[MUL] Mulgi sõnaraamat

viimäde ~ viimäd, viimäte, viimäti
1. viimati, kõige hiljem ▪ sii kurt mul iki meelen, mis ta viimäd ütel´ see püsib mul ikka meeles, mis ta kõige viimati ütles
2. lõpuks, viimaks ▪ üits tük´k aiga kurten ja sõs viimäte lännü ärä mõtsa hulk aega [keegi] seisnud ja siis lõpuks läinud ära metsa; viimäti lätsiv na siit ärä, kos na sis viiti sugulaste manu või lõpuks läksid nad siit ära, kuhu nad siis viidi, sugulaste juurde või; küll ta iki aru saa viimäde küll ta ikka aru saab viimaks. Vrd lõpus2, üit´s|kõrd
3. võib-olla, äkki, koguni ▪ ei tää mis ta tege, viimäti tapp ärä kah ei tea, mis ta teeb, võib-olla tapab ära ka. Vrd vände, väte