[MUL] Mulgi sõnaraamat

.viir´me <veertä ~ veerdä, veere> , .viir´mä1 <.viiri, veeri> Trv
1. veerema ▪ sii kivi veerep uuge see kivi veereb hooga; mis ümärik om, sii veeres puha, laberik ei taha veertä mis ümmargune on, see kõik veereb, lapik ei taha veereda; silmist viiri vesi maha silmadest voolas vett (pisaratest). Vrd .viirdüme; ümmer .viir´me ringi käima; ümberkäimise tõves olema ▪ kõrva siist olli uisk sissi lännu ja ka viiri ümmer ja rõgisti ambit kõrva seest oli uss sisse läinud ja [ta] käis ka ringi ja krigistas hambaid
2. piltl kuluma ▪ ku karu akkas ärä viir´me, ütelti sii ärä rühkün, ei kõlba änäp minnä kui karv hakkab ära kuluma, öeldi, et see on viletsaks jäänud, ei kõlba enam kodust välja minna (kasukast). Vrd .vintsume

.viir´mä2 <.viiri, veeri> veerima ▪ nän´n õpas miu viir´mä ja lugeme vanaema õpetas mind veerima ja lugema; kas sa mõistat joba midägi kokku viiri kah? kas sa oskad juba midagi kokku veerida ka?. Vrd veereteme