[MUL] Mulgi sõnaraamat

väänik <väänigu ~ vääniku, väänikut>
1. kõver, kõverik, vildakas ▪ saag´ om väänik, lõikas viltu saag on kõver, lõikab viltu; igävese väänigu puu, raske lõhku väga kõverad puud, raske lõhkuda. Vrd viidak, vildak, väädik, väädäk, väänäk
2. väät ▪ umale vääniku om pikä humala väädid on pikad. Vt vään´, Vrd .väänläne, väänus
3. naiste kaelaehe, hõbetorukesed rahadega ▪ väänigu olli ümärikse õbest torukse, nööri olliv perrä aet väänikud olid ümarad hõbedast torukesed, nöörid olid järele aetud