid). Vrd eläme
3. valutama; torkima; pistma ▪ akkap kül´le sehen süümä hakkab külje sees pistma. Vrd .tüükäme
4. hammustama, salvama ▪ küll kihulise sööve valuste küll kihulased salvavad valusti. Vrd .aukame, salume
5. närima; kahjustama; hävitama ▪ ma süüss ta ammaste vahel peenikses ma näriks ta hammaste vahel peeneks; nemä miut ku süüss ärä oma kadedusege nemad hävitaksid mind ära oma kadedusega; roste süüp ravva ärä urglikus rooste sööb raua ära poorseks; liivamaa süüp sõnniku ruttu ärä, maa jääp lahjas liivane maa sööb sõnniku ruttu ära, maa jääb lahjaks; na sööve miut, ku uisa näriv nad söövad mind, nagu ussid närivad. Vrd äviteme
6. piinama; vaevama; rõhuma ▪ ärä süvvä vanainimese süäd piltl ära piina vanainimese südant. Vrd .vaevame
7. pleekima; pleegitama ▪ päe süüp kik´k valges päike pleegitab kõik valgeks. Vrd .paistme