[MUL] Mulgi sõnaraamat

surume <surude ~ .surva, suru ~ surva> , .survme <.surva, surva>
1. suruma, tugevasti vajutama; tampima ▪ suurme surveti uhmren purus tangud tambiti uhmris puruks; liha survets äste kinni tonni liha surutakse hästi kinni tünni (liha soolamisest). Vrd .litsme, rudime, .tam´pme, vajoteme
2. toppima ▪ surva kik´k rästse veere alutse täis! topi kõik räästaalused täis!. Vrd .top´me1
3. survet avaldama, sundima ▪ mea ei lase ennest ninda surve mitti mina ei lase ennast niimoodi mitte sundida. Vrd .sun´dme
4. tunglema, rüsima ▪ väl´lä tahive surva miu kirikust välja tahtsid rüsida mind kirikust. Vrd rüseleme
5. parves lendlema (putukatest) ▪ ilus vaikine õdak, sääse survave, kevädelt akkave surume ilus vaikne õhtu, sääsed lendlevad, kevaditi hakkavad parves lendlema (enne vihma); kihulase survave, ku na tulba kaupa vaest õhtu lendave kihulased suruvad, kui nad parves vahel õhtul lendavad. Vrd .lendleme
6. kergelt pesema, loputama ▪ esi ma ole ende närdsu är surunu ise ma olen oma närtsud ära pesnud; surva rõõva viist läbi! loputa riided veest läbi!. Vrd .mõskme