[MUL] Mulgi sõnaraamat

.viime ~ .viimä <viiä, vii>
1. viima, kuhugi toimetama ▪ viit põrgus talutüdär tõllage nindagu kõlinen talutütar viidud tõllaga kõlinal põrgusse; ma vii siut täembe kodu ma viin sind täna koju; ma lätsi linna piimä viimä ma läksin linna piima viima. Vrd .kanme, .tõstme || .enge .viimä hinge viima ▪ kos sa en´ge viimä läät seantse kül´mäge kuhu sa hinge viima lähed sellise külmaga; nurmikut .viimä piltl katsikul käima ▪ nurmikut viiti, sel naisel om laits ollu katsikul käidi, sel naisel on laps sündinud; sõna .viimä teadet viima ▪ temä lää vii sõna kätte tema läheb viib teate kätte
2. piltl kulgema, välja jõudma ▪ sii tii viivet mõtsa see tee viivat metsa