[MUL] Mulgi sõnaraamat

vägev ~ vägeve <vägeve, vägevet>
1. võimas, suur; uhke ▪ mede kun´t om õge vägev ja suur meie kult on õige võimas ja suur; olliv ka vägeve matusse, olli viina ja õlut, juu või surnus olid ka uhked matused, oli viina ja õlut, joo või surnuks. Vrd kõva
2. vägev, tugev, suure jõuga ▪ ta olli vägev miis ta oli väga tugev mees; egä ta seante vägev ei ole, ku ta ennäst kitt ega ta nii tugev ei ole, nagu ta ennast kiidab. Vrd pädev
3. kange, äge ▪ teime äste vägevet lipet tegime hästi kanget leelist. Vrd vihakas, vihane
4. rasvane (liha kohta) ▪ mia ei süü vägevet ma ei söö rasvast (liha). Vrd rasune, rasvane