[MUL] Mulgi sõnaraamat

vigur´ <viguri, vigurit>
1. vigur, vallatus ▪ lait´s ei näe paigal kurta, tiip pal´t vigurit laps ei läbe paigal püsida, teeb vaid vallatusi; ta om oma viguri kik´k maha jätten ta on oma vigurid kõik maha jätnud. Vrd tembutus, temp1, tük´k, vak´s, vigurdus
2. vallatu, vigurdaja ▪ ta om eluaig üit´s vigur´, mud´u üit´s kuulmada ta on eluaeg [olnu] üks vigurdaja, muidu üks sõnakuulmatu. Vrd laarus´, vallatu
3. kujund, muster ▪ meeste ammile tetti rinna ette viguri ja pilu meeste särkidele tehti rinna ette mustrid ja pilud. Vrd kiri1, kär´p1, .muster