[MUL] Mulgi sõnaraamat

viriseme1 <viriste, virise>
1. virisema; nutta tihkuma ▪ lait´s olli nõnda unine, akas´ viriseme laps oli nii unine, hakkas nutta tihkuma. Vrd kigiseme, köriseme, niriseme2, näriseme, virame1
2. nurisema ▪ sii om seante viriseje inimen, temä iki virises see on selline nuriseja inimene, tema ikka nuriseb. Vt iriseme, nuriseme1