SISUKORD

EESTI
ÕIGEKEELSUS-
SÕNARAAMAT
ÕS 2006

Eesti Keele Instituut

Toimetanud
Tiiu Erelt

Koostanud
Tiiu Erelt, Tiina Leemets,
Sirje Mäearu, Maire Raadik




Eesti Keele Sihtasutus
Tallinn 2006

Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006
Kirjakeele normi alus
alates 1. detsembrist 2006

 

Kujundanud
Jüri Kaarma

Küljendanud
Sirje Ratso

Trükkinud
AS Pakett

Autoriõigus:
Tiiu Erelt,
Tiina Leemets,
Sirje Mäearu,
Maire Raadik
2006

Autoriõigus kujundusele:
Jüri Kaarma
2006

Autoriõigus:
Eesti Keele Instituut
2006

ISBN-13
978-9985-79-163-9

ISBN-10
9985-79-163-0

SAATEKS

Teie ees olev eesti keele sõnaraamat jätkab 1918. aastal alustatud eesti ÕIGEKEELSUSSÕNARAAMATUTE traditsiooni. Tollel ligi 90-aastasel pikal teel on iga sõnaraamat olnud oma loomisajajärgu ja loojate nägu, nii ka käesolev.

See on KIRJAKEELE SÕNARAAMAT, mis hõlmab eelkõige kirjakeele kui üldrahvalikult kasutatava ja ühtseima keelekuju sõnavara. Nii koha- kui ka sotsiaalmurrete sõnavara on esindatud üsna napilt.

See on TÄNAPÄEVA KEELE SÕNARAAMAT. Tänapäeva keel on keel, mida me praegu räägime ja kirjutame, XXI sajandi alguse keel.

See on SUUNAV ja SOOVITAV SÕNARAAMAT. Autorid ei ole piirdunud sõnavara kirjeldamisega, vaid on võtnud endale veel keelendite hindamise ülesande: mis on hea ja mis halb keel.

See on NORMATIIVNE SÕNARAAMAT. Normatiivne on ta selles mõttes, et esitab kirjakeele norme, on KIRJAKEELE NORMI ALUS. Kuid keelenormimine ja keelenormide kehtestamine koos selle ranguse ja ulatusega on kaks eri asja, esimene on keelekorralduse, teine muude institutsioonide ülesanne. Et kool järgiks keelenorme, selle käsu annab haridusministeerium. Ametliku keelekasutuse kohta kehtib Vabariigi Valitsuse 7. septembri 2006. a määrusega nr 196 kinnitatud „Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord”. Ülejäänud ühiskonnal saab keelekorraldus ainult soovitada normi omaksvõttu, sest kirjakeele oskus on üks harituse näitajaid ja edu eeldusi.

Siinne ÕS 2006 on „Eesti keele sõnaraamatu ÕS 1999” uuendatud väljaanne. On lisatud ligi 1400 uut märksõna ja peale selle sõnaartiklitesse üle 3500 liitsõna ja tuletise, on täiendatud sõnaseletusi (sh lisatud uudistähendusi), täpsustatud märgendeid, lihtsustatud keerukamate sõnaartiklite ülesehitust. Uuele sõnavarale ruumi tegemiseks on välja jäetud vananenud sõnu ja slängisõnu (ei ole ka enam märgendeid ARH – arhailine ja SL – släng). Vähendatud on kõrvalisemat ainest sõnaartiklite seest. Täpsustamisel on palju kasutatud „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatut” ja „Võõrsõnade leksikoni” 7. trükki (2006). Sõnakuju ja käänamist on muudetud ainult mõnel üksikul juhul.

Peale sõnaraamatu koostajate ja toimetaja on raamatu heaks palju tööd teinud Peeter Päll, kes on koostanud kohanimevalimiku ja hääldusjuhised; Argo Mund – kogunud uut sõnavara, ühtlustanud soovitusjuhtnööre ja aidanud lugeda korrektuuri; Ülle Viks – andnud kasulikke ühtlustusparandusi; Kaja Kruusmaa ja Tuuli Rehemaa – teinud arvutitööd; Aleksander Maastik, Lembit Abo ja Viktor Korrovits – andnud lahkesti õpetusi terminite paremaks esitamiseks. Suur tänu neile kõigile!

Paberväljaandega rööpselt on valminud sõnaraamatu elektrooniline versioon (veebis http://www.eki.ee/dict/qs2006/), mille ettevalmistamisel osalesid Indrek Hein, Indrek Kiissel, Andres Loopmann, Kati Sein ja Ülle Viks.

Sõnaraamatu lõpus ei ole enam varasemates õigekeelsussõnaraamatutes seisnud õigekirjutusjuhtnööride osa. Selle asemel tuleks appi võtta Tiiu Erelti „Eesti ortograafia” (4. tr 2005) või Mati Erelti, Tiiu Erelti ja Kristiina Rossi „Eesti keele käsiraamat” (2. tr 2000), mis on mõeldudki kasutamiseks koos käesoleva sõnaraamatuga. ÕS 2006 ja need raamatud täiendavad üksteist.

Tiiu Erelt

KUIDAS SÕNARAAMATUT KASUTADA

Märksõnad on esitatud tähestikulises järjestuses. Mitmesõnalised märksõnad (enamasti ühend- ja väljendverbid) on järjestatud tühikut (sõnavahet) arvestamata.

Sõnaartikkel

Märksõna kohta käiv keeleline info on esitatud järgmises järjekorras:

  1. märksõna poolpaksus kirjas,
  2. homonüümi järjenumber,
  3. grammatilised andmed noolsulgude sees: hääldus, rektsioon (sõna mis vormide abil), muuttüübi number ja õigeks käänamiseks või pööramiseks tarvilikke vorme,
  4. eriala, stiilikuuluvust vm näitav märgend,
  5. sünonüümvaste või sõna tähenduse seletus või tähendusvihje kursiivkirjas,
  6. näiteväljendid sõna grammatika või tähenduse iseloomustamiseks,
  7. liitsõnad, kus märksõna on kas järel- või eesosa (liitsõnade valik on keeleline, mitte mõistesüstemaatiline),
  8. tuletised, mis on märksõnaga tuletusseoses,
  9. viide mõnele muule märksõnale (juhib samalaadse või täiendusainese juurde).

Muidugi ei ole kõiki neid osi igas sõnaartiklis. Märksõnade iseloomustamisel on püütud esitada eelkõige seda, mida keeletarvitaja võiks sõnaraamatust otsida. Osa sõnaartikleid on paratamatult pikad ja neist vajalike andmete leidmine nõuab kannatlikkust. Näiteks võib tülikas olla üles otsida mõni liitsõna, sest see saab olla kas omaette märksõna (kui tema kohta on midagi öelda) või teise artikli sees ees- või järelosa järgi. Nt soola+puhuja on omaette artikkel, aga soola+järv on ainult nimetatud artiklites sool ja järv, iseloomustamaks pigem neid märksõnu. Kes tahab teada, kas õige on sidrunhape või sidrunihape, leiab liitsõna sidrun+hape nii artiklist sidrun kui ka hape.

Märkide tähendus

.a VÄLTEPUNKT. Sõna III väldet märgib punkt III-vältelise kirjasilbi ees: .soosima ‹55: .soosida, soosin›, mat.roon ‹20: -rooni, -.rooni›, .ette+aste ‹-.aste›, sega+.kauplus.
Ühesilbilised sõnad (v.a asesõnade lühikujud) on kõik III vältes ja seepärast pole nende väldet märgitud.
Ümarsulgudes punkt tähendab, et sõna võib hääldada nii III kui ka II vältes: (.)andekas, (.)seadustik, (.)kangelane, (.)ketserlus, (.)võimetu.
s' PEENENDUSKRIIPS. Kaashääliku peenendust ehk palatalisatsiooni märgib kriipsuke selle kaashääliku järel ülal: .sel'gima, pan't, kas't; kahe tähega märgitava pika hääliku puhul on see märk esimese tähe järel: kot't, kas's, sal'l.
i ja j-i kõrval on palatalisatsioon automaatne ja seda pole märgitud: padi ‹18: padja, .patja›, seljak, mut't ‹20: muti, .mutti›.
Võõrsõnade palatalisatsiooni soovitusi ärgu võetagu väga rangelt. Sõnaraamat püüab visandada üldtendentsi – palatalisatsiooni levimise neisse võõrsõnadesse, kus see samastruktuurilistes omasõnades esineb. Tegelik palataliseerimine on isikuti erinev, olenevalt east, sõna kasutamise sagedusest jm-st. Seetõttu on ühtmoodi õiged nt fon'd ja fond, magistran't ja magistrant, tenden'ts ja tendents, u.lus's ja u.luss.
a´ RÕHUKRIIPS. Võõrsõnade pearõhku märgib kriipsuke rõhulise silbi täishääliku või diftongi järel ülal: diale´ktika, fanta´stiline, selja´nka, hermeneu´tika, euklei´diline. Rõhku ei ole märgitud, kui sõna järgsilbis on pikk vokaal või III-välteline häälik, millega on seoses ka rõhk: aritmeetika, orgaaniline, an.gaar, e.tapp, di.nee. Kaasrõhku sõnaraamat ei märgi. Kui sõnas on kaks III-vältelist silpi, siis on pearõhk hrl esimesel neist, nt .at.lass, .kong.ress, .komp.leks (aga vanema põlve inimesed panevad vahel rõhu teisele silbile).
Sõnaraamatus ei ole märgitud rõhu asukohta kolme- ja neljasilbilistel võõrsõnadel, kus pearõhk on algselt olnud lõppsilbil, nt adju.tan't, inva.liid, mando.liin, impera.tiiv. Nendes sõnades võib pearõhu panna kas esimesele või viimasele silbile.
nna-liitelised sõnad on esitatud kahe võimaliku rõhuga, nt .lauljanna ja laulja´nna, .tartlanna ja tartla´nna. Pikemates sõnades on siiski ainult üks rõhk, nt gru.siinlanna, his.paanlanna, kaas+.maalanna. Ka siis, kui liite ees on üks mitte-ülipikk silp, on võimalik ainult üks rõhk, nt sõbra´nna.
Võõromadussõnadel, mille grammatiliselt rõhulise silbi ees on üks silp, on üks rõhk, nt mas.siivne, fi.niitne. Kui aga grammatiliselt rõhulise silbi ees on kaks või enam silpi, on võimalikud kaks rõhku – esisilbirõhk ja grammatiline rõhk: a´gres.siivne, di´skur.siivne, ko´nstruk.tiivne, po´rta.tiivne, e´ksplika.tiivne. Seda esimest ei ole raamatus märgitud.
+ LIITSÕNAPIIR. Liitsõna osi eraldab üksteisest raamatus kaar, veebiversioonis väike plussmärk, olgu liitsõna siis märksõna, nagu eba+õn'n, ladina+ameeriklane, või esitatud sõnaartikli sees, nt kühvel+, pahtel+, pneumo+, raud+, lume+, leiva+labidas ning labida+turvas, +täis, +töö sub labidas. Nagu näitest näha, täidab liitsõnapiir ühtlasi asendava sidekriipsu funktsiooni.
Märksõnades tähistatakse kõik osade piirid: maa+ilma+aja+.looline, maa+ilma+vaade, taas+ise+.seisvumine. Sõnaartiklisisestes liitsõnaloeteludes aga enam mitte: maa+korraldus, aga selle liitsõnadena maakorraldus+insener, +tööd; karja+maa, aga sub rand liitsõnana ranna+karjamaa.
Liitsõnapiiri märgi järgi ei saa määrata, mis on olnud sõnamoodustuse viimane samm, s.o kas nt järk+järguline, raha+trahvima, huvi+kohane, muru+niiduk on tuletised või liitsõnad (liitsõnadest ja sõnaühenditest tehtud tuletised või tuletistest tehtud liitsõnad).
- SIDEKRIIPS noolsulgude sees esitatud sõnaosa ees asendab käänamisel või pööramisel muutumatult korduvat või häälduse märkimisel kirjapildi kohaselt häälduvat sõnaosa: mõnus ‹8: -a›, musit.seerima ‹55: -.seerida, -seerin›, mus.kaat ‹20: -kaadi, -.kaati›, .mustjas ‹8: -ja, -jat›, terra incognita ‹-ko´g-›, Lohu ‹3: -le›.
Loetavussidekriipsud liitsõnaosade piiril, mida võib panna või panemata jätta, ei ole piirimärgi kõrval märgitud: maa+ala, latt+tara. Küll on aga märgitud kohustuslikud sisulised sidekriipsud: aed+-lepalind, punajalg+-tilder.
{ }→ LOOKSULGUDES ja NOOLEGA on sõnad või väljendid, mida on soovitatav vältida. Nende järel on keelendid, mida peaks kasutama. Vt lähemalt osast „Soovitamine”.
⇒ VIITENOOL märksõnana antud käänd- või pöördsõnavormi järel osutab algvormile: .keskme ⇒ kese, loo ⇒ lood, loog, lugu, need ⇒ see, lähen ⇒ minema.
( ) ÜMARSULGUDES on tähendusvihje: skatt (kaardimäng), sia.mang ZOOL (ahv), sub sibul: mugul+sibul (nt gladioolil), soomus+sibul (nt liilial). Neid tähendusvihjeid tuleb mõista nii, et skatt on üks kaardimänge, siamang on üks ahve, mugulsibul on gladiooli ja soomussibul liilia sibul. Sünonüümi või tähendusseletuse puhul sulge ei ole: sigadus seatemp, soge ARGI soni, veenusk vedeleja, logard, si.büll Vana-Kreeka ja Vana-Rooma naisennustaja. Väljendite seletamisel või neutraalstiili ümberpanekul on ümarsulud juhul, kui ümber on sõnastatud ainult osa väljendist: Silmasin rahva seas tuttavaid (märkasin) – käib ainult sõna silmasin kohta. Silmitu raev (pime, sõge, meeletu) – ainult sõna silmitu kohta. Kui ümber on sõnastatud kogu väljend, siis sulge ei ole: Silm läheb, vajub, kisub kinni v looja uni tikub peale.
Ümarsulgudes võib veel olla artiklisisese sõna või näiteväljendi mõni osa või täht. See tähendab, et sõna või väljendit võib tarvitada nii sulgudes oleva osaga kui ka ilma selleta. Nt sub silm: säravi silmi = sära+silmi(l); sub kliima+ravi: kliima(ravi)+kuurort; sub .tahtma: Tahtis õpetajaks (saada).
Morfoloogiaandmete esitamisel kasutatakse ümarsulge teisejärguliste vormide märkimiseks: fo.rel'l, fo.rel'le (ja fo.rellisid), hein, heinte (ja .heinade). Ümarsulgudes on ka sünonüümvaste omastav, kui sel sõnal on homonüüm: soolikas sool (soole) – eristamaks homonüümist sool (soola).
[ ] NURKSULGUDES olev märksõna osa tähendab, et sõna võib tarvitada nii sulgudes oleva osaga kui ka ilma selleta: hiireke[ne], .sootu[ma]ks, .rakke[sse], rutem[ini]
Nurksulud grammatilise märgendi ümber näitavad, et raamatus pole märgendit antud: .juuksed [mitm] ⇒ juus, vere+sidemed [mitm] ÜLEK veresugulus.
‹ › NOOLSULGUDES on andmed märksõna häälduse, morfoloogia ja rektsiooni kohta: city ‹siti›, arutlemine ‹12: -mise›, sakk ‹20: saki, .sakki; seisundivorm .sakkis›, .kaasnema ‹51; millega›.
; SEMIKOOLON eraldab tähendusandmetes eri tähendusi: .seiskuma seisma jääma; stagneeruma; liisuma, seismisest vanaks minema v riknema. Semikoolonit on kasutatud ka liitsõna- ja väljendinäidete rühmitamisel.
, KOMA seisab sünonüümide või võrdsete tähendusseletuste vahel, vt eelmises näites: liisuma,  seismisest vanaks minema v riknema; võrdsete märksõnade vahel: .snepper, +lukk ‹-luku› (st sõnad snepper ja snepperlukk on sünonüümid). Koma on kasutatud ka liitsõnaridades liitsõnade vahel: soole+katarr = +põletik, +keerd = +sõlm, +kramp, +nakkus, +nugiline = +parasiit. Koma on veel harilik kirjavahemärk näitelauseis.
= VÕRDUSMÄRK on artiklisisene märk võrdväärsete keelendite vahel. Nt sub kuu: maksab üüri kuu+kaupa = kuu+viisi = kuu kaupa = kuu viisi; sub nina: nöps+nina = nina+nöps, nina+auk = +sõõre.

Soovitamine

Sõnaraamat näitab märksõnade ning artiklisiseste liitsõnade, tuletiste ja väljendite hulgas selliseidki, mille asemel on keeles paremaid väljendusvõimalusi. Nende juurest viitab soovitatava keelendi juurde sõna parem. Nt sub sõbralik: Keskkonna+sõbralik rajatis, parem: keskkonnahoidlik rajatis; sub se.soon: sesoon(i)+kaup, parem: hooajakaup. Vahel kasutatakse ka teist pidi osutust, näidates hea keelendi juures ära väga levinud, aga kehvema väljenduse. Nt .taide+ana.toomia, parem kui plas'tiline ana.toomia; müügi+.näitus, parem kui .näitus+müük.

Teine soovitamismoodus on karmim. Sõnad või väljendid, mida ei peaks kasutama, on looksulgudes ja väiksemas kirjas. Nende järel on alati esitatud sobivam kirjakuju või väljendus. Nt {drel'l+puur} → trel'l, trel'l+puur, {taha+plaanile} → taga+plaanile, sub ta.long: {sõidu+talong}→ sõidupilet, sub spetsi.aalne: {spetsiaalse ettevalmistusega}→ eriväljaõppe saanud v eriväljaõppega turvamehed, sub punkt: {asustatud punkt}→ asula.

Sobimatutele tähendustele osutab ei soovita tähenduses. Nt kaas+.aegne kellegagi v millegagi samaaegne; ei soovita tähenduses: tänapäevane, praegusaegne, nüüdisaegne, uueaegne, ajakohane, moodne; eduline edumeelne, progressiivne; ei soovita tähenduses: kasulik, soodus.

Sõnavormide leidmine

KÄÄNDSÕNADEL on märksõnana esitatud ainsuse nimetav.

Kui omastav on nimetavaga samakujuline, siis on piirdutud ainult tüübinumbriga: pii ‹1›, tro.fee ‹2›, komi ‹3›, sombreero ‹7›, skola´stika ‹8›, võimendi ‹9›.

Kui omastav erineb nimetavast, siis on noolsulgudes juurde antud vähemalt omastava lõpposa: hani ‹4: hane›, põrand ‹8: -a›, jalats ‹9: -i›, glo.baalne ‹11: -.baalse›, majandus ‹12: -e›, lumine ‹13: -se›, .eks.likkus ‹12 ja 13: ­ ­-.likkuse›, vastastikune ‹14: -se›, .ootamatus ‹15: -e›. 9. tüübis on näidatud mõne sõna ainsuse osastav, nt .keefir ‹9: -i, -it›, .portsjon ‹9: -i, -it›.

Raskemasse, eriti aga astmevahelduslikku tüüpi kuuluvate märksõnade puhul on esitatud nii omastav kui ka osastav kääne: terminal ‹6: -i, -i›, säde ‹10: sädeme, sädet›, nõbu ‹16: nõo, nõbu›, .auklik ‹19: -liku, -.likku›, al'p ‹20: al'bi, .al'pi›, song ‹21: songa, .songa›, samb ‹22: samma, .samba›, mesi ‹26: mee, mett›, põis ‹27: põie, põit›, õrs ‹28: õrre, õrt›, õõs ‹29: õõne, õõnt›, soon ‹30: soone, soont›, määre ‹31: .määrde, määret›, juhe ‹32: .juhtme, juhet›, kaigas ‹33: .kaika, kaigast›, naeris ‹34: .naeri, naerist›, ergas ‹35: .erksa, ergast›, õõnes ‹36: .õõnsa, .õõnsat ja õõnest›, sammal ‹37: .sambla, sammalt›, astel ‹38: .astla, astelt›, mitu+-teist[+kümmend] ‹46: .mitme+teist(+.kümne), mitut+teist(+kümmend) ja mitut+teist+kümmet›, mitu+kümmend ‹47: .mitme+.kümne, mitut+kümmend ja mitut+kümmet›, mitu+sada ‹48: .mitme+saja, mitut+sada(t)›.

Mõne tüübi puhul on sõnaraamatu kasutajal mugavam saada märksõna juurest peale eelmainitu kätte veel ainsuse sisseütlev või mitmuse osastav: uni ‹5: une, und, .unne ja unesse›, lagi ‹17: lae, lage, .lakke ja .laesse›, nali ‹18: nalja, .nalja; .nalju ja .naljasid›, käi ‹23: käia, .käia; .käiu ja .käiasid›, praad' ‹24: prae, .praadi; .praad'e ja .praadisid›, nõel ‹25: nõela, .nõela; .nõelu ja .nõelasid›. Raskemate u- ja a-tüveliste omadussõnade artikkel sisaldab ka võrded, vt halb ‹22: halva, .halba; keskv halvem, üliv kõige halvem ja halvim›.

Lõpuks on veel osa asesõnu ja arvsõnu, mille artiklis on esitatud kogu sõna käänamisvormistik (loetletud tüüpsõnastikus tüüpide 39–45 all).

PÖÖRDSÕNADEL on märksõnana esitatud ma-tegevusnimi.

Kõige lihtsamates astmevahelduseta tüüpides on piirdutud tüübinumbriga: kahanema ‹50›, .painduma ‹51›, sajatama ‹52›.

Enamikus pöördtüüpides on siiski tarvilik esitada veel da-tegevusnimi ja kindla kõneviisi oleviku ainsuse I pööre: .sal'vima ‹55: .sal'vida, sal'vin›, .sihtima ‹56: .sihtida, sihin›, siduma ‹57: siduda, seon›, .keetma ‹58: .keeta, keedan›, .tapma ‹59: .tappa, tapan›, .naerma ‹61: .naerda, naeran›, .lüpsma ‹62: .lüpsta, lüpsan›, .jõudma ‹63: .jõuda, jõuan›, .mõskma ‹64: .mõsta, mõsen›, pesema ‹65: .pesta, pesen›, tegema ‹66: teha, teen›, .salvama ‹67: salvata, .salvan›, .maldama ‹68: mallata, .maldan›, .vaidlema ‹69: vaielda, .vaidlen›. Kui -ma ees on -ele-, siis on märgitud kaks pööramisvõimalust: kõnelema ‹53: kõnelda, kõnelen; 50: kõneleda›.

Kahe pöördtüübi verbidel on otstarbekas esitada veel teisi raskeid vorme: panema ‹54: .panna, panen, pannud, pannakse, .pandud›, .kütma ‹60: .kütta, kütan, .köetakse, .köetud›. 49. tüübi 14 verbil on pööramisel olulised vormid esitatud sõnaartiklis.

Kui on vaja leida mõni SÕNAVORM, mida märksõna juures ei ole antud, siis tuleb nende leidmiseks kasutada tüüpsõna. Selleks ongi igal muutuval sõnal noolsulgude sees number, mis osutab tüüpsõnale, mille eeskujul see sõna muutub. Nt on tarvis leida omadussõna kirgas mitmuse omastav. Sõnaraamatus on antud kirgas ‹33: .kirka, kirgast›. 33. numbri all on tüüpsõnade loetelus näidissõna kallas, millest mitm om on kallaste. Selle eeskujul saame sõnast kirgas mitm omastava kirgaste (ja mitte .kirkate).

Või olgu tarvis leida mitmuse osastav sõnast .muutus. Märksõna .muutus juures on noolsulgudes ‹12 ja 13: -e›. 12. tüüpsõna mitm os on olulisi, 13. tüüpsõnal soolaseid, st sõnal .muutus on kaks võimalikku mitm osastavat: .muutusi ja .muutuseid.

Või vajame möönva kõneviisi oleviku vormi sõnast .veerlema. Sõnaraamatus on antud .veerlema ‹69: veerelda, .veerlen› ja sõnatüübistikus 69. numbri all .õmblema, möönva kv olevik õmmelgu. Selle eeskujul moodustame sõnast .veerlema vormi veerelgu (ja mitte .veerlegu).

Sõnade puhul, mille muutmine mõne vormi poolest erineb tüüpsõna muutmisest, on erinevad vormid näidatud sõna juures. Nii on sõnal mini näidatud ainsuse osastav mini ja minit, 3. tüübi järgi oleks ainult mini. Sõnal nul'l on näidatud seisundivormid .nullis ja nullis (nt tuju on nullis II ja III välde), kuigi 20. tüübis on ainult nõrgaastmeline seesütlev.

Eri märksõnana (viitena lähtesõnale) on antud mõned käänd- ja pöördsõnade vormid, mille kuju tunduvalt erineb sõna algvormist, nii et selle ühendamine algvormiga võib tekitada raskusi: löe vt lüsi, .keskme vt kese, lähen vt minema, selle vt see.

LIITSÕNADE puhul tüüpsõna numbrit harilikult ei märgita, sest liitsõnades muutub üldjuhul ainult sõna viimane osa. Liitsõna käänamise leidmiseks tuleb sõnastikust üles otsida liitsõna viimase osa, s.o põhisõna vormid. Nt sõna sapi+põis käändub samuti nagu põis, muuk+raud nagu raud jne. Kui mõne liitsõna põhisõna sõnaraamatus märksõnana ei esine, siis on liitsõna juures viidatud otse tüüpsõnale, nt nõu+.andla ‹8› (.andla märksõna ei ole). Kui põhisõnal on sõnaraamatus ainsuse nimetavas homonüümne sõnavorm, siis on näidatud ka liitsõna omastav, nt seebi+vaht ‹-vahu›, puhvet+kapp ‹-kapi›, tagasi+side ‹-side›.

Tüüpsõnadest pole esitatud kõiki vorme, vaid ainult need, mis sõnade muutmise seisukohalt on olulisemad.

Käändsõnade puhul on esitatud ainsuse nimetav, omastav, osastav ja sisseütlev, mitmuse omastav, osastav ja sisseütlev. Nende abil saab moodustada kõiki teisi käändeid. Peale nende on omadussõnadel antud võrdlusastmed.

Pöördsõnade puhul on esitatud ma-tegevusnimi, da-tegevusnimi, kindla kõneviisi oleviku ainsuse I pööre, lihtmineviku ainsuse I ja III pööre, möönva kõneviisi olevik, v-kesksõna, nud-kesksõna, umbisikulise tegumoe kindla kõneviisi olevik (-kse) ja tud-kesksõna. Nende järgi saab moodustada kõiki teisi pöördsõna vorme. Peale nende on esitatud veel mine-teonimi.

Käändsõna vormistik

KÄÄNDED

Ainsus

Mitmus

Nimetav

ratas

ratta-d

Omastav

ratta

ratas-te

Osastav

ratas-t

ratta-id

Sisseütlev

ratta-sse

ratas-tesse, ratta-isse

Seesütlev

ratta-s

ratas-tes, ratta-is

Seestütlev

ratta-st

ratas-test, ratta-ist

Alaleütlev

ratta-le

ratas-tele, ratta-ile

Alalütlev

ratta-l

ratas-tel, ratta-il

Alaltütlev

ratta-lt

ratas-telt, ratta-ilt

Saav

ratta-ks

ratas-teks, ratta-iks

Rajav

ratta-ni

ratas-teni, ratta-ini

Olev

ratta-na

ratas-tena, ratta-ina

Ilmaütlev

ratta-ta

ratas-teta, ratta-ita

Kaasaütlev

ratta-ga

ratas-tega, ratta-iga

Pöördsõna vormistik

ma-tegevusnimi

tõmba-ma

tõmba-maks

 

tõmba-mas

tõmba-mata

 

tõmba-mast

tõmma-tama

 

­

 

 

olevik

minevik

da-tegevusnimi

tõmma-ta

oll-a tõmma-nud

 

 

oll-a tõmma-tud

des-vorm

tõmma-tes

oll-es tõmma-nud

 

 

oll-es tõmma-tud

kesksõnad

tõmba-v

tõmma-nud

 

tõmma-tav

tõmma-tud

KINDEL KÕNEVIIS

 

olevik

lihtminevik

täisminevik

enneminevik

tõmba-n

tõmba-sin

ole-n tõmma-nud

ol-in tõmma-nud

tõmba-d

tõmba-sid

ole-d tõmma-nud

ol-id tõmma-nud

tõmba-b

tõmba-s

on tõmma-nud

ol-i tõmma-nud

tõmba-me

tõmba-sime

ole-me tõmma-nud

ol-ime tõmma-nud

tõmba-te

tõmba-site

ole-te tõmma-nud

ol-ite tõmma-nud

tõmba-vad

tõmba-sid

on tõmma-nud

ol-id tõmma-nud

ma ei tõmba ..

ma ei tõmma-nud ..

ma ei ole tõmma-nud ..

ma ei ol-nud tõmma-nud ..

tõmma-takse

tõmma-ti

on tõmma-tud

ol-i tõmma-tud

ei tõmma-ta

ei tõmma-tud

ei ole tõmma-tud

ei ol-nud tõmma-tud

TINGIV KÕNEVIIS

 

olevikminevik

tõmba-ksin = ma tõmba-ks

ole-ksin tõmma-nud = ma ole-ks tõmma-nud

 

tõmma-nuksin = ma tõmma-nuks

tõmba-ksid = sa tõmba-ks

ole-ksid  tõmma-nud = sa ole-ks tõmma-nud

 

tõmma-nuksid = sa tõmma-nuks

(ta) tõmba-ks

(ta) ole-ks tõmma-nud = (ta) tõmma-nuks

tõmba-ksime = me tõmba-ks

ole-ksime tõmma-nud = me ole-ks tõmma-nud

 

tõmma-nuksime = me tõmma-nuks

tõmba-ksite = te tõmba-ks

ole-ksite tõmma-nud = te ole-ks tõmma-nud

 

tõmma-nuksite = te tõmma-nuks

tõmba-ksid = nad tõmba-ks

ole-ksid  tõmma-nud = nad ole-ks tõmma-nud

 

tõmma-nuksid = nad tõmma-nuks

ma ei tõmba-ks ..

ma ei ole-ks tõmma-nud .. = ma ei tõmma-nuks ..

tõmma-taks

ole-ks tõmma-tud

ei tõmma-taks

ei ole-ks tõmma-tud

 

KAUDNE KÕNEVIIS

 

olevik

minevik

ma tõmba-vat ..

ma ole-vat tõmma-nud .. = ma tõmma-nuvat ..

ma ei tõmba-vat ..

ma ei ole-vat tõmma-nud .. = ma ei tõmma-nuvat ..

tõmma-tavat

ole-vat tõmma-tud

ei tõmma-tavat

ei ole-vat tõmma-tud

KÄSKIV KÕNEVIIS

 

olevik

(sa) tõmba

(me) tõmma-kem, tõmba-me

(te) tõmma-ke

ära tõmba

är-gem tõmma-kem, är-me tõmba-me

är-ge tõmma-ke

 

MÖÖNEV KÕNEVIIS

 

olevik

minevik

ma tõmma-ku ..

ma ol-gu tõmma-nud ..

ma är-gu tõmma-ku ..

ma är-gu ol-gu tõmma-nud ..

tõmma-tagu

ol-gu tõmma-tud

är-gu tõmma-tagu

är-gu ol-gu tõmma-tud

Märgendid ja lühendid

Märgendid näitavad:

Lühenditest on nimestikus peale sõnaraamatus ettetulevate üldkasutatavate lühendite (nt p.o, vm, vt) veel grammatiliste osutuste (nt ains, omds, sisseü) lühendid.  Keelte lühendid (nt ld, sm, vn) on esitatud „Lühendivalimikus”.


aiandaiandus, mesindus
ains ainsus
aj ajalugu
alaleü alaleütlev
alaltü alaltütlev
alalü alalütlev
algv algvõrre
anat anatoomia
antr antropoloogia
argi argikeelne
arheol arheoloogia
ases asesõna
astr astronoomia
auto autondus
bibl (bibliograafia) raamatukogundus
biol bioloogia
bot botaanika, mükoloogia
eelm eelmine
eh ehitus, arhitektuur
el elekter, elektrotehnika
etn etnoloogia
euf eufemistlik
farma farmaatsia
filos filosoofia
folkl folkloor
fot fotondus, kino
füsiol füsioloogia
füüs füüsika
geogr geograafia
geol geoloogia, mineraloogia
halv halvustav
harv harva esinev
hellitl hellitlev
hrl harilikult
hüüds hüüdsõna
ilmaü ilmaütlev
info informaatika
jm ja muud, ja mujal
jms ja muud seesugust
jne ja nii edasi
jt ja teised
jts ja teised sellised
järgm järgmine
jur (jurisprudents) õigus, õigusteadus
kaasaü kaasaütlev
kal kalandus
keel keeleteadus
keem keemia
kesks kesksõna
keskv keskvõrre
kirj kirjandus
kok kokandus
kunst kujutav kunst, tarbekunst
kv kõneviis
lastek laste- või hoidjakeelne (ninnutis)
loogika  
luul luulekeelne
lüh lühend, lühendatult
maj majandus, majandusteadus
mat matemaatika
med meditsiin
mer merendus
meteo meteoroloogia
mets metsandus
mitm mitmus, mitmuslik, mitmussõna
murdes murdeline
muus muusika
mäend mäendus
määrs määrsõna
müt mütoloogia
nalj naljatlev
nim nimetav
nimis nimisõna
nn niinimetatud
nt näiteks
nõuk nõukogulik
om omastav
omds omadussõna
os osastav
p pööre
paberl paberlik, kuivametlik
paleont paleontoloogia
ped pedagoogika
pid pidulik
pms peamiselt
p.o peab olema
pol poliitika
prg praegu(ne)
psühh psühholoogia
põllum põllumajandus
relig (religioon) usk ja kirik
rmtp raamatupidamine
saj sajand
seestü seestütlev
seesü seesütlev
sisseü sisseütlev
s.o see on
sport  
sõj sõjandus
zool zooloogia
teater  
tehn tehnika
tkst tekstiil ja rõivastus
trük trükindus
täh tähendus
v või, ehk; välde
van.t vananenud termin
vet veterinaaria
viisiü viisiütlev
vm või muu(d)
vmo vanamoeline
vms või muud seesugust
vrd võrdle
vt vaata
vulg vulgaarne
ülek ülekantud tähendus
üliv ülivõrre

Tähestik

a b (c) d e f g h i j k l m n o p (q) r s š z ž t u v (w) õ ä ö ü (x) (y)

Sulgudes on võõrtähed, mida kasutatakse ainult võõrnimede ja võõrkeelsete sõnade kirjutamisel.