[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.aaspuk s <.aaspuka, .aaspukka> , aaspuuk <aaspuuka, aas.puuka> van aabits ▪ .aaspukast .opsõ .tähti aabitsast õppisin tähti; latsõʔ opisõʔ aaspuukast lapsed õpivad aabitsast. Vrd aabɪts, aavits

ahnõh|kaal s <ahnõh|kaala, ahnõh|.kaala> ahnepäits

aid|viiŕ s <aid|veere, aid|viirt> aiaäär(ne ala) ▪ lasõ .lehmi aid.viirde lasen lehmi aia äärde; aidveereh om, kaeʔ, ni pää ribah tõõsõl aia ääres [ta] on, vaata, ja pea ripakil teisel (joodikust); .tossas pääle maah, kui .lõpnu lehmä mago aidveereh tossab muudkui maas [magada] nagu lõpnud lehma magu aia ääres; minge‿ks no, nõiaʔ, nõgõssihe, minge‿ks, arstiʔ, aid.viirde (rahvalaulust) minge nüüd, nõiad, nõgestesse, minge, külatohtrid, aia äärde

aig|pühi s <aig|pühi, aig|pühhi> kalendritähtpäev ▪ lihavõõdõh om kõ̭gõ .tähtsämb aigpühi lihavõtted on kõige tähtsam kalendritähtpäev

aig|tunń s <ao|tunni, ao|.tunni> / <aig|tunni, aig|.tunni> tund, aeg ▪ no śoo om küll ütś halv aigtunń no see on küll üks halb aeg || halva aig|tunń vaimude tund (tund enne keskööd), halb aeg ▪ halva aotunnil tohi‿i tüüd tetäʔ vaimude tunnil ei tohi tööd teha

ainu|umanõ s <ainu|umadsõ, ainu|umast> lähim sugulane ▪ .ristäm ni uno ommaʔ muʔ ainuumadsõʔ ristiema ja onu on mu lähimad sugulased

aivõh L s <.aivõ, aivõht> aevastus ▪ tubak pand´ .aivit tegemä tubakas pani aevastama. Vrd aivaś

.aivõʔ pl s <.aivide ~ .aividõ, .aivit> peaaju ▪ tsia .aivõʔ ommaʔ ar sulanuʔ sea ajud on ära sulanud (keetmisel lagunenud). Vrd ajo

alab ~ alap komp adj s <alaba, alabat> , alamb ~ alamp <alamba, alambat>
1. alam, alluv ▪ miiʔ ka olõ riigi alabaʔ meie ka oleme riigi alamad
2. vaesem, viletsam ▪ timä om alap must tema on minust vaesem; olõ‿i õks mu .kirstu kehvemb muid, annivakka alamb muid (rahvalaulust) pole mu veimekirst muudest kehvem, veimevakk teistest halvem (kas annivakk=veimevakk?ML)
3. madalam ▪ alabast sai viil ubinit kätte madalamalt [puu otsast] sain veel õunu kätte

al´aksei s <al´aksei ~ al´akseia, al´akseid> alekseipäev, 17. III / 30. III ▪ üldäs, et al´akseiah ratta.vehmreʔ .vällä, rii.vehmreʔ .sisse öeldakse, et alekseipäeval [tuleb viia] vankriaisad välja, reeaisad sisse; vanast .peeti al´aksei.päivä kaʔ, noʔ naid vähämbit .päivi inämb .peetä‿i vanasti peeti alekseipäeva ka, nüüd neid väiksemaid [täht]päevi enam ei peeta. Vrd al´aksei|päiv

ammᴜkõtsi adv ammuks, mitte kuigi ammu ▪ .sukmaniʔ tulõ‿s ammᴜkõtsi .vällä sukmanid pole kuigi ammu kasutusel. Vrd ammᴜkõsõ, ammᴜs

.angõl´ s <.angõla, .angõlat> evangeelium, armuõpetus ▪ papṕ tulõ .angõlagaʔ papp tuleb evangeeliumiga. Vrd ivaangõl, .ängel´

anni|vakk s <anni|vaka, anni|vakka> veimevakk ▪ annivakk .viidi .sendsehe veimevakk viidi eeskotta; rikkel oll´ külʔ suuŕ annivakk, a kiä .vaenõ oll´, tuul olõ‿s midägeʔ P rikastel oli küll suur veimevakk, kes aga vaene oli, tollel ei olnud midagi. Vrd karṕ, kast´, kirst, saadi|vakk

anni|vüü s <anni|vüü, anni|vüüd> veimevöö, veimetena jagatav vöö ▪ annivüüʔ, sääne nõstang vöid veimevööd, selline kandam vöid

apat´ s <apadi, apatit> lobiseja, suure jutuga inimene, lobamokk ▪ apadilõ massa‿iʔ midägi kõ̭nõldaʔ lobisejale ei maksa midagi rääkida; tuud no .uskuʔ, tuu sääne apat´ om teda ei või uskuda, ta on selline lobamokk; olt sa apat´, suu juusk kõ̭ik´ aig no oled sa alles lobiseja, jutt jookseb kogu aeg. Vrd haipa, keelelapɪts, labask´, ladrask´, .lambakiil´, lobask´, lobisuu, loro|pää, lõust´, porga, porgataja, porgatś, tśarta

armi|härmäk s <armi|härmägu ~ armi|härmäku, armi|härmäkut> pühapäevakuub, peokuub ▪ sis kaeʔ kasuk .sälgä, ajaʔ pääle armihärmäk (rahvalaulust) siis vaata kasukas selga, pane selga peokuub

armi|rõivas s <armi|.rõiva, armi|rõivast> (hrl pl) peoriietus; kirikuriided ▪ armi.rõivaʔ ommaʔ, mingaʔ kerɪkohe minnäʔ pidulikud riided on [need], millega kirikusse minna; näiol .olle hulga .ehtit, .armal armi.rõivit (rahvalaulust) neiul oli palju ehteid, armsal piduriideid

armi|särk´ s <armi|särgi, armi|.särki> / <armi|särgi, armi|.särke P> pühapäevakuub, peokuub ▪ mehil oll´ pidol .kävvoʔ armisärk´ vai armihärmäk P meestel oli peol käimiseks peokuub või pikk-kuub; armisärgɪʔ ollivaʔ naisil pikäʔ naiste pühapäevakuued olid pikad; sis kaeʔ kasuk .sälgä, ajaʔ pääle armihärmäk´ (rahvalaulust) otsi selga kasukas, aja peale pidukuub

.arstja s <.arstja, .arstjat> posija, ravitseja ▪ sis .ropsaś õks .arstja vitsagaʔ, nigu rehisiʔ .õkva .hussi siis rapsas posija vitsaga, nagu materdaks ussi; tuud iks .arstjaʔ .arvõliʔ, tuud .tundjakiʔ .tõuksiʔ: veli sul iks är koolõs, imekana .kalmu lätt! (rahvalaulust) toda posijad arvasid, toda teadjad seletasid: vend sul ikka ära sureb, emalaps kalmu läheb. Vrd .arbja, sobija

.asklõmine s <.asklõmise, .asklõmist> askeldamine, askeldus, talitamine ▪ tarõh .omgi mu .asklõmine toas ongi minu askeldus (vanainimesest). Vrd asõl´

astak s <astagu ~ astaku, astakut> , astak´ <astagi ~ astaki, astakit> kõnnak, astumine, samm ▪ hobõsõ .kotsilõ õ̭ks üldäs: astak om hüä hobuse kohta ikka öeldakse: kõnnak on hea; ull´ ineminõ näüss jo astakist arʔ, sääne astak´ om, timä nõrgᴜs .päägaʔ rumal inimene paistab juba astumisest ära, selline kõnnak on, et kõngutab peaga. Vrd astuk´, astõk´

astuk´ s <astuki, astukit> kõnnak, astumine, samm ▪ joodɪk kõ̭õ̭ kupõrdas, olõ‿õi astuk´ miä suuŕ asi joodik alati koperdab, kõnnak ei ole suurem asi. Vrd astak, astõk´

astõk´ s <astõki, astõkit> kõnnak, astumine, samm ▪ .eht´keʔ iks, .eht´keʔ innebüsi astõkita, minekitä (rahvalaulust) sättige ikka, sättige aegsamini astumist, minekut. Vrd astak, astuk´

asõl´ s <.asklõ, asõld> askeldus, talitus ▪ tuu, ku naistõ.rahvaʔ umma .tal´tust tegeväʔ, .mõskvaʔ anomit vai .süütväʔ tsiku, vot tuu om asõl´ too, kui naisterahvad oma asjatoimetust teevad, pesevad nõusid või söödavad sigu, vaat too on talitus; saa‿ks tüü tettüs, saa asõl´ .aetus (rahvalaulust) saab töö tehtud, saab asi (askeldus) aetud. Vrd .asklõmine || asõld ajama koduseid talitusi tegema ▪ .asklõ ajamine, .ümbre kodo, .ümbre eläjide talituste tegemine, koduga seoses, loomadega seoses

edesnik s <edesniga, edesnikka> abikarjus, karja ees käija ▪ mi lätsi ette, miiʔ olõ edesnigaʔ me läksime [karja] ette, me oleme karja ees käijad. Vrd külesnik, peräsnik1

ede|sõrḿ s <ede|sõrmõ, ede|.sõrmõ> nimetissõrm ▪ pässä man om edesõrḿ, edesõrmõ man om .keskmäne sõrḿ pöidla juures on nimetissõrm, nimetissõrme juures on keskmine sõrm. Vrd nimehtesõrḿ, nimeti|sõrḿ

edi1 s <ede, ete, pl p eti> esi, tööesi ▪ .võtkõʔ tõõnõ edi võtke teine esi; saa‿as pall´o eti, ku oll´ .lühkene põld ei saanud palju esi, kui põld oli lühikene; võti hüä ede linna võtsin hea ee lina (linapõllul). Vrd esi

eebatamine s <eebatamise, eebatamist> ebausu pidamine; ebausk ▪ ku naane tull´ .vasta, sõ̭s saa‿i kallo, tuu oll´ ka õks .kunst´us, eebatamine kui naisterahvas tuli vastu, siis kalu ei saa, too oli ka ikka nõidus, ebausk. Vrd veera

egi I s <ii, eke> jõgi ▪ ma lää ekke .tsuklõma ma lähen jõkke suplema; elä õks ma ii veere pääl, järvekasõ kaala pääl (rahvalaulust) elan ma jõekalda peal, järvekese kaela peal. Vrd jõgi

elo|elläi s <elo|eläjä, elo|eläjät> kasuloom, kasvama jäetud loom, eluloom ▪ .aeti Sibirähe, jäi kõ̭ik´ elo .maaha, kõ̭ik´ eloeläjäʔ, kõ̭ik´ jäiʔ kodo aeti Siberisse, jäi kogu majapidamine maha, kõik kasuloomad, kõik jäid koju

eläjä|teräʔ pl s <eläjä|terri, eläjä|terri> kõlud, väheväärtuslik vili ▪ eläjäteräʔ andas eläjilõ kõlud antakse loomadele. Vrd ala|poolidsõʔ, perä|poolidsõʔ, .tõpra|teräʔ

.enkśna s <.enkśna, .enkśnat> hrv mürin, kõmin ▪ vanaesä selet´: ku .prantsus .Moskvah käve, sis ku siih kõrva pannɪʔ .vasta maad, sis kuulɪʔ .enkśnit vanaisa seletas: kui prantslased Moskvas käisid, siis kui siin panid kõrva vastu maad, siis kuulsid kõminat. Vrd hõrrin, .jõnksna, kärrin, mürrin

enos adv egas, ega siis ▪ enos .laiska naist õks kiä taha‿s egas laiska naist ikka keegi tahtnud. Vrd esis

ermul´ s <ermuli, ermulit> lõõtspill ▪ ermulit lüvväs lõõtspilli mängitakse; ikk niguʔ ermul´ mänǵ nutab, nagu lõõtspill mängiks (virisejast lapsest); ermul´ .mänge kõ̭ik´ aig lõõtspill mängis kogu aeg. Vrd ermoń, jarmoń, jermol´, jõrmul´

errin s <erinä, erinät> virin ▪ kõ̭õ̭ errin ja närrin aina üks virin ja riid

erv́ s <ervi, .ervi> hlv nutt ▪ täl ollɪkiʔ jo huulõʔ ervi poolõ tal olidki juba huuled töinamise poole (oli nutu äärel). Vrd ikk, jõrv́

ese s <ese, esse> folk isa ▪ ese jäi õks sis .ikma imegaʔ, katõkeske kahitsõmma (rahvalaulust) isa jäi nutma koos emaga, kahekesi kahetsema; pallõl´ õks esse ne imme, kallist kattõ vanõbat (rahvalaulust) palus isa ja ema, kahte kallist vanemat. Vrd esä

essᴜ̈k´ s <essügi, essügit> / <essᴜ̈ki, essᴜ̈kit> eksimus, eksimine ▪ saa‿as .kuigi mõtsast .vällä, vot oll´ essᴜ̈k´ ei saanud kuidagi metsast välja, no oli see alles eksimine. Vrd essünǵ

essünǵ s <essüngi, essüngit> eksimine, eksimus ▪ uma elo seeh tulõ essüngit oma elu jooksul tuleb eksimusi [ette]; Vasśo .johtu essüngi tii pääle Vasso sattus eksiteele. Vrd essᴜ̈k´

ette|kaek´ s <ette|.kaeki, ette|.kaekit>
1. ettevaatus ▪ latsil olõ‿õi ette.kaekit, .juuskvaʔ pää säläh lapsed ei vaata ette, jooksevad, pea seljas
2. ettenägelikkus ▪ mul oll´ nii pall´o ette.kaekit, möi ärʔ varahappa vilä mul oli niipalju ettenägelikkust, et müüsin vilja varem

etᴜ̈s s <etüse, etᴜ̈st> hrv esik ▪ .rõivaʔ .panti sanna etüsehe riided pandi sauna esikusse. Vrd edine

eüss s <.eüse ~ .eüsse, eüst> 4–6 lühemat part reheahju esise kohal (risti teiste partega) ▪ egal rehel kolm .laugust, neläs eüss, ede.laugus igal rehel on kolm ahtelaugu, neljandaks [on] lisaparred; .väikoʔ parrõʔ kutsᴜti eüss, tuu oll´ rehe aho suu kottal väikseid parsi kutsuti eüss, too oli reheahju suu juures. Vrd öüss

haahh´ s <haahe ~ haahõ, haaht´> / <hahe, hahet> hani ▪ haaheʔ lääväʔ, sis hallaʔ tulõvaʔ kui haned lähevad, siis hallad tulevad; linnaś sada haaht´ lendas sada hane; timahavva sügüse lätś pall´o .haahi üle tänavu sügisel lendas palju hanesid üle; ütś haahh´, nelli vasarat? (padi) (mõistatus) üks hani, neli nokka? (padi). Vrd hani || hahe hand hanede lennurivi ▪ hahe hand lätt hanerivi läheb

haaḿ s <haami, .haami>
1. puukraan, haan ▪ .tõrdul oll´ haaḿ tõrrel oli puukraan; taaŕ haamɪst juusk taar jookseb kraanist. Vrd haań, kraań, krant
2. noodapära sulgur ▪ haami .tõmbas vallalõ ni pulga iist ärʔ, ni .saigi jo mulk vallalõ haami tõmbab lahti ja pulga eest ära ja tuligi juba auk lahti

haheh s <hahe, haheht> , haheʔ <hahe, hahet> valguskuma, koidukuma; ehakuma ▪ tulli kodo, oll´ haheʔ jo väläh tulin koju, koidukuma juba paistis. Vrd hahekanõ

hahekanõ dem s <hahekasõ, hahekast> , hahekõnõ <hahekõsõ, hahekõst> koidukuma, aovalgus ▪ tśuut .valgõkanõ, tuud kutsumõ hahekanõ nõrk hommikuvalgus, seda nimetame koidukuma. Vrd haheh

hahe|pai s <hahe|paiu, hahe|.paiu> hõberemmelgas (Salix alba) ▪ hahepai .kasvi iu veereh paju kasvas jõe ääres. Vrd haraga|pai

haidak s <haidagu, haidakut> kergemeelne, kergats ▪ tuu sääne haidak .omgiʔ too sihuke kergats ongi. Vrd heiko, heŕosk´, kergakas, kergatś, .kerge|pökś

haina|kadsak s <haina|kadsaka, haina|kadsakat> / <haina|kadsagu, haina|kadsakut> / <haina|kadsago, haina|kadsakot P> rohutirts; heinaritsikas (Omocestus viridulus) ▪ hainakadsak, .halja sälägaʔ, vähemb .kunna, tuul lastas purtaʔ .käsnä rohutirts, rohelise seljaga, konnast väiksem, tol lastakse soolatüügast hammustada; .vasta .vihma hainakadsakaʔ .laulvaʔ vihma eel heinaritsikad laulavad; olt sa hainakadsak, sa olt sääne .kergekäne piltl oled sa [alles] rohutirts, sa oled selline kergeken (väikesest kõhnast lapsest); lätś sis hainakadsagokõnõ kusikuklasõ poolõ .pallõmma (muinasjutust) läks siis heinaritsikake sipelga poole paluma; selle õks sääl tsirguʔ tsiriseseʔ, hainakadsagoʔ kadsadiʔ (rahvalaulust) sestap seal linnud siristavad, heinaritsikad sirtsusid. Vrd haina|ritsɪk, kadsak

hain|alonõ s <hain|alosõ, hain|alost> euf uss, rästik ▪ hainalosit om kattõ .sorti, lipugaʔ ommaʔ .väega hullᴜʔ, noilõ olõ‿i sõnno usse on kahte liiki, krooniga on väga hullud, nonde jaoks pole sõnu (nende salvamist ei saa lausumisega ravitseda). Vrd husś, jalasusi, pikk´elläi, puhmalonõ, siug, suuelläi

hain|alosõ|tõbi s <hain|alosõ|tõvõ ~ hain|alosõ|tõbõ, hain|alosõ|tõpõ> ussitõbi, teatud närvihaigus, mis tekkivat, kui lapseootel naine ussist kohkub ▪ hainalosõtõbi, sis tuu .päägaʔ rapᴜtas ja silmäʔ nii kääväkiʔ, saisa‿i sukugi ussitõbi, siis too [haige] raputab pead ja silmad nii käivadki, ei seisa sugugi [paigal]. Vrd sivvu|hädä, sivvu|tõbi

haipa s <haipa, haipat> lobasuu ▪ haipa kõ̭nõl´ kõ̭ik .vällä lobasuu rääkis kõik välja. Vrd apat´, hauśa, keelelapɪts, labask´, ladrask´, .lambakiil´, lobask´, lobisuu, loro|pää, lõkatś, lõust´, porgataja, porgatś, tśarta

hakask´ s <hakaski, hakaskit> / <hakaske, hakasket P> puskar ▪ hakask´ om puhastamaldaʔ, proosta viin puskar on puhastamata, tavaline viin; ega õks nä inne .viina võta‿s, haara‿s .suuhtõ hakaskit (rahvalaulust) ega nad enne viina võtnud ega haaranud suhu puskarit; Ale õks joht võta‿s proostat, haara‿s Ale hakasket (rahvalaulust) Ale ei võtnud lihtsat [viina], ei haaranud Ale puskarit

halva|hopõń s <halva|hobõsõ, halva|hobõst> piltl kiil ▪ halvahobõsit tulõl´ ka inne sõta pilve .viisi, nuuʔ kaʔ tähendäseʔ .vihkluisi kiile tuli ka enne sõda välja pilvedena, nood ka tähendavad võitlusi

halõhus s <halõhusõ, halõhust> , halõhuś <halõhusõ, halõhuist> haledus, kaastunne ▪ mul tull´ tuu inemise .pääle halõhuś mul hakkas tollest inimesest kahju. Vrd halõnduś

halõ|paling s <halõ|palinga, halõ|palingat> , halõ|palõng <halõ|palõnga, halõ|palõngat> , halõn|palõng <halõn|palõnga, halõn|palõngat> udujutt, lorijutt ▪ .määntsit halõpalingit halõpalɪtat mis lorijutte sa lobised. Vrd palõng

.hamba|vaǵa s <.hamba|vaja, .hamba|vak´a> nlj piip ▪ taa om sul hüä .hambavaǵa see on sul hea piip. Vrd himopuu, piip

hango|miisś s <hango|mehe, hango|miist> piltl ämmamoor, lapse vastuvõtja ▪ paabat ka kutsᴜtas hangomiisś, .vällä.kiskja paaba jo lätt hank säläh .vällä .kiskma ravitsejat kutsutakse ka ämmamooriks, [lapse] väljatõmbaja eit juba läheb, konks seljas, välja tõmbama. Vrd paaba

hapṕ I s <hapi, happi> lastek pai ▪ annaʔ happi! tee pai!. Vrd haap, haapst´

haŕo1 s <haŕo, harŕo> veidrik ▪ om ütś haŕo on alles veidrik. Vrd jant, kummõt´

haŕo2 s <haŕo, harŕo> tuhkur (Mustela putorius) ▪ haŕo nahk mass raha tuhkrunahk maksab (palju) raha; haŕoʔ uja veereh eläseʔ, .jälgi piteh om nätäʔ tuhkrud elavad oja ääres, seda näeb jälgedest. Vrd haŕok, haŕokanõ, noork, .tuhkro

haŕok I s <haŕoga, haŕokat> tuhkur (Mustela putorius) ▪ haŕokat kutsᴜtas ka .noorkast, tuu om vinne .värke tuhkrut kutsutakse ka noorkaks, see on vene moodi. Vrd haŕo2, haŕokanõ, noork, .tuhkro

haŕokanõ dem s <haŕokasõ, haŕokaist ~ haŕokast> , haŕokõnõ1 <haŕokõsõ, haŕokõist ~ haŕokõst> tuhkur (Mustela putorius) ▪ haŕokanõ süü kanno ja munnõ tuhkur sööb kanu ja mune; haŕokõsõʔ veeväʔ munnõ ja tsipaʔ kanakõsõʔ sööväʔ ka arʔ tuhkrud viivad mune ja väikesed kanakesed söövad nad ka ära. Vrd haŕo2, haŕok, noork, .tuhkro

hata|nuut s <hata|nooda, hata|.nuuta> väike abinoot ▪ esä tege hata.nuuta isa teeb abinoota

hata|sõlḿ s <hata|sõlmõ, hata|.sõlmõ> umbsõlm ▪ hata.sõlmõ hiidetäs, olõ‿õi .juuskja sõlḿ kui umbsõlme seotakse, siis ei ole see jooksusõlm

.hauka|küüdś s <.hauka|küüdse, .hauka|küüst> kibuvits (Rosa) ▪ .haukaküüdse maŕaʔ, suurõʔ, vereväʔ, roho tsäi kibuvitsamarjad, suured, punased, raviteeks [head]. Vrd kibu|vits1, oŕapuu, oŕa|vits

hausś s <hausi, .haussi> lori ▪ tuu tśura taht kõ̭õ̭ .haussi aiaʔ too poiss tahab aina lori ajada. Vrd aavits, hahk2, horloṕ, lobi2, lori2, palõng, pravitsk, tsortś

heiko adj s <heiko, heikot> kergatslik; kerglane; kergats ▪ timäl olliʔ .säändseʔ heiko sõ̭naʔ, võta‿as magama .kiäki timmä, ku tull´ .tütriga mano tal olid sellised kergatsi sõnad, keegi ei võtnud teda [enda juurde] magama, kui tuli tüdrukute juurde (ehale). Vrd haidak, heigo, heigonõ, heikonõ, heresk´, heŕosk´, holdo, loll´

helgeh s <.helke, helgeht> , helgeʔ <.helke, helget> sära, läige ▪ õdagu om viil päävä helgeh .aknih õhtul on veel päikesesära akendel

helläk adj s <hellägu ~ helläku, helläkut> hellitatud, hellik ▪ ullil lask´ tetäʔ umma.muudu, helläkul .hindä .värki (rahvalaulust) rumalal laskis teha omamoodi, hellikul tema enda kombel; kooń tuhńaguʔ tulliʔ, kooń helläguʔ .hell´oʔ (rahvalaulust) kuni saamatud tulid, kuni hellikud liikusid. Vrd hellɪk, helläne, neega, neesna

hellä|nimi s <hellä|nime, hellä|nimme> hellitus- v meelitusnimi ▪ sõ̭sard kutsᴜtas hellänime .perrä tsidsɪst õde kutsutakse hellitusnimega tsidsiks; imä karõl´ üte puja kaalast tõõsõ .kaala ja nimitelli näid kõigõsugustõ .kallide hellänimmigaʔ (muinasjutust) ema hüppas ühe poja kaelast teise kaela ja nimetas neid kõiksuguste kallite hellitusnimedega

helme|kõrd s <helme|kõrra, helme|.kõrda> helmekee, helmerida ▪ kõrd .helmi, ristɪʔ .vaihhõl, tuu oll´ tuu helmekõrd helmekee, ristid vahel, too oli too helmekee; helmekõrrol oll´ õks ütś helḿ, sis jalʔ ütś leht´ helmekeedel oli ikka kord helmes, siis jälle üks [hõbe]leht; helmekõrrah ommaʔ hõpõdsõʔ suurõʔ munaʔ, .väikoʔ helmeʔ kividseʔ helmekees on hõbedased suured munad [ja neil] väikesed kivihelmed [vahel]

helmine s <helmidse, helmɪst> helmestega kaunistatud seto naise peakatte osa (liniku v pärja peal) ▪ oi oll´ All´al illoś helmine vahru pääl küll oli Allal ilus helmine [pea]võru peal

hel´ova s <hel´ova, hel´ovat> liikva, eeterpiiritus ▪ taha‿iʔ tuud hel´ovat inämb ei taha toda liikvat enam. Vrd eedeŕ, hõl´ova, .liikva, õuka2

helähüs1 s <helähüse, helähüst> , helähüś1 <helähüse, helähüist> hoop, löök ▪ ma tälle anni üte tolmahusõ, helähüse andsin talle ühe hoobi, löögi. Vrd jamahus, jehkam, jemḿ, jõmḿ, klähḿ, kõmḿ, kähmäk, kärbähüs, kärähüs, käräk, lopś3, läük´, maht´, maim2, präntś, tolmahus, välk´

helähüs2 s <helähüse, helähüst> , helähüś2 <helähüse, helähüist> helin, helisemine ▪ kellä helähüs (kiriku)kella helin. Vrd hellin

heresk´ s <hereski, hereskit> edev, kasvatamatu inimene ▪ ka koh om heresk´, käüse, naard ja indsɪtäs, a ko kiä midä .ütles, sis pakõ kui sutt vaat kus on kasvatamatu inimene, käib, naerab ja itsitab, aga kui keegi midagi ütleb, siis põgeneb nagu hundi eest. Vrd heiko, heŕosk´

herevil ~ herävil adv ärkvel; erksana ▪ kõ̭ik´ üü olli herevil, saa‿s .maadaʔ kogu öö olin ärkvel, ei saanud magada. Vrd herevälläʔ, herivelläʔ, .kerk´velläʔ

.herne|asõ s <.herne|asõmõ, .herne|asõnd> rõugearm ▪ .herneasõmõʔ, nägo kõ̭ik´ .tśomplikanõ rõugearmid, nägu üleni auklik. Vrd .hernetśopp, .herne|täht´

.herne|tśopp s <.herne|tśopa, .herne|tśoppa> rõugearm ▪ .hernetśopp ne .hernetäht´, tuu om kõ̭ik´ ütś rõugearm ja rõugemärk, neil on sama tähendus. Vrd .herneasõ, .herne|täht´

heŕosk´ s <heŕoski, heŕoskit> eputis, kergats ▪ anna‿i maama minno heŕoskile joht ema ei anna mind küll kergatsile mehele. Vrd haidak, heiko, heresk´, kekatś

herranõ adj s <herradsõ, herrast> , herräne <herrädse, herräst>
1. härra ▪ hüäʔ .rõivaʔ säläh ja kalossɪʔ pääl, vot om herranõ head riided seljas ja kalossid [jalatsite] peal, on alles härra; eit´.määntseʔ herrädseʔ tullivaʔ Petserest .partsõ .tapma mingisugused härrased tulid Petserist parte tapma
2. härrandlik ▪ tä om .väega herranõ, taha‿ai tiidäʔ võttaʔ midagɪʔ ta on väga härrandlik, ei taha midagi teadmiseks võtta (ei lase endale seletada). Vrd herräkaś

hiibak s <hiibagu, hiibakut> kaltsakas ▪ taa ku hiibak käü, iloduʔ .rõivaʔ säläh see käib nagu kaltsakas, inetud riided seljas. Vrd hilbak, hilp|harak, laapśo, laoss2, närdsak, räämäsk´, trääpõsnik

.hiilka s <.hiilka, .hiilkat> trääs ▪ tä tõmmaś minno, kui viil mõist´, a ma .näütse õ̭nnõ .hiilkat ta rääkis mind taga, kuidas aga oskas, aga mina näitasin ainult trääsa; kosilanõ ütel´: hiidä .hiilkat, kiä mu .mõrśat põlg kosilane ütles: näitan trääsa [sellele], kes mu mõrsjat põlgab. Vrd nipṕ

.hiitrost´ I s <.hiitrosti, .hiitrostit> kavalus; vigur, riugas ▪ tetti kepigaʔ kõ̭kkõ .hiitrostit tehti kepiga igasuguseid vigureid. Vrd .hiitrus, kelmɪstüś, .kelmüs, kummõt´, vikuŕ

.hiitrus s <.hiitrusõ, .hiitrust> , .hiitruś <.hiitrusõ, .hiitruist> kavalus; taip; vigur, riugas ▪ .hiitruist piät mehel olõma, saa‿iʔ muido ilmah elläʔ mehel peab taipu olema, muidu ilmas elada ei saa; .hiitrusõʔ õks tä hoit´ .hiusih, kavalusõʔ .kangla all (rahvalaulust) riukad hoidis ta juustes, kavalused kaenla all. Vrd .hiitrost´, kelmɪstüś, .kelmüs, kummõt´, vikuŕ

hilbak s <hilbagu ~ hilbaku, hilbakut>
1. räbal, (riide)näru ▪ hilbakidegaʔ käü ku mõ̭ni .vaene käib räbalais nagu mõni vaene; ütś hilbak iih, tõõnõ hilbak takah üks räbal ees, teine räbal taga; tüü man .peete .määntset taht hilbaket P tööd tehes kanti mistahes närusid. Vrd hipal´, kalts, närts, ripõl´, räpäl´
2. hilbakas, katkiste riietega inimene ▪ .rõivaʔ säläh hilbõtasõʔ, käü ku hilbak riided seljas narmendavad, käib nagu hilbakas (ms hilbatama ll th: hilbendama, lipendama). Vrd hiibak, hilp|harak, laapśo, laoss2, närdsak, räämäsk´, trääpõsnik

hilläkeitsi ~ hilläketsi adv tasakesi, vaikselt ▪ hilläkeitsi tulli, ni .kiäki kuulõ‿s vaikselt tulin ja keegi ei kuulnud. Vrd hill´o, .hillä, hilläkeiste, .hillä|.tassa, .tassa

himo|puu s <himo|puu, himo|puud> nlj piip ▪ himopuu, sa timmä .väega himostat piip, sa himustad teda väga. Vrd .hambavaǵa, piip

hinge|.kaalja s <hinge|.kaalja, hinge|.kaaljat> piltl ihnuskoi ▪ kua .veiga kitsɪste müü, tuud kutsᴜtas hinge.kaalja kes väga kitsilt müüb, toda kutsutakse ihnuskoiks. Vrd ihnõhkaal, nähkaŕ, nähr, nähro

hinotama v <hinotaʔ, hinoda> lollitama, veiderdama ▪ mis sa naarat, ku sa näe‿s, nakat jal hinotama! (muinasjutust) mis sa naerad, kui sa ei näinud, hakkad jälle lollitama!. Vrd tśuudatõlõma

.hitskmõ|vitäi s <.hitskmõ|vidäjä, .hitskmõ|vidäjät> piltl haige (paindumatu) jalaga inimene, kange jalaga inimene ML ▪ olt sa ütś .hitskmõvitäi oled sa üks puujalg; hot´ .hitskmõvitäigɪʔ, a õks miisś olgu või kange jalaga, peaasi et mees

hobo s <huu, hopo> , hobu <huu, hopu> mära ▪ meil .selgeʔ huuʔ ollikiʔ, esä pei hopa meil ainult märad olidki, isa kasvatas märasid; huul om vars märal on varss; esä and´ pujalõ .väega kõhna huu isa andis pojale väga kõhna mära; hobalõ andas .kaaru märadele antakse kaeru. Vrd .huukõnõ, märä

hobõstõlinõ s <hobõstõlisõ, hobõstõlist> hobusekarjus ▪ kink hobõstõlisõʔ ti olt? kelle hobusekarjused te olete?

hobõsõ|elläi s <hobõsõ|eläjä, hobõsõ|eläjät> mütoloogiline olend, hobustevaldjas, seostatud nirgiga ▪ ma näi tuud hobõsõeläjät moro pääl, ku .mänge, sääne ku hopõń ma nägin toda hobustevaldjat, kui ta õuel mängis, selline hobuse moodi; üldäs: määnest .karva hobõsõelläi, säänest piäʔ hobõst öeldakse: millist karva on hobustevaldjas, sellist hobust pea; hobõsõelläi vasś hobõsõ .lehte kaʔ hobustevaldjas ajab hobuse laka ka sassi

hobõsõ|hapu|hain s <hobõsõ|.hapnõ|haina, hobõsõ|.hapnõt|.haina ~ hobõsõ|hapund|.haina> kärnoblikas (Rumex crispus) ▪ hobõsõhapund.haina om .väega rassõ .vällä kakkuʔ kärnoblikat on väga raske [maast] välja kitkuda. Vrd kärnhain, kärnä|hain, kärnä|leht

holdo adj s <holdo, holdot> , hold´o <hold´o, hold´ot> rumal, kohtlane; lollpea ▪ holdo olt ne holdost jäät, holdo nimegaʔ .hauda läät P rumal sa oled ja rumalaks jääd, rumala nimega hauda läed. Vrd eeläne, heigo, heigonõ, heiko, hola, holoṕ, horosk´, huńo, loll´, lood´o, .loodva, .lootva, lund´opää, suńo, turak, ull´, ullinõ

hol´o adj s <hol´o, holl´o> kerglane ▪ tä om sääne hol´o ta on selline kerglane (pole tõsiselt võetav). Vrd holdo, holoṕ, horosk´

hoolõndaja s <hoolõndaja, hoolõndajat> eestkostja ▪ ku katśkümmend .aast´akka, sis näil hoolõndajat vaja inäp ei olõʔ, sis ommaʔ täüś.iäliseʔ kui nad kakskümment aastat [vanaks saavad], siis neil eestkostjat enam vaja ei ole, siis on nad täisealised

.hoortka s <.hoortka, .hoortkat> , .hoorka <.hoorka, .hoorkat>
1. lõõrisuu ▪ määnegi .hoortka õ̭ks vaja jättäʔ mingi lõõrisuu on ikka vaja jätta (ehitades); pääle uigiʔ .vasta otspajaʔ, tarõ .hoortkaʔ hurisivaʔ (rahvalaulust) lisaks huikasid vastu pajaaknad, tare lõõrisuud humisesid
2. ahju tuulutusluuk ▪ võtat trubakaasõ vallalõ, pant .hoortka jälʔ kinni [kui] teed truubikaane lahti, [siis] paned tuulutusluugi jälle kinni

.hootka s <.hootka, .hootkat> küla- v vallakoosolek ▪ .aeti külä kokko .hootkahe küla aeti kokku koosolekule. Vrd koop, kopp2, .korjus1, kuuh|olõk´, külä|kogo, oudak´

.hootnik s adj <.hootnigu ~ .hootniku, .hootnikku> / <.hootnika, .hootnikka P> himuline; himur ▪ maʔ olõ‿iʔ .hootnik .laulma ma pole lauluhimuline; ma olõ .veiga .hootnik naistõ .pääle ma olen väga naistemaias; nä ommaʔ väidse .pääle .väega .hootnikaʔ nad on liiga varmad nuga kasutama (kakluses). Vrd .hoot´ka

hori s <hori, horri> / <hoŕa, horŕa> koi ▪ hori sööse .rõiva arʔ, tege mulgu ..sisse koi sööb riiet, teeb augu sisse; ma .arva, et śoo om hoŕol aet ma arvan, et see on koide söödud. Vrd kari2, koi

horo|laul s <horo|laulu, horo|.laulu> lorilaul ▪ horolauluʔ, koh tsordsi sõ̭nnu seeh lorilaulud, kus roppe sõnu sees. Vrd koira|laul, lori|laul, porilaul, tsordsi|laul

hudi s <hudi, huti> lastek hunt, hundu ▪ hudi om mõtsah, susi, noh hundu on metsas, hunt, noh. Vrd hud´o1, suśo, tśudśo

hud´o1 s <hud´o, hut´o>
1. lastek hunt, hundu ▪ ma hirmudi nii .latsi, et kaeʔ, hud´o tulõ vai suśo tulõ ma hirmutasin nii lapsi, et vaata, hunt tuleb või susi tuleb. Vrd hudi, suśo, tśudśo
2. euf täi ▪ kaeʔ, kos sul hud´oʔ pääh vaata, kus sul täid peas. Vrd täi

huni|nõ̭na s <huni|nõ̭na, huni|nõ̭nna> ninahäälne (inimene) ▪ huninõ̭nagaʔ miisś läbi nõ̭na kõnõlõs ninahäälega mees räägib läbi nina

hunnaŕ s <hunnari, hunnarit> (tormi)latern ▪ hunnari tuli laterna tuli; hummogult mineʔ hunnarigaʔ lauda mano hommikul mine laternaga lauta. Vrd latõrn, löhi, lüht´, vannaŕ

hupatõlõma v <hupatõllaʔ, hupatõlõ> pidevalt hüpitama ▪ õga teid õks ma üü hupatõlli, .korgõst kukutõlli (rahvalaulust) igal ööl ma teid hüpitasin, kõrgele upatasin; ega teid õks ma laisast hupatõllõ‿s, kulla .rõipõst kukutõllõ‿s (rahvalaulust) ega ma teid laisaks hüpitanud, kullakesed, ega loodriks upatanud. Vrd hupatama, hüpätämä, kukᴜtama, kukᴜtõlõma

hupõr-kupõr adv
1. uppi, uperkuuti ▪ tä sattõ hupõr-kupõr ta kukkus uperkuuti. Vrd kupõr.tille, upõr|.kuuti
2. upakil ▪ ega‿ks tä künnä‿s kühmäkeli, .atra kanna‿s hupõr-kupõr (rahvalaulust) ega ta kündnud küürakil, kandnud atra upakil

hurmahutma v <hurmahuttaʔ, hurmahuda ~ hurmahuta> mühatama ▪ ku tä pahanõ om, sis piä‿iʔ pikkä juttu, hurmahut õ̭nnõ, ku .miäki .miildü‿iʔ kui ta pahane on, siis ei pea pikka juttu, mühatab ainult, kui miski ei meeldi; .ütle‿s timä midägiʔ, hurmahut´ õ̭nnõ ni lätś .arkiʔ ta ei öelnud midagi, mühatas ainult ja läkski ära. Vrd hurmahtama, hürmähtämä, hürmähütmä

huudõŕ I s <huudõri, huudõrit> , huutõŕ I <huutõri, huutõrit> üksiktalu, krunditalu ▪ huudõri pääle lätś, .tõistõ .paika elämä läks talu pidama, [läks] teise kohta elama; kui timä võtt talo kotusõ .vällä, sis tuu om huutõŕ kui tema võtab talukoha välja, siis too on üksiktalu. Vrd .puustus

huu|hublɪk s <huu|hubligu, huu|hublɪkut> / <huu|hubligõ, huu|hublɪkõt>
1. kevadkogrits (Gyromitra esculenta) ▪ tsibõ̭rtatɪʔ ommaʔ mõtsah, vanaʔ kutsɪʔ huuhubliguʔ kevadkogritsad on metsas, vanad [inimesed] kutsusid huuhubliguq. Vrd huu|nisa, tsibõ̭rtatt´
2. mürkel (Morchella). Vrd huu|nisa, tsibõ̭rtatt´

.huukõnõ dem s <.huukõsõ, .huukõst> hellitl mära(varsa)kene ▪ .huukõnõ lätś jo hobõsõ .näolitsõst märavarsakene läks juba hobuse nägu. Vrd hobo, märä

huulõ|pill´ s <huulõ|pilli, huulõ|.pilli> / <huulõ|pilli, huulõ|.pille P> vilepill ▪ huulõpillɪʔ ollɪʔ tinadsõʔ, paiutsit ka tetti vilepillid olid tinast, [aga] pajust ka tehti; huulõpill´ oll´ puust vilepill oli puust

.huupi|laul s <.huupi|laulu, .huupi|.laulu> juhulaul (improvisatsiooniline) ▪ .huupilaulᴜʔ ommaʔ nuuʔ, mis olõ‿õi kerigulaulᴜʔ juhulaulud on need, mis ei ole kirikulaulud

hõim|sugu s <hõimu|suu, .hõimu|suku> suguvõsa, sugukond ▪ mis mi hõimsugu om tennüʔ mis meie sugukond on teinud; annivaka kaputit ja .kindit oll´ koet kõ̭õ̭ hõimu.suugaʔ annivaka sokke ja kindaid oli kootud terve suguvõsaga; inne veiʔ sa vanaesä mälehtüse, noʔ läät hõimustsuust kaʔ viil .vällä enne viisid sa vanaisa mälestuse, nüüd lähed veel ka suguvõsast minema. Vrd hõim, jago, sugu1

hõimu|laud s <hõimu|lavva, hõimu|.lauda> hõimulaud, pidulaud seto pulmades mõrsja ja peiu pool omastele ▪ vanast .ülti vetśorkalaud, noʔ üldäs hõimulaud vanasti öeldi vetsorkalaud, nüüd öeldakse hõimulaud; mõni .ütles umastõlaud, mõni .ütles hõimulaud mõni ütleb omastelaud, mõni ütleb hõimulaud. Vrd umastõ|laud, vetserkalaud

hõimu|päiv s <hõimu|päävä, hõimu|.päivä> hõimupäev, seto pulmade kolmas päev, mida veedeti sugulastega omavahel nii mõrsja- kui ka peiukodus ▪ ütś om sajapäiv, tõõnõ om vakapäiv, kolmas hõimupäiv üks on pulma saajapäev, teine on vakapäev, kolmas on hõimupäev

hõkś s <hõksi, .hõksi> / <hõksi, .hõkse P> luks(atus) ▪ hõksɪʔ kääväʔ luksud käivad. Vrd jõkś, kikś1, nigo

hõkõruś s <hõkõrusõ, hõkõruist> lõkerdus, naerupahvak ▪ tiiä‿iʔ, mink üle täl hõkõruś tull´ ei tea, mille peale ta naerma pahvatas

hõl´ova s <hõl´ova, hõl´ovat> liikva, eeter(piiritus) ▪ ma eeläʔ sai Petserist pudõli hõl´ovat ma sain eile Petserist pudeli eetrit. Vrd eedeŕ, hel´ova, .liikva, õuka2

hõpõ|kraaḿ s <hõpõ|kraami, hõpõ|.kraami> seto naise hõbeehted ▪ ma .naksi .eht´mä joʔ viietõist.kümne .aastaka vanalt, vanast oll´ tuu täüś.tütrikus, ku lätś kohe kirmasõhõ, sis .panti vanɪk .päähä ja hõpõkraamɪʔ tävveste pääle ma hakkasin end ehtima juba viieteistkümneaastaselt, vanasti oli [nii vana juba] täistüdruk, kui ta läks kirmasele, siis pandi vanik pähe ja kõik hõbeehted peale (kaela); mõ̭ni and´ sõlõ vai keedɪkese, mul .hindäl oll´ ka mõsu.mõskmise iist hulga hõpõ.kraami .korjunᴜʔ mõni andis sõle või keekese, mul endal oli ka pesupesemise eest hulk hõbeehteid kogunenud; .viidi rikas .tütrik .hauda, hõpõ.kraami .panti tälle üteh [kui] rikas tüdruk viidi hauda, pandi hõbeehteid talle kaasa

hõpõ|sitt s <hõpõ|sita, hõpõ|sitta> hõbedaräbu ▪ hõpõsitast tetäs .helmi hõbedaräbust tehakse helmeid

hõrrin s <hõrina, hõrinat>
1. jorin; mürin; sumin ▪ .vask´lastõ pesäh käve kõva hõrrin vapsikute pesas käis kõva sumin. Vrd .enkśna, hunnin, hurrin, kärrin, mürrin
2. lõrin; urin ▪ Saamo pini, tuu igäväne lõust´, tull´ hõrinagaʔ mano Saamo koer, see igavene haukuja, tuli lõrinaga juurde. Vrd härrin, lõrrin

hähkiline s <hähkilise, hähkilist> pulmaline ▪ hähkiliseʔ vai hähäliseʔ, kõ̭ik´ ütś pulmalised või saajalised, see on üks ja seesama. Vrd hähäline

hähäline s <hähälise, hähälist> pulmaline, saajaline ▪ pall´o hähäliisi, kõ̭ik´ .kelligaʔ lääväʔ palju pulmalisi, kõik sõidavad kuljustega. Vrd hähkiline

.hälläne s <.hälläse, .hälläist ~ .hälläst> linavästrik (Motacilla alba) ▪ .hälläne ka jo väläh linavästrik ka juba kohal. Vrd .hälläskene, lina|.västrik, tsibe|.hämläne, tsibi.hälläne, tsibi.hämbläne, tsibi.händläne, tsibi.härbläne

.hälläskene I s <.hälläskese, .hälläskest> linavästrik (Motacilla alba) ▪ .hälläskene .kungõlõs hannagaʔ linavästrik õõtsutab saba. Vrd .hälläne, lina|.västrik, tsibe|.hämläne, tsibi.hälläne, tsibi.hämbläne, tsibi.händläne, tsibi.härbläne

hällö s <hällö, hällöt> , hällü <hällü, hällüt> lastek härg ▪ lasõʔ hällö .juuma! lase härjake jooma!. Vrd härǵ, põ̭kk

hällü|orś s <hällü|orrõ, hällü|ort> kätkivibu ▪ hää hällüorrõ saat .kõ̭õ̭ksast puust hea kätkivibu saad painduvast puust. Vrd nõdõ̭rm, nõdõ̭rmas, nõdõr|varś

.hälvijä s <.hälvijä, .hälvijät> folk eksitaja ▪ .petjäl olliʔ pikäʔ sõrmõʔ, .hälvijäl hämmeʔ jalaʔ petjal olid pikad sõrmed, eksitajal märjad jalad. Vrd essütäjä

härǵ|hain s <härǵ|haina, härǵ|.haina> härghein (Melampyrum) ▪ härǵhain kasᴜs mõtsa all härghein kasvab metsa all. Vrd härähain, jänes|hain

härmä|perseh s <härmä|.perse, härmä|perseht> läti hall hernes (Pisum sativum) ▪ härmä.perseʔ olõ‿õiʔ magusaʔ, a ommaʔ kõ̭kõ suurõbaʔ ja .väega saa verrev ruug hallid herned ei ole magusad, aga on kõige suuremad ja toit tuleb hästi punane

härmä|siiń s <härmä|seene, härmä|siint> külmaseen (Armillaria)

härä|hain s <härä|haina, härä|.haina> härghein (Melampyrum) ▪ härähain om pikk´ ja .pehmekene, mõ̭ni kuts jäneshain härghein on pikk ja pehmeke, mõni kutsub jänesheinaks. Vrd härǵhain, jänes|hain

härä|hämmäŕ s <härä|hämära, härä|hämärät> videvik, hämarik ▪ ku lehmäʔ olõ‿iʔ viil .kanmah, sõ̭s piät õdagidi .istma, härähämärät pidämä, tohi‿iʔ tuld üles võttaʔ, piät jutᴜsit ajama, .härgä häbendelemä, sõ̭s saavaʔ härävasigõʔ, noid olõ‿iʔ hallõ tappaʔ kui lehmad pole veel tiined, siis peab õhtuti istuma, videvikku pidama, ei tohi tuld üles võtta, peab jutte rääkima, härga häbenema, siis sünnivad pullvasikad, noid pole kahju tappa; ku kiä tulõ .küllä, sõ̭s üldäs: võta‿iʔ mi viil tuld üles, mi häbendelemeʔ .härgä, mi piämi härähämärät kui keegi tuleb külla, siis öeldakse: me ei võta veel tuld üles, me häbeneme härga, me peame videvikku. Vrd hämmäŕ, hämo, hämärik

härä|piim s <härä|piimä, härä|.piimä> veest ja kohupiimast segatud toidukõrvane ▪ .võetas .tõrdost kohopiim, valõtas vesi pääle, .suula mano, sis keerotõdas, tuu üldäs viipiim, a latsilõ õ̭ks üldäs häräpiim võetakse tõrrest kohupiima, valatakse vett peale, soola juurde, siis segatakse ja toda kutsutakse veepiimaks, aga lastele öeldakse ikka härjapiim. Vrd koho|piimä|vesi, viipiim

häälɪtsüś s <häälɪtsüse, häälɪtsüist> silitus, silitamine ▪ ku ma pääd häälidse, sis tuu om häälɪtsüś kui ma pead silitan, siis too on silitus

häü|latś s <häü|latsõ, häü|last> häbilaps, vallaslaps ▪ tiiä‿iʔ, kas jumala meelest ommakiʔ nuuʔ häülatsõʔ halvõmbaʔ ku tõõsõkiʔ latsõʔ ei tea, kas jumala meelest ongi vallaslapsed halvemad kui teised lapsed; häülatś´tull´ .vasta, saa‿ai hüä õ̭nń vallaslaps tuli vastu, pole head õnne oodata. Vrd ilmakõttalonõ

höörɪk|hain s <höörɪk|haina, höörɪk|.haina> ümaralehine huulhein (Drosera rotundifolia) ▪ höörɪkhainaʔ kasusõʔ suu pääl huulheinad kasvavad soos; höörɪk.haina .näeki‿eiʔ .õigõhe, niipall´o till´okõnõ om huulheina ei näegi õieti, ta on nii pisike

hüdse|asõ s <hüdse|asõmõ, hüdse|asõnd> kolle, katlaalune tulease ▪ hüdseasõmõlõ piät hoolõgaʔ .perrä .kaema, või‿iʔ ar .laskõʔ .kistudaʔ tuleaset peab hoolega jälgima, [sütel] ei või lasta ära kustuda. Vrd .katla|haud

hüdse|kott´ s <hüdse|koti, hüdse|kotti> / <hüdse|koti, hüdse|kotte P> sõimus piltl söekott ▪ seppä sõimatas hüdsekott´ meil seppa sõimatakse meil söekotiks; sepp, sepp, hüdsekott´, sepä naane lõõdsanahk P sepp, sepp, söekott, sepa naine lõõtsanahk (pilkelaulust)

hürü-mürü s <hürü-mürü, hürrü-mürrü> piltl pikne ▪ kurat´ .pelgäs .väega hürrü-mürrü kurat kardab väga pikset

.hüvvüs s <.hüvvüse, .hüvvüst> , .hüvvüś <.hüvvüse, .hüvvüist> hüüs, varandus, küllus ▪ rahvas jovva‿as ar .tiiniʔ sedä .hüvvüst, mis noʔ om rahvas ei jõudnud teenida seda küllust, mis nüüd on; a meele om külʔ sedägi .hüvvüist .liiga pall´o aga meile on küll sedagi varandust liiga palju. Vrd hää, hüä, .hüändüs, torõndus

.hüürdläne s <.hüürdläse, .hüürdläist> , .hüürläne <.hüürläse, .hüürläist> herilane; vapsik (Vespa crabro) ▪ .hüürläiste pesä om haina seeh vapsikute pesa on heina sees. Vrd hürüläne

igratś adj s <igradsi, igratsit> püsimatu, kärsitu ▪ sääne igratś latś selline püsimatu laps. Vrd kiibask´, kiidsak, kreesɪtäjä, kärsɪk, .kärśmäldäʔ, vildo

ihnõh|kaal s <ihnõh|kaala, ihnõh|.kaala> ihnuskoi ▪ ihnõhkaal anna‿i tõsõlõ tükkü .leibä kah ihnuskoi ei anna teisele tükki leiba ka. Vrd hinge.kaalja, nähkaŕ, nähr, nähro

iih|käsi2 s <iih|käe, iih|kätt>
1. eestööline ▪ esä oll´ kõ̭õ̭ haina.niitmisel iihkäsi isa oli heinaniidul alati eestööline
2. eeskäsi (kaardimängus) ▪ mul om iihkäsi .kävvuʔ, ma käu .vällä ma olen eeskäsi, ma käin välja (alustan mängu)

iirõh s <.iirdõ, iirõht> , iirõʔ1 <.iirdõ, iirõt> uure (teel) ▪ tii pääl ommaʔ .iirdõʔ teel on uurded. Vrd jõõrõh

.ilja s <.ilja, .iljat> , .iljä <.iljä, .iljät> eeliapäev, 20. VII / 2. VIII. Vrd .iljapäiv, jakapäiv

.ilja|päiv s <.ilja|päävä, .ilja|.päivä> , .iljä|päiv <.iljä|päävä, .iljä|.päivä> eeliapäev, 20. VII / 2. VIII ▪ Setomaal jakapäiv vai .iljapäiv, tuu om ütś Setomaal [öeldakse] jaagupipäev või eeliapäev, too on üks ja seesama. Vrd .ilja, jakapäiv

ilkandra s <ilkandra, ilkandrat> ilkandripäev, pühak Ilkandri (Nikandri) mälestuspäev, 24. IX / 7. X ▪ vissenjast jääss nätäl´ ilkandrahe ristiülendamispäevast jääb nädal ilkandripäevani

illak adj s <illagu ~ illaku, illakut>
1. hiline ▪ mis no nii illagu ao pääle jäät, illakust jo aig lätt mis sa nüüd nii hilja peale jääd, aeg juba hilisõhtus. Vrd illakunõ, illanõ
2. hiline aeg, õhtune aeg ▪ illak jo käeh õhtune aeg juba käes

ilma|kõtt|alonõ s <ilma|kõtt|alosõ, ilma|kõtt|alost> vallaslaps ▪ .tütriku last kutsᴜti ilmakõttalonõ tüdrukulast kutsuti (kogu) ilma kõhualune. Vrd häülatś

ilmalinõ adj s <ilmalidsõ ~ ilmalitsõ, ilmalist>
1. maapealne olend ▪ jää‿i mi .kiäkiʔ ilmalitsõst ega me keegi maa peale jää (oleme kõik surelikud). Vrd ilmulinõ
2. piltl ringihulkuja, püsimatu ▪ taa om ilmalinõ, .ilma-maad piteh käu pääle videldeh see on rahutu hing, muudkui käib ja logeleb mööda ilma-maad

ilmanõ adj s <ilmadsõ, ilmast> hlv rõhutav v kirumissõna ▪ ka koh ilmanõ lätt noʔ, koes sa, ilmadsõ kihä, tükᴜ̈t vaat kuhu kirevane läheb nüüd, kuhu sa, kirevane, tikud; oi, ilmanõ, tohoo ilmanõ imeh! oi, kirevane, tohoh ilmaimet!; kohe ilmatsõ kätte timä hobõsõʔ um .pandnuʔ? kelle pagana kätte on ta hobused jätnud?. Vrd ilmadu

ilma|tütäŕ s <ilma|.tütre, ilma|tütärd ~ ilma|tütärt> folk ilmatütar ▪ sai timä illoś ilmatütäŕ, ala sai .taiva .tarka .latsi (rahvalaulust) sai tast ilus ilmatütar, taeva alla tark laps

ilmulinõ adj s <ilmulidsõ ~ ilmulitsõ, ilmulist> / <ilmulisõ, ilmulist> maine olend; maapealne ▪ miiʔ siih olõ ilmulidsõʔ, all meid, nuuʔ ommaʔ kalmulidsõʔ meie siin oleme maised olendid, meie all, nood on kalmulised; ilmulinõ lätt kalmulisõlõ .kost´ma, suuŕ nui käeh, laǵa kaap pääh? (vii .kiskmine, .valtagaʔ kaiv) (mõistatus) selle ilma olend läheb kalmulisele külla, suur nui käes, lai kaabu peas? (vee võtmine vinnaga kaevust). Vrd ilmalinõ

ime s <ime, imme> folk ema ▪ näio olõ ma .vaenõlatś, ilma imeldä kananõ (rahvalaulust) mina, neiu, olen vaenelaps, ilma emata kanapoeg; siiäʔ tulli ma imme .otśma, tulli .kandjat .kaema (rahvalaulust) siia tulin ma ema otsima, tulin kandjat vaatama. Vrd imene, imä, maama

imehtüs s <imehtüse, imehtüst> imestus ▪ timä imehtüs oll´ suuŕ, ku veli .vahtsõ täkugaʔ moro pääle sõit´ tema imestus oli suur, kui vend uue täkuga õuele sõitis; mis noʔ võõrasimä näkk´, oll´ tälle .väiga suurõst imehtüsest (muinasjutust) mida võõrasema nüüd nägi, pani teda väga imestama; näide imehtüs oll´ suur, et miisś .palja .viigaʔ nakas kuningatütärd .tervest tegemä (muinasjutust) nende imestus oli suur, et mees hakkab kuningatütart palja veega terveks tegema

imehüs s <imehüse, imehüst> , imehüś <imehüse, imehüist> kaetis; kaetamine ▪ .õkva śoolõ om saanuʔ imehüs, jääss kui vähäbäst just see [loom] on ära kaetatud, justkui väiksemaks jääb; .pelgä‿i kangas kadõhuista, illoś kangas imehüistä (rahvalaulust) kangas ei karda kadedust, ilus kangas kaetamist. Vrd .kaehtus

imene s <imese, imest> hellitl emake ▪ imene, tulõʔ imetäʔ latś! emake, tule imeta last!. Vrd ime, imä, maama

imä|hiuss ~ imä|hiusś s <imä|.hiusõ, imä|hiust> sünnijuuksed lapsel ▪ kõ̭õ̭ imähiuss viil pää pääl ikka veel sünnijuuksed peas. Vrd leeme|hiuss

imä|iho s <imä|iho, imä|ihho> emakook, platsenta ▪ imäiho tull´ .vällä, nigu latsõ .aigu tulõ emakook tuli välja, nagu lapse sündimise ajal tuleb

imä|puu s <imä|puu, imä|puud> emaüsk, ema põu || imä|puust sünnist saadik; sündides ▪ mul oll´ päält viie.kümne .aast´aga jala pääl imäpuust käsõn mul oli üle viiekümne aasta jala peal sünnist saadik olnud käsn (kas oli olnud ei jätamuljet hauatagususest, oli pole palju parem tlt, agalaseb mõista, et enampole ML); imäpuu .hiusõkõnõ .pöeti arʔ, miä imäpuust, tuu hiuss sünnijuuksekesed pügati ära, mis [on] sündides, too juus

isahus s <isahusõ, isahust> äkiline isu, himu ▪ sul tulõ sääne hõlahus ku latsõl nisa isahus sul tuleb selline tahtmine peale nagu lapsel himu rinda saada; isahus süvväʔ, määnest süä kuts himu süüa, mida süda kutsub; pernaasel kuna kui, määne isahus om, nii tege perenaiselon kuidas kunagi, mile järele isu on, siis seda teeb. Vrd himo, iso, isohuś

isohuś s <isohusõ, isohuist> hrv äkiline isu ▪ söögi isohuś tull´ pääle korraga tuli söögiisu peale. Vrd himo, isahus, iso

.istja1 s <.istja, .istjat> peresse mõneks päevaks v nädalaks külla toodud pruudieas sugulane, paastueelsest neidude ühisketrusest osavõtja ▪ .istjaʔ lauliʔ üteh, hulgahna kuuh ühisketrusest osavõtjad laulsid koos, hulgakesi koos. Vrd istõline

.istjaʔ pl s <.istjide, .istjit> istjad, paastueelne neidude ühisketrus v ühine käsitöötegemine koos lõbustustega ▪ ku om lihasüük´, sõ̭s om õga õdagu kulänja .istjide .aigu enne paastu (kui võib liha süüa), siis on igal õhtul tüdrukute istjate aegu pidu. Vrd .istjatsõʔ, istõ1, istõliseʔ

.istjatsõʔ pl s <.istjatsidõ, .istjatsit> istjatsed, istjad. Vrd .istjaʔ, istõ1, istõliseʔ

istõline P s <istõlise, istõlist> pruudiealine sugulane, ühisketrusest v ühisest käsitöötegemisest osavõtja ▪ tśuraʔ lätsiväʔ istõ.liise .kaema noormehed läksid ühisketrusest osavõtjaid vaatama. Vrd .istja1

istõliseʔ pl s <istõliste, istõliisi> istjatsed, istjad ▪ vanast olõ‿s istõliste .aigo .veiga suurõʔ kul´atamiseʔ vanasti polnud istjatel väga suuri lõbustusi. Vrd .istjaʔ, .istjatsõʔ, istõ1

iuhh I s <iuha, .iuhha> jõhv ▪ hobõsõ iuhaʔ hobusejõhvid. Vrd ehv́, jõhv́, jõuhh

ivanaskorona s <ivanaskorona, ivanaskoronat> , ivanoskorona <ivanoskorona, ivanoskoronat> Ristija Johannese surmapäev, 29. VIII / 11. IX ▪ ivanaskorona ei olõʔ nii .praasnik, kerɪkupäiv õ̭nnõ ivanaskorona ei ole nii pidu, on ainult kirikupäev; ivanoskorona om kurvaline päiv, pühä Jaani pääragomise päiv, paastupäiv ivanoskorona on kurb päev, püha Jaani pea maharaiumise päev, paastupäev; ivanoskorona pääväl om rügä ärʔ külvet Ristija Johannese surmapäevaks on rukis külvatud

iä|korrõ s <iä|korrõ, iä|korrõt> jääkohr ▪ iäkorrõ, tühi iä, vesi alt är lännüʔ jääkohr, [alt] tühi jää[kate], vesi alt ära läinud. Vrd kõrotus

iärmes s <.iärme, iärmest> , .iärmes <.iärme, .iärmet> idu ▪ .iärme otsast nakas .lehti .vällä ajama idu otsast hakkab lehti välja ajama; ual jo iärmes peräh oal juba idu küljes. Vrd idu, tälgeʔ, iirõʔ2

jaagõŕ s <jaagõri, jaagõrit> ankur ▪ laiv om jaagõrih, jummal´ .hoitku, ku suurõʔ jaagõriʔ ollivaʔ! laev on ankrus, jumal hoidku, küll olid suured ankrud!. Vrd jaakaŕ, .jaakri

jaahe|ruug s <jaahe|ruvva, jaahe|.ruuga> sülditaoline külm liha- ja tangutoit ▪ õdagus lätt jo jaahe­ruug kõvas õhtuks läheb külm liha- ja tangutoit juba kõvaks (kallerdub)

jaani|kõdõ̭r ~ jaani|kõdõr s <jaani|kõdra, jaani|.kõtra> jaanikaun, jaanileivapuu magus sarvekujuline vili ▪ latsõst oodimõʔ .väega essä laadolt kodo, esä tõi latsilõ jaani.kõtro P lapsena ootasime väga isa laadalt koju, isa tõi lastele jaanikaunu

jaat I s <jaadu, .jaatu> mürk ▪ juu .jaatu ni om valmɪs kaʔ kui joob mürki, siis on valmis kah (surnud). Vrd ihvt, jõ̭hvt´, kihvt

jabun I s <jabuna, jabunat> hoorapealik, tiirane mees ▪ jabun tüküs .litse manu tiirane mees kipub litsidesse

jahmahus s <jahmahusõ, jahmahust> jahmatus, ehmatus ▪ taa jahmahusõ pääle kulusiʔ tsääräk handśat ärʔ selle ehmatuse peale kuluks tops samakat ära. Vrd jahvahus

jahvahus s <jahvahusõ, jahvahust> võpatus; ehmatus ▪ .süäme jahvahus tulõ, tulõ .süäme man rassõ südamest käib võpatus läbi, süda läheb raskeks. Vrd jahmahus

jaka|päiv s <jaka|päävä, jaka|.päivä> jaagupipäev, 20. VII / 2. VIII; setod samastavad jaagupipäeva eeliapäevaga ▪ jakapääväst käänᴜ̈s suvi jo sügüsehe jaagupipäevast pöördub suvi juba sügise poole; jakapääva tuvva‿i .hainu kodo jaagupipäeval ei tooda heinu [heinamaalt] koju; mi arʔ ka näi, ku jakapäävä .veeti kolhoosi .hainu ni paari nädäli peräst .palli ärʔ, lei.pikne .sisse; Jakap om .pikse peremiisś me nägimegi, kui jaagupipäeval veeti kolhoosi heina ja paari nädala pärast põles [hein] ära, pikne lõi sisse; Jakap on pikse valitseja. Vrd .ilja, .iljapäiv

jala|poisś s <jala|poisi, jala|.poissi> jooksupoiss, kannupoiss ▪ tõsõʔ veleʔ tulõvaʔ sõast kodo, saavaʔ targõmbaʔ, ma olõ kõ̭kõ noorõmb, ma saa näile õgapääväne jalapoisś teised vennad tulevad sõjast koju, on targemad, mina olen kõige noorem, minust saab neile igapäevane jooksupoiss. Vrd käsk|jalg || kurati jala|poisś nõid

jala|susi s <jala|soe, jala|sutt> euf uss, madu. Vrd hainalonõ, husś, pikk´elläi, puhmalonõ, siug, suuelläi

jamahus s <jamahusõ, jamahust> pauk; löök, hoop ▪ käve ütś jamahus käis mingi pauk; and´ .sääntse jamahusõ, õt tükk´ .aigu liiguda‿s andis sellise löögi, et [teine] tükk aega ei liigutanud; vidi tõõsõlõ paaŕ jamahust andis teisele paar hoopi. Vrd helähüs1, jehkam, jemḿ, jõmḿ, klähḿ, kohmahus, kõmahuś, kõmḿ, kähmäk, kärbähüs, kärgähüś, käräk, läük´, maht´, maim2, tolmahus, välk´

janksahus s <janksahusõ, janksahust> jõnksatus, äkiline raputus ▪ .tõmbaʔ õ̭ks .janksmiisi, äkilitsi janksahuisigaʔ, nii saat kannu kätte tõmba ikka jõnksutades, järskude jõnksatustega, siis saad kännu [maast] välja. Vrd jõnksahus, tõrgahus1

jarak s <jaragu, jarakut> hrv puujändrik ▪ jaraguʔ kasusõʔ ütsindä, .õigõt puud olõki‿iʔ [siin] kasvavad üksnes puujändrikud, õiget puud ei olegi

jedŕona|kampsoń P s <jedŕona|kampsona, jedŕona|kampsonat> / <jedŕona|.kampsoni, jedŕona|.kampsonet> seto meeste valge poolvillane kirjatud pikk-kuub ▪ jedŕona.kampsonaʔ ja poolõʔsärgɪʔ kirotidi samõdegaʔ pikk-kuued ja pealiskuued kaunistati sametiga; .hammõ pääl peiväʔ meheʔ .puulevillatset jedŕona.kampsonet, tuu oll´ ka jälʔ nii poolõneʔ jalaneʔ pikk´, sälä takah ollivaʔ prundɪʔ ja siiloʔ .pantevvaʔ üte .aino nöpsigaʔ kinni särgi peal kandsid mehed poolvillaseid pikk-kuubi, too ulatus umbes poolde säärde, selja taga olid krooked ja hõlmad käisid üheainsa nööbiga kinni

jehkam P s <jehkame, jehkamet> hoop ▪ herr sai hüä jehkame härra sai tubli hoobi. Vrd helähüs1, jamahus, jemḿ, jõmḿ, klähḿ, kohmahus, kõmḿ, kähmäk, kärbähüs, kärähüs, käräk, läük´, maim2, maht´, tolmahus, välk´

jemḿ s <jemmi, .jemmi> hoop, võmm ▪ tä üte jemmi and´ ni oll´ maah ta ühe hoobi andis ja [teine] oligi pikali; and jemmi, nii et .päähhä saa punń nigu kulak annab võmmu, nii et pähe tõuseb muhk nagu rusikas. Vrd helähüs1, jamahus, jehkam, jõmḿ, klähḿ, kohmahus, kõmḿ, kähmäk, kärbähüs, kärähüs, käräk, läük´, madsahus, maim2, tolmahus, välk´

jermol´ s <jermoli, jermolit> lõõtspill ▪ tśuraʔ lööväʔ jermolit poisid mängivad lõõtspilli. Vrd ermoń, ermul´, jarmoń, jõrmul´

jobi|hand s <jobi|hanna, jobi|.handa> töbisaba ▪ sõrmõ .piukõnõ hannakõnõ pinil, jobihand koeral sõrmepikuke sabakene, töbisaba

jonń1 s <jonni, .jonni> / <jonni, .jonne P> vingerjas (Misgurnus fossilis) ▪ jonń om sääne joonilinõ kalakõnõ vingerjas on selline triibuline kalake; jonń, sääne jooniline kalakõnõ, .jonne ei olõʔ patt süvväʔ, tä om jälle külʔ kaiaʔ P vingerjas, selline jooniline kalake, vingerjat ei ole patt süüa, ta on küll kole vaadata. Vrd junń1, kiidsu|kala

joobaŕ s <joobari, joobarit> hlv joodik; suli ▪ joobaŕ makas nukah joodik magab nurgas. Vrd joobul´, joobuŕ, joobõr, joobõrdaja, joobõrus, joodɪk, laabõŕ, lakõts, .prääska2, .serbäjä

joobul´ s <joobuli, joobulit> hlv joodik ▪ Pulatna joobulidõgaʔ sai ar .juuma sattus Pulatna [küla] joodikutega jooma. Vrd joobaŕ, joobuŕ, joobõr, joobõrdaja, joobõrus, joodɪk, laabõŕ, lakõts, .prääska2, .serbäjä

joobuŕ s <jooburi, jooburit> hlv joodik; suli. Vrd joobaŕ, joobul´, joobõr, joobõrus, joodɪk, laabõŕ, lakõts, .prääska2, .serbäjä

joogo P s <joogo, joogot> saamatu, mittetõsiselt võetav inimene ▪ taad joogot või‿i .uskoʔ, lupa, a tii‿iʔ seda inimest ei saa tõsiselt võtta, lubab, aga ei tee. Vrd kohmo, lond´o, tuhmatś, tuhńa, tuhńak, tuhńo

joosɪk2 I s <joosigõ, joosɪkõt> siil ▪ joosigõl ommaʔ halusaʔ nõglaʔ siilil on valusad okkad; joosigõʔ eläseʔ .huunidõ all kaʔ, halusaʔ ommaʔ kinni võttaʔ siilid elavad ka hoonete all, neid on valus kinni võtta. Vrd joosś, siil´

joosɪk3 s <joosɪka, joosɪkat> euf hiir ▪ oi, meil om pall´o joosɪkit, .kasśki om, midägi ei jõvvaʔ tetäʔ oi, meil on palju hiiri, kasski on, [aga see] ei suuda midagi teha; tõist eläjät õks õi kutsᴜta joosɪkast ku hiirt muid loomi ei nimetata jooksikuks, ainult hiirt. Vrd hiiŕ

joosɪtõlija s <joosɪtõlija, joosɪtõlijat> euf rott ▪ pikki .handugaʔ joosɪtõlijaʔ ni kassɪʔ saa ‿s mano võiulõ ei pikkade sabadega rotid ega kassid saanud võile kallale. Vrd lähk|rott´, põhkhiiŕ, võhl2, võhn, võhr

joosś I s <joosi, .joossi> siil ▪ joosś aasõ .hindä .kerrä siil tõmbab enda kerra. Vrd joosɪk2, siil´

joosõng s <joosõngu, joosõngut> voolamine, jooks ▪ keväjält lumõminengu .aigu, vii joosõngu .aigu, suurõ vii .aigu kevadel lumesulamise ajal, veejooksmise ajal, suurvee ajal

jumala|käsi s <jumala|käe, jumala|kätt> kuradi-sõrmkäpp (noor taim heleda juurega) (Dactylorhiza maculata) ▪ jumalakäel ommaʔ .valgõʔ sõrmõʔ maa seeh kuradi-sõrmkäpal on valged sõrmed maa sees (taime hele juur meenutab sõrmi). Vrd jumala|käpp, .juudakäpp, .juudakäsi

junt´1 s <jundi, .junti> tomp, ebaühtlane koht lõngas ▪ langal ommaʔ jundiʔ seeh lõngal on tombud sees. Vrd jomḿ, jomṕ, kunt´2

junt´2 s <jundi, .junti>
1. okslik puu(tükk) ▪ junt´ sünnᴜ̈s palotaʔ puust okslik puu sobib küttepuuks. Vrd jant´1, jundak
2. piltl kolakas ▪ suuŕ inemisõ junt´, käu ku määne närv, ripś õ̭nnõ .jalgu pääl suur inimesekolakas, käib nagu mingi lontu, tuigub jalgel

.juuda|käpp s <.juuda|käpä, .juuda|käppä> kuradi-sõrmkäpp (vana taim tumeda juurega) (Dactylorhiza maculata) ▪ kas timahavva .juudakäpp häidseś? kas tänavu kuradi-sõrmkäpp õitses?. Vrd jumala|käpp, jumalakäsi, .juudakäsi

.juuda|käsi s <.juuda|käe, .juuda|kätt> kuradi-sõrmkäpp (vana taim tumeda juurega) (Dactylorhiza maculata) ▪ .juudakäel ommaʔ mustaʔ pikäʔ sõrmõʔ, neläs päss kuradi-sõrmkäpal on mustad juured [nagu] pikad sõrmed, neljas on pöial. Vrd jumala|käpp, jumalakäsi, .juudakäpp

jõlbasnik P s <jõlbasniku, jõlbasnikko> paigalpüsimatu isik v loom, hulkuja ▪ meil lehem om paraś jõlbasnik meie lehm on paras hulkuja. Vrd joosɪk1, .jõõsnik, kedro, kedrᴜś

jõmḿ s <jõmmi, .jõmmi> hoop, võmm ▪ nigu tä üte jõmmi and´, nii tõõnõ oll´ maah nagu ta ühe hoobi andis, nii oli teine pikali. Vrd helähüs1, jamahus, jehkam, jemḿ, klähḿ, kõmḿ, kähmäk, kärbähüs, käräk, läük´, madsahus, maht´, tolmahus, välk´

jõrv́ s <jõrvi, .jõrvi> hlv nutt, tönn ▪ jätäʔ no uma jõrv́ .maaha jäta ometi oma töinamine järele. Vrd erv́, ikk

jõuh´|hain s <jõuh´|haina jõuh´|.haina> jõhvhein, soohein ▪ jõuh´hain, vaibaʔ serbäʔ, .tuugaʔ .lõikat .käegi ärʔ, ku läbi .sõrmi .tõmbaʔ õ̭nnõ jõhvhein, teravad servad, tollega lõikad kätte, kui läbi sõrmede tõmbad. Vrd jõhv́|hain

.jõõsnik P s <.jõõsniku, .jõõsnikko> paigalpüsimatu isik; ringihulkuja, ringilaskja ▪ viländ saa jo .sääntset .jõõsnikka sellistest ringilaskjatest saab juba villand (lastest); midä sa hõõrᴜt edese-tagase ku määne .jõõsnik mis sa saalid edasi-tagasi, justkui mingi ringihulkuja. Vrd joosɪk1, jõlbasnik, kedro, kedrᴜś

jältś P s <jältsä, .jältsä> teib (Leuciscus leuciscus) ▪ jältsäʔ ommaʔ .ahtakõsõʔ pikäʔ kalaʔ teivid on saledad pikad kalad

.jämtüs s <.jämtüse, .jämtüst> , .jämtüś <.jämtüse, .jämtüist> jämedus, tüsedus ▪ käevarrõ .jämtüs jo om taa puu sellel puul on juba käsivarre jämedus; ka kel om .jämtüst! vaat kellel on tüsedust! (on alles paks)

järetselläʔ adv
1. aegsasti ▪ ko no järetselläʔ lännüʔ arsti mano ne õks vaest midä .olnoge‿s P kui oleks aegsasti arsti juurde läinud, poleks vahest midagi olnudki
2. järgemööda, järjest ▪ ma tulõ kolʔ õdagut järetselläʔ ma tulen kolmel õhtul järjest; sis .käüde ütś kõrd kolm .päivä järetselläʔ kaŕah, tõõnõ kõrd katś .päivä P siis käidi üks kord kolm päeva järgemööda karjas, teine kord kaks päeva. Vrd järeldäʔ, kõrrast, kõrrastikku

järrin s <järinä, järinät> irin, irisemine ▪ jovva‿i kullõldaʔ tuud järinät ja närinät [enam] ei jõua kuulata seda irinat ja virinat

jürɪk s <jürigu, jürɪkut> jorjen (Dahlia) ▪ vereväʔ jüriguʔ ja .valgõʔ jüriguʔ punased jorjenid ja valged jorjenid; istudi jürɪkit istutasin jorjeneid. Vrd .jürjen

jõ̭hvt´ s <jõ̭hvti, .jõ̭hvti> mürk, kihvt ▪ ko nuuŕpaaŕ lavva .taadõ .lääväʔ ja edimätse tsäärago .viina arʔ joovaʔ, ne .arke koolõsõʔ, sinnäʔ om jõ̭hvt´ .sisse pant P (muinasjutust) kui noorpaar lauda läheb ja esimese pitsitäie viina ära joob, siis nad surevadki, [sest] sinna on mürki sisse pandud. Vrd ihvt, jaat, kihvt´

kaaladsiʔ pl s <kaalatsidõ, kaalatsit> , kaaladseʔ P <kaalatsidi, kaalatset> seto naise kaelaehted ▪ imä kaaladsiʔ ommavaʔ kõgõ ilosambaʔ ema kaelaehted on kõige ilusamad; .helmeʔ ja leheʔ ja tsäposkaʔ ja sangaʔ ja .püürtüʔ ja rahadsõʔ ja uuriketɪʔ ja ristikõrd, nuuʔ ommaʔ kõ̭ik´ kaaladsiʔ helmed ja lehed ja tsäposkad ja sangad ja spiraalne kee ja rahad ja uuriketid ja ristikord, nood kõik on kaelaehted; rida- saasõ õks -lipsost lehekõrd, kardohkest su kaaladseʔ (rahvalaulust) rõikalipsudest saab lehekord, kartulitest su kaelaehe. Vrd kaalakõrd

kaala|kiri s <kaala|kiŕa, kaala|.kirja> meestesärgi kaelusekiri (kaunistus) ▪ kaala.kirjo .koete kas .kangah vai tette kässigaʔ, nuuʔ ummõldevaʔ niisama kaaldalotsõ mano P kaelusekirju kooti kas kangasse või tehti [eraldi] käsitsi, nood õmmeldi niisamuti kaeluse serva

kaala|kõrd s <kaala|kõrra, kaala|.kõrda> seto naise kaelaehe; tihedalt ümber kaela kantav müntidest kaelakee ▪ panni kaalakõrraʔ .kaala panin kaelaehted kaela; kaalakõrd om .kümnist .kopkist tett kaelakee on kümnekopikalistest tehtud. Vrd kaaladsiʔ, kiit´, rahadsõʔ, rahakõrd

kaarɪk2 s <kaarɪgu, kaarɪkut> / <kaarɪka, kaarɪkat> armulauakarikas ▪ üle kaarigu veere andas serbädäʔ laulatusõ .aigu kosilasõlõ ja .mõrśalõ üle karika serva antakse rüübata laulatuse ajal kosilasele ja mõrsjale; no käsk´ .vaenõ veli kaarɪkalõ suud .andaʔ (muinasjutust) nüüd käskis vaene vend armulauakarikale suud anda. Vrd karɪk, .pikri

.kaartõ|leht´ s <.kaartõ|lehe, .kaartõ|.lehte> mängukaart ▪ .kaartõleheʔ ommaʔ esänd ni imänd ni soldat´ mängukaardid on kuningas ja emand ja soldat

kablɪk s <kabligu, kablɪkut> pigitatud v tõrvatud nöör (viiskudele ja rangidele) ▪ kablɪkit .aeti .viiskõ .perrä, õt ar mädänesi‿s nii ruttu tõrvatud nööre aeti viiskudele, et need ei mädaneks nii ruttu ära

kadila s <kadila, kadilat> viirukipann ▪ Petseri .kuupõ mungaʔ peiʔ mole.binna, lauliʔ ja kadilat suidsotiʔ Petseri koobaste mungad pidasid jumalateenistust, laulsid ja suitsutasid viirukipanniga. Vrd kadinits

kadinits s <kadinitsa, kadi.nitsa>
1. viirukipann ▪ .loetas ja kaditõdas kadinitsagaʔ, .savvu lastas loetakse (pühakirja) ja suitsutatakse viirukipanniga, lastakse suitsu; papṕ kadinitsagaʔ keerotas ja .ütles: .Kristos voskrees papp keerutab viirukipanni ja ütleb: Kristus on üles tõusnud. Vrd kadila
2. sütevakk, aukudega anum süte toomiseks ▪ panʔ hütsi ka kadi.nitsa pane süsi ka sütevakka

kadona s adj <kadona, kadonat> kadunuke, surnu; surnud ▪ tuul kadonal oll´ maja tol kadunukesel oli maja; tädimiisś, kadona, oll´ tallimiisś tädimees, kadunuke, oli tallimees. Vrd kadonu, .kaonu

kadsatõlõma v <kadsatõllaʔ, kadsatõlõ> folk ütlema, lausuma; kädistama ▪ näiokõnõ õks jäl imele ütel´, .kandjallõ kadsatõlli neiuke ütles emale, lausus kandjale; .ütliʔ õks öüdsiliseʔ ja külä kaŕusõʔ kadsatõlliʔ (rahvalaulust) õitsilised ütlesid ja küla karjused laususid; .kurja sa‿ks kelle kuulutõllõ‿s, .kalgõ kelle kadsatõllõ‿s (rahvalaulust) kurja sa kellelegi ei kuulutanud, karmi sõna kellelegi ei öelnud. Vrd kadsatama, .lausma, sõnotõlõma, .ütlemä

kadõhusõ|hain s <kadõhusõ|haina, kadõhusõ|.haina> nõmm-liivatee (Thymus serpyllum) ▪ kadõhusõhainaʔ .häitseseʔ ilosahe, tsäi om kurgulõ hää nõmm-liivatee õitseb ilusasti, [selle] tee on kurgule hea

kaek´ s <.kaeki, .kaekit>
1. väljanägemine, välimus ▪ .kaekist om, õt saa .vihma paistab, nagu oleks vihm tulekul; .kaekist kui .hiitäs ullɪst, nigu ulli .näogaʔ .hiitäs välimuselt paistab lollike, justkui rumala näoga paistab
2. vaatamine ▪ näiol .olle huul´ hobõsõst, kaek´ kaara.süüjäst (rahvalaulust) neiu kandis hoolt hobuse eest, vaatas kaerasööja järele; om iks hüä ime meelest, kallis ime .kaekist (rahvalaulust) [laps] on hea ema meelest, kallis ema silma läbi

kahmɪtus s <kahmɪtusõ, kahmɪtust> , kahmɪtuś <kahmɪtusõ, kahmɪtuist> judin, värin ▪ külmä kahmɪtusõʔ kääväʔ üle kihä külmavärinad käivad üle keha. Vrd jutin, jõmahus, kahmᴜstus, kahmᴜtus, kahvɪtuś, kamɪtsus, külmä|kahu, värrin

kahmᴜtus s <kahmᴜtusõ, kahmᴜtust> judin; (külma)värin ▪ tulõ kihäle kahmᴜtus, nigu külm lainõh tulõ, külmä kahmᴜtus kehasse tuleb värin, nagu külm laine tuleb, külmavärin. Vrd jutin, jõmahus, kahmɪtus, kahmᴜstus, kahvɪtuś, kamɪtsus, külmä|kahu, värrin

kahvɪtuś s <kahvɪtusõ, kahvɪtust ~ kahvɪtuist> judin; (külma)värin ▪ kahvɪtuś tull´ ku jumalast külmavärin tuli justkui jumalast (iseenesest). Vrd jutin, jõmahus, kahmɪtus, kahmᴜstus, kahmᴜtus, kamɪtsus, külmä|kahu, värrin

kaiholinõ adj s <kaiholisõ ~ kaiholitsõ, kaiholist>
1. kahjukannataja, kaotuse osaline, leinaline ▪ sis .võtnuʔ õks muʔ, .vaesõ, .ikmast, kaiholisõ kahitsõmast (rahvalaulust) võtnud siis mu, vaese, nutmast, leinalise kahetsemast; śoo õks ka saasõ .vaestõ kaiv, kaiholistõ suukastõ (rahvalaulust) sellest saab ka vaeste kaev, kahjukannatajate keelekaste. Vrd kah´olinõ, lainalinõ, leinaline
2. kahjulik, kahjutoov ▪ .paisus õks kui küläh tulõpatt, kaiholinõ tulõ katsk (rahvalaulust) kui paisub külas tulekahju, kahjutoov tulekatk. Vrd kah´olinõ

kakorka s <kakorka, kakorkat> paistekakk; katsekakk ▪ kõrbanot kakorkat taha‿ai .kiäke süvväʔ P kõrbenud katsekakku ei taha keegi süüa; pujalõ õks tä küdsi .puhta vadsa, .kallele kakorkat (rahvalaulust) pojale küpsetas ta puhta[st jahust] karaski, kallile paistekaku. Vrd aho|editse|vatsk, aho|iist|vatsk, kokorka

kala|kodask´ s <kala|kodaski, kala|kodaskit> kalakotkas (Pandion haliaetus) ▪ kalakodaskiʔ eläseʔ järve veereh, nä sööväʔ kalla ja .hiiri kah kalakotkad elavad järve ääres, nad söövad kalu ja hiiri ka

kala|liiḿ s <kala|leeme, kala|.liimi ~ kala|liimt> / <kala|leeme, kala|.liime ~ kala|liimt P> vähese veega kalaleem (tervetest kaladest), kalasült ▪ inäbüsi tette kala.liime särest P tavaliselt tehti kalasülti särjest

kala|ruug s <kala|ruvva, kala|.ruuga> kalasupp ▪ .lõunas keedeti kala.ruuga lõunaks keedeti kalasuppi; kalaruvvalõ .panti õks kartokat ni sibulat ka .sisse kalasupile pandi ikka kartulit ja sibulat ka sisse

kalun I s <kaluna, kalunat> suur kirves ▪ kalunagaʔ lahk´ puid suure kirvega lõhkus puid; kalun om nühr kirvõs iä .lahkmise jaost kalun on nüri kirves jää lõhkumiseks. Vrd kirvõs

kamɪtsus s <kamɪtsusõ, kamɪtsust> , kammɪtsus <kammɪtsusõ, kammɪtsust> värin ▪ kamɪtsus käve üle iho värin käis üle keha. Vrd jutin, jõmahus, kahmɪtus, kahmᴜstus, kahmᴜtus, kahvɪtuś, külmä|kahu, värrin

kana|.kaehtus s <kana|.kaehtusõ, kana|.kaehtust> kuutõbi ▪ täl om kana.kaehtus, kanatõbi, .üüse maka‿i, .päivä maka tal on kuutõbi, öösel ei maga, päeval magab; ma võti .lämmä vii, mõsi latsõ arʔ, võti kesvä terä.käisi kolm .ütsät, noidõgaʔ .vaodi last, peräst võti latsõ .hammõ ja .mähk´meʔ, pilli kana orrõ pääle üles ja .ütli: kikas, ma anna sullõ .hammõ, sa annaʔ latsõlõ .tervüs ja uni, sis pilli vii üles: annaʔ uni, ma anna sullõ ollõ, sis pilli teräʔ ka sinnä, kanaʔ seiʔ arʔ ni otsah, sai abi kana.kaehtusõlõ ma võtsin sooja vee, pesin lapse puhtaks, võtsin odraterakesi kolm üheksat (3 x 9 tera), nondega vajutasin last, pärast võtsin lapse särgi ja mähkmed, viskasin üles kanaõrrele ja ütlesin: kukk, ma annan sulle särgi, sa anna lapsele tervis ja uni, siis viskasin vee üles: anna uni, ma annan sulle õlle, siis viskasin terad ka sinna, kanad sõid need ära ja otsas [oligi], sai abi kuutõve vastu. Vrd kana|tõbi

kanarv s <kanarvu, kanarvut> kanarbik. Vrd kanaarv, kanarik

kana|silmäʔ pl s <kana|.silmi, kana|.silmi> kanapimedus ▪ ütel .tütrikul ollivaʔ kanasilmäʔ, .päivä näkk´, a .üüse pümmegaʔ näe‿es .höste üks tütarlaps oli kanapime, päeval nägi, aga öösel pimedaga hästi ei näinud. Vrd kana.näogaʔ

.kandli s <.kandli, .kandlit> kaenal ▪ ma haari koti .kandli ala ma haarasin koti kaenla alla; esä vei .taosõʔ .kandlih moro pääle isa viis rangid kaenlas õue; võtt´ rahakarbi .kandlihe, tull´ tulõma võttis rahakarbi kaenlasse, tuli tulema. Vrd .kangla, .kangli

kannɪk s <kannigu, kannɪkut> kännustik, raiesmik ▪ olõ‿i kivve kesä pääl, kaŕamaal kannikit (rahvalaulust) ei ole kive kesa peal, kännustikke karjamaal. Vrd kannastik, kannɪst, kannɪstik, kannᴜstik

kanni|orś s <kanni|orrõ, kanni|ort> (hrl pl) kandepuu heinte, vilja v õlgede kandmiseks ▪ vanast kannõti kõ̭ik´ vili arʔ kanniortõgaʔ kokko vanasti kanti kogu vili kandepuudega kokku; .tõugu kannat ka kanni.orsigaʔ kokko suvivilja kannad ka kandepuudega kokku; kui suuh koh ommaʔ hainaʔ vii seeh, sis kanniortõgaʔ kannõtas kokko kuh´a .lähkohe kui heinad on soos kusagil vee sees, siis kandepuudega kantakse kokku kuhja lähedale; katś puud ommaʔ kanniorraʔ, .hainu ni .olgi kandas kaks puud on kandepuud, heinu ja õlgi kantakse; .täämbä läämeʔ õks mi .kaema kanni.orsi, kuusõ .poigõ purutama (rahvalaulust) täna lähme otsima kandepuid, kuuse poegi purustama. Vrd loogᴜtusõʔ

kannɪst s <kannɪstu, kannɪstut> kännustik, raiesmik ▪ tuuʔ mu kirst kivestüst, tuuʔ mu kast´ kannistust (rahvalaulust) too mu kirst kivistikust, too mu kast kännustikust. Vrd kannastik, kannɪk, kannɪstik, kannᴜstik

kańok I s <kańoga, kańokat> uisk; jääraud ▪ tśuraʔ .laskvaʔ kańokidõgaʔ iä pääl .vissi poisid lasevad uiskudega jääl liugu; ma lää kańogagaʔ iä pääle katatama ma lähen jäärauaga jääle uisutama; mõ̭nõl om katś kańokat mõnel on kaks uisku. Vrd visś|raud

kanõbi|koho s <kanõbi|koho, kanõbi|kohho> kanepitemp ▪ kanõbiʔ surbuti ärʔ, sai kanõbikoho kanepiseemned tambiti [uhmris] ära, sai kanepitemp; kanõbikohho .süüdi leevägaʔ kanepitempi söödi leivaga; ku latsõʔ saiʔ kanõbikohho .maitsaʔ, tuud jovva‿as mant arʔ .kaitsaʔ kui lapsed said [korra] kanepitempi maitsta, siis ei jõudnud neid [selle] juurest eemale tõrjuda. Vrd .kruusli

kanõbi|liiḿ s <kanõbi|leeme, kanõbi|.liimi ~ kanõbi|liimt> / <kanõbi|leeme, kanõbi|.liime ~ kanõbi|liimt P> kanepipiim ▪ .pekligaʔ tambɪti .huhmrõh kanõbi teräʔ ärä, sis säält tetti toda kanõbi.liimi, tuu oll´ .valgõ nigᴜ piim uhmrinuiaga tambiti uhmris kanepiterad ära, siis tehti neist toda kanepipiima, too oli valge nagu piim

kanõbi|määts s <kanõbi|määdsä, kanõbi|.määtsä> kanepijahukäkk, kanepikäkk ▪ kanõbimääts oll´ paastu süük´ kanepikäkk oli paastutoit

kao|leht´ s <kao|lehe, kao|.lehte> paiseleht (Tussilago farfara) ▪ mis kaosoontõ pääl kasusõʔ, kutsᴜtas kaoleheʔ neid, mis veesoonte peal kasvavad, kutsutakse paiselehed. Vrd lätteleht´, ämmä|leht´

kard|küpäŕ s <kard|kübärä, kard|kübärät> kiiver ▪ sis .tulle summ soldatit, kammand kardkübärit (rahvalaulust) siis tuli salk soldateid, kamp kiivreid (kiivrikandjaid). Vrd raud|küpäŕ

karet s <kareda, karetat> / <kareti, karetit> tõld ▪ halv sõit´ karedagaʔ kurat sõitis tõllaga; suur herr katõhobõsõ karetah suur härra kahehobusetõllas; karetidõgaʔ sõidivaʔ kunigaʔ tõldadega sõitsid kuningad

kark´ s <kargi, .karki> hrv kantsik, piits, nuut ▪ härätsoori kark´, tuu om hallᴜś härjasoorast kantsik, too on valus; ku võtt´ härätsoori kargi ja and´ tõõsõlõ üle kühmä, sis oll´ vesi silmɪst väläh kui võttis härjasoorast kantsiku ja andis teisele üle turja, siis oli [tollel] vesi silmist väljas. Vrd karbatś, piitsk, ruusk

.karmanik s <.karmaniga, .karmanikka> , karmanik I <karmaniga, karmanikka> tasku ▪ mul om nõ̭narätt´ .karmanigah mul on taskurätt taskus; kaeʔ, mul pindsakul ommaʔ .karmanigaʔ vaata, mu pintsakul on taskud; raha oll´ pant karmanikka I raha oli taskusse pandud. Vrd .karman, .tasko, tassɪk

karso adj s <karso, karsot> pime, sõge ▪ saʔ olt karso, näe‿ei võttaʔ sa oled pime, ei näe võtta. Vrd kosso, kott´|pümme, pümme, sõkõ

.karst´na I s <.karst´na, .karst´nat> korv ▪ koŕaku‿i .karst´nat täüś, noist kartohkist jo ütes söögis avɪtas ära korja korvi täis, nendest kartulitest juba aitab üheks söögiks. Vrd korv́1

kasa s <kasa, kassa> folk (abi)kaasa, oma mees ▪ kotoh olõ‿s täl umma üllä, kassa umah .kambrõh polnud tal kodus oma meest, kaasat oma kambris; ülä üldäs üsäh .hoitvat, kasa kaalah .kandvat öeldakse, et mees hoiab süles, kaasa kannab kaelas. Vrd kaasa, ülä

kasnatś s <kasnatsi, kasnatsit> majandusülem, varahoidja ▪ meil üldäs ütte pappi kasnatś, mastõra varandusõlõ kaess .perrä meil nimetatakse ühte pappi varahoidjaks, kes valvab kloostri varanduse järele

kassi|lõ̭õ̭ts s <kassi|lõõdsa, kassi|.lõ̭õ̭tsa> kassimärss, lõõtsakujuline niinest punutud mänguasi

kassi|pink´ s <kassi|pingi, kassi|.pinki> / <kassi|pingi, kassi|.pinke P> kassipink, madal pink ahju kõrval ▪ aho küle kõrvalõ oll´ pant kassipink´, tõõsõ otsa pääle .panti sängü lavva otsaʔ ahjukülje kõrvale oli pandud kassipink, teise otsa peale pandi voodilaudade otsad; kassipink´ om aho kõrvah, mingaʔ aho pääle minnäʔ ahju kõrval on kassipink, millega ahju peale minna; tulõʔ õ̭ks lavva mano, kassipingi pääl või tsiakaŕᴜs süvväʔ tule ikka laua äärde, ahjupingil võib seakarjus süüa. Vrd kerk1, pink´1

kastõr s <kastõra, kastõrat> folk maja, elupaik, kodu ▪ vii‿ks sinnä neio kodo, kannaʔ kabo kastõrahe (rahvalaulust) vii neiu sinna koju, kanna tütarlaps majja; panõś paariʔ pardsimunõst, katusõ .tiissi kanamunõst, .sisse .tiissi mesi.hõngu, vaha.karmu kastõrahe (rahvalaulust) paneks sarikad pardimunadest, katuse teeks kanamunadest, sisse teeks meehõngu, vahalõhna elamusse; olõ‿s kotoh neio .velle, imekanna kastõrah (rahvalaulust) ei olnud kodus neiu venda, ema last majas; kodo käü‿i neio iist, ei kastõr kabo iist (rahvalaulust) kodu ei asenda neidu ega maja tütarlast

kastõtus s <kastõtusõ, kastõtust> , kastõtuś <kastõtusõ, kastõtuist> piltl (keele)kaste, jook ▪ annaki‿s .kiäki mullõ keele kastõtuist ei andnudki keegi mulle juua

kasu|põlv́ s <kasu|põlvõ, kasu|.põlvõ>
1. sugupõlv, põlvkond ▪ śoo kõ̭ik´ kasupõlv́ eläs ütte .muudu kogu see põlvkond elab ühtemoodi. Vrd põlv́, räät
2. kasvuaeg, iga ▪ .võtkõʔ ti‿ks naane umas iäs, kabu umas kasupõlvõs (rahvalaulust) võtke naine kogu eluks, neiu oma kasvuajaks; sai‿ks igä eletüs, kasupõlv́ kasunus (rahvalaulust) sai eluiga elatud, kasvuaeg kasvatud; neio, sai‿ks ma iä ihatullõ, kasupõlvõ .kaetullõ (rahvalaulust) sain ma, neiu, [kogu] elu ihaldatule [mehele], kasvuaja oodatule

kasvand1 s <kasvandu, kasvandut> / <kasvando, kasvandot> kasuema v kasuisa, kasuvanem ▪ esä kasvat´ .vaesit.latsi üles, tä om näile kasvand isa kasvatas vaeslapsi üles, ta on neile kasuisa; tä om taalõ kasvand, olõ‿i uma esä ta on sellele kasuisa, ei ole oma isa; eläs kasvandu man elab kasuvanema juures. Vrd kasu|vanõb

kasvand2 s <kasvandu, kasvandut> / <kasvando, kasvandot> noorendik, noor mets ▪ lätś kasvandohe elämä läks noorendikku elama. Vrd kasu|mõts, kasvandik || mõtsa|kasvand võsa

katalka s <katalka, katalkat>
1. vaalikaigas ▪ höörigu katalka .ümbre mähɪtäs rõivas, tõõsõgaʔ päält tougatas, tuu .tsälklikatsõ .puugaʔ ümmarguse vaalikaika ümber mähitakse riie, teisega pealt tõugatakse, tolle sälgulise puuga (vaalikurikaga); vanᴜtamise katalka oll´ pall´o laemb, .triik´mise katalka oll´ nigu höörɪk puu vanutamise puu oli palju laiem, triikimise puu (vaalikaigas) oli nagu ümar puu
2. vaalikurikas ▪ sikanɪʔ katalkagaʔ mütete, koonɪʔ higi väläh ne rõivaś ille P senikaua kurikaga taoti, kuni higi oli väljas ja riie sile

katatama v <katataʔ, katada>
1. hobusega sõitma; liugu laskma ▪ hobõstõgaʔ katatõdas maasselitsah võinädalal sõidetakse hobustega; katsigõʔ katatasõʔ kańogagaʔ kaksikud lasevad jäärauaga liugu
2. ajama, tagant sundima ▪ .naakõʔ .lehmi katatama .vällä hakake lehmi välja ajama; sis köüdetü võõrasimä halli huu hanna .otsa ja senikavva katatõdi, kooni jää‿s inäp tükkügi .perrä (muinasjutust) siis seotud võõrasema halli mära saba otsa ja kihutati [tagant] senikaua, kuni temast ei jäänud enam tükkigi järele. Vrd kihotama, kärbendämä, kärotama2, rutatama, rätɪtämä1
3. pesu rullima, vaalima ▪ saivaʔ arʔ kõ̭ik´ .rõivaʔ katatõt said kõik riided rullitud

katim ~ kattim s <katimõ ~ .kat´mõ, katit ~ katind> , kati P <katimõ, katind> tekk; kate ▪ mul ommaʔ .kat´mõʔ, mingaʔ .pindreʔ kinni katadõʔ mul on katted, millega peenrad kinni katad; latsõl olõ‿i katind pääl, võtaʔ katim, panõʔ .pääle lapsel ei ole tekki peal, võta tekk, pane [talle] peale; pääväle õks ti .säädkeʔ säksa asõ, kalõvunõ kati pangõʔ (rahvalaulust) päikesele te seadke saksa ase, pange kalevine tekk; .laulvaʔ pilliʔ pähütseh, .kandlõʔ katimõ veerel (rahvalaulust) laulavad pillid päitsis, kandled tekiveerel; hot´ lää mä õks sääl ülägaʔ magama, kasagaʔ .kat´mõ ala (rahvalaulust) kuigi lähen ma mehega magama, kaasaga teki alla. Vrd katõh, tekk´

katsɪs s <katsisõ, katsɪst> sääs, kalatõke võrkkotiga ▪ katsisõ poig om sääne sama ku mõrral sääsakott on samasugune kui mõrral

kauhaline P s <kauhalise, kauhalist> kahvaga abiline noodapüügil ▪ kauhaliseʔ, kes .tahtsõvaʔ kallo, lätsiväʔ kauhagaʔ .püüdjide mano, kauhagaʔ .riibvaʔ .siibo päält kahvalised, kes kalu tahtsid, läksid kahvaga püüdjate juurde, riisuvad kahvaga noodatiibade pealt

kauhh s <kauha, .kauhha> kahv ▪ kauhagaʔ püvvetäs .vähki kahvaga püütakse vähki; .sääntseʔ käsikauhaʔ olliʔ, valivaʔ kalaʔ .korve .sisse P sellised käsikahvad olid, [sealt] kallasid kalad korvi. Vrd kahv2

.kautus s <.kautusõ, .kautust> , .kautuś <.kautusõ, .kautuist> kaugus ▪ ma .visksi munna .kautust ja .kortust ma viskasin [puu]munaga kaugust ja kõrgust; kuu ni päävä .kautust mõista‿i .ütśki ar arvadaʔ kuu ja päikese kaugust ei oska ükski ära arvata

kavvõndõst ~ kavvõndast adv kaugelt; eemalt ▪ käüdä‿s nii kavvõndõst kokko kul´atama nii kaugelt ei tuldud kokku lõbutsema; kavvõndast .täńtäs: miisś, mis tiit? hõikab eemalt: mees, mis teed?; kuulõ‿i ma nii kavvõndõst, kõ̭nõlõʔ kõvõbehe P ma ei kuule nii kaugelt, räägi kõvemini. Vrd kavvõst

kebendäjä s <kebendäjä, kebendäjät ~ kebendäjjä> kohitseja ▪ egäst mehest saa‿as kebendäjät igast mehest ei olnud kohitsejat. Vrd konovald, täku|.lõikaja

kedso s <kedso, .ketso> , ketso <ketso, ketsot>
1. kedervars ▪ kedsokanõ om nigu vokikanõ kedervars on nagu väike vokk; kelle keerät ketsokanõ, veerät villavokikanõ (rahvalaulust) kellele keerutad kedervarrekene, veeretad villavokikene; keeräʔ, keeräʔ ketsokanõ, valaʔ .vaski vokikanõ (rahvalaulust) keerle, keerle, kedervarreke, vala vaskne vokikene. Vrd keeri, kista|varś, verehtin
2. vokk ▪ .ketso keerätämä vokki ringi ajama (tegevus laulumängus); kua .tütrik hoolõline oll´, kõ̭gõ timä õks ketsot kedräs P kes tüdrukutest oli hoolikas, see ikka alati ketras vokiga. Vrd vokk´

keegatama s <keegataʔ, keegada> kiikuma; kiigutama ▪ sis õks ka .hälle hüä vaim, keegat´ kinä pujakõnõ (rahvalaulust) siis ka hällis hea vaim, kiikus kena pojakene. Vrd hällᴜ̈tämä, .häl´mä, keegᴜtama, kiigᴜtama, kõõgatama, teegatama

keele|lapɪts s <keele|lapidsa, keele|lapɪtsat> piltl lobasuu ▪ om tä keelelapɪts, porijuttu aja .vällä suust on alles lobasuu, ajab lora suust välja. Vrd apat´, haipa, hauśa, labask´, ladrask´, .lambakiil´, lobask´, lobisuu, lõkatś, porgataja, porgatś, tśarta

kelmɪstüś s <kelmɪstüse, kelmɪstüist> kelmus ▪ tiit .õkva kelmɪstüist, nahatävve saat teed lausa kelmust, saad nahatäie. Vrd .hiitrost´, .hiitrus, .kelmüs, konk, kummõt´, mässätüs, vikuŕ

kendso s <kendso, .kendso> jõud, ramm ▪ om śool hobõsõl .kendso, tä vidä hüä usugaʔ ja kõva kendsogaʔ, toolõʔ panõʔ vai kivipoolõʔ pääle on sellel hobusel alles jõudu, ta veab hea usu ja kõva jõuga, tollele pane või [veski]kivipooled peale. Vrd joud, jõud, kõvᴜtus

kepetś s <kepedsi, kepetsit> kepike ▪ kepedsigaʔ lüvväs, otsanɪ kepṕ õ̭ks om suurõb lüüakse kepikesega, päris kepp on ikka suurem. Vrd kepṕ

kerigo|elläi s <kerigo|eläjä, kerigo|eläjät> , kerigu|elläi <kerigu|eläjä, kerigu|eläjät> kiriku ametimees ▪ kerigueläjäʔ ommaʔ: papṕ ni tätsok ni tooros, taarastit ei .loeta kerigueläjäst, tuu veidü putus kiriku ametimehed on: papp ja köster ja kirikuteener, kogudusevanemat ei peeta kiriku ametimeheks, too puutub vähe asjasse; tuud õks moodot´ tuu muuk, keerät´ kerigoelläi (rahvalaulust) seda rääkis see munk, keerutas (jutustas) kiriku ametimees

kerä|hand s <kerä|hanna, kerä|.handa> euf koer; krants ▪ saada pinilt pingikese, kerähannalt kergokõsõ (rahvalaulust) saadan koeraga pingikese, krantsiga järikese. Vrd pini || kerä|hannagaʔ pini suli ▪ kerähannagaʔ pini, kõ̭ik´ tälle vaja är‿üldäʔ [see on] suli, vaja talle välja öelda kõik [mis ma tast arvan]

kessev I s <kesevä, kesevät> nahk; kest ▪ mul om hainalosõ kessev tarõ pääl mul on ussinahk pööningul. Vrd kese, kesi

keväk s <kevägu, keväkut> (hrl pl) folk kevadel pügatud vill ▪ olõ‿i śoo kõrik keväkist, suvivillost sorõhist, talv́villost tasatsist (rahvalaulust) pole see sõba kevadvilladest, suvevilladest lahedatest, talivilladest tasastest; ime .tahtsõ tetäʔ tallikist, .käske keerdäʔ keväkist, saa‿i kinä keväkist, tasanõ ei tallikist (rahvalaulust) ema tahtis teha talivilladest, käskis keerutada kevadvilladest, ei saa kena kevadvilladest, tasane talivilladest. Vrd tallɪk, talvɪk, vill1

kibot s <kiboda, kibodat> , kivot <kivoda, kivodat> ikoonikapp, ikooniriiul ▪ kibodaʔ ommaʔ .ümbre jumaldõ ikoonikapid on ikoonide ümber; innevanast olliʔ kõ̭igil kibodaʔ, pühäsekeseʔ olliʔ seeh kibotah, pingi pääl nulgah ennevanasti olid kõigil ikoonikapid, ikoonikesed olid ikoonikapis, pingi kohal nurgas; unõhhut´ .nimme .kinda kiboda veere pääle unustas nimme kinda ikoonikapi äärele; pöörelitse pand´ õ̭ks ta pühäseräti, kiŕolitse õks kivoda.rõiva (rahvalaulust) pani ta pöörakirjalise ikooniräti, kirjatud ikoonikapi kanga; eset kõ̭õ̭ koolõtõdi, kiboda ala kergütedi (rahvalaulust) isa ikka suretati, tõsteti ikoonikapi alla

kidsi|külm s <kidsi|külmä, kidsi|.külmä> käre külm, pakane ▪ säänest kidsi.külmä olõ‿i viil olnᴜʔ sellist käredat külma ei ole veel olnud; panõʔ .kindaʔ kätte, väläh om kidsikülm! pane kindad kätte, väljas on käre külm!. Vrd kidso|külm

.kihljatsõʔ pl s <.kihljaistõ, .kihljatsi> , .kihlädseʔ <.kihlätside ~ .kihläste, .kihlätsit> , .kihlätseʔ <.kihlätside ~ .kihläste, .kihlätsit> kihlus, kihlad; kihluspidu ▪ ku .kihljatsõʔ tulliʔ, sis näi edimäst kõrd kosilaist kui kihlad tulid (kui kihlama tuldi), siis nägin esimest korda kosilast; vanast .viidi .mõrśalõ sõlǵ .kihljäiste .aigu, imäle poolõʔ.saapaʔ ja .mõrśalõ kaʔ, rahha ka rätigaʔ vanasti viidi mõrsjale kihluse ajal sõlg, [mõrsja] emale poolsaapad ja mõrsjale ka, raha ka rätiku sees (peigmehelt mõrsjale); .kihlädseʔ ollivaʔ seoh küläh kihluspidu peeti selles külas; .kihlätsile .viidi .viina, inne .panti otsaʔ kokko kihlusele viidi viina, enne [viinajoomist] pandi otsad kokku (sõlmiti kokkulepe pulmadeks); vell´o nakaś õks sis .kiildmä .kihlätsille, kinni .saajo kinnütämä (rahvalaulust) vend (peig) hakkas siis keelitama kihlustele, pulmi kindlaks määrama. Vrd kihl, .kihlus, .otsa.pandjatsõʔ, .otsa.pandminõ

kiibask´ adj s <kiibaski, kiibaskit> püsimatu ▪ sääne kiibask´, sääne .heitlejä selline püsimatu, selline rahmeldis; taa om kiibask´ hüä! ta on õige rabeleja! (tüdruk, kes poistele vastu tõrgub). Vrd igratś, kiidsak, kärsɪk, vildo

kiidsuŕ s <kiidsuri, kiidsurit> hrv hinkuja ▪ kohe sa läät .sääntse kiidsurigaʔ, taa määne hopõń kuhu sa lähed sellise hinkujaga, see ka mõni hobune

kiiga|.lüüjä s <kiiga|.lüüjä, kiiga|.lüüjät> viiulimängija ▪ mul sõbõ̭r oll´ hüä kiiga.lüüjä mu sõber oli hea viiulimängija. Vrd kiigamiisś

kiiga|miisś s <kiiga|mehe, kiiga|miist> viiulimängija ▪ kiigamiisś oll´ üle valla kuulᴜs viiulimees oli üle valla kuulus; ette kiigamiist õi tiiäʔ ku Mihal´ paremat viiulimeest ei tea kui on Mihal. Vrd kiiga.lüüjä

kiimahuś s <kiimahusõ, kiimahuist> himu, kange tahtmine ▪ tull´ kiimahuś, et tõõsõʔ lääväʔ, ma ka lää tuli kange tahtmine, et [näe,] teised lähevad, ma lähen ka. Vrd himo, iso, .kiimus

.kiimus s <.kiimusõ, .kiimust> iha, tungiv soov, kiim ▪ .kiimus .perseh minnäʔ kohe piltl tagumikus kiheleb, [tahaks] kuhugi minna. Vrd himo, iso, kiimahuś

kiior s <kiiora, kiiorat> , kiiuŕ <kiiuri, kiiurit>
1. pikk otsast jämenev nui ▪ kiiuŕ tetäs lepäst, käänetäs .juurigaʔ .vällä ja lõigatas ots .maaha, ütś ots om jämmeb ja kõvvõŕ nui tehakse lepast, [puu] tõmmatakse juurtega välja ja lõigatakse ots maha, üks ots on jämedam ja kõver (kiila mängimiseks); viinavidäjäʔ kiioridõgaʔ käveʔ viinavedajad käisid nuiadega (viinavooris); kiioragaʔ lei pää .lahki nuiaga lõi pea lõhki; talvõl .käuti kiioragaʔ põrotamah talvel käidi nuiaga [vastu jääd] põrutamas (kalade uimastamiseks talipüügil); päsülä perä .ülti kiiorast margapuu [jämedamat] otsa kutsuti kiioraks
2. piltl nuuter, kapsa juurepõletik; juuremügar ▪ .kapstilõ nakas kiiorit ala ajama kapsastele hakkab juuremügaraid alla kasvama. Vrd kiilo, kila, nuutõrn

.kiistka s <.kiistka, .kiistkat> tutt, tups ▪ pääväle teemiʔ õks mi kulladsõ kuuba, .külge panõ õks mi .kiistkaʔ kiŕolitsõʔ (rahvalaulust) päikesele teeme kuldse kuue, külge paneme kirjatud tutid; hõpõhõlstiʔ hel´otõliʔ, .kiistkaʔ õks küleh kireteliʔ (rahvalaulust) hõbehõlstid hõljusid, tupsud küljes kirendasid; kataj õks jäl manitś maŕa-jutto, kitt´ ummi .kiistkit (rahvalaulust) kadakas jälle vestis mesijuttu, kiitis oma (oksa)tutte. Vrd kistɪk

kiit s <kiita, .kiita> vaal ▪ kiita kala ma näi Kranstadɪh vaalaskala nägin ma Kroonlinnas; kiitaʔ ommaʔ mereh vaalad on meres. Vrd valas|kala

kiit´ s <keedi, .kiiti, pl g .kiite, pl p .kiite> / <keedi, .kiite, pl g .kiite, pl p .kiite P> (hrl pl) väikestest hõberahadest kee ▪ pall´o .kiite oll´ kaalah kaelas oli palju keesid; panõ‿i ma śoo kõrd .kõ̭iki .kiite .kaala ma ei pane seekord kõiki keesid kaela; nuuʔ omma keedɪʔ, hõpõkeedɪʔ, nimäʔ ommaʔ kaalah, peeńokõsõʔ; suurõʔ, nuuʔ ommaʔ tsäposkaʔ nood on keed, hõbekeed, need on kaelas, peenikesed; suured, nood on tsäposkad; nuuʔ ommaʔ .kiite rahaʔ, väikoʔ, rahadsõʔ need on (hõbe)keede rahad, väiksed, rahadest [keed]; .kiite om õgasugumatsiʔ: .nöpsegaʔ keedɪʔ, kuppagaʔ keedɪʔ, nuppagaʔ keedɪʔ, munakõistõgaʔ keedɪʔ keesid on igasuguseid: nööpidega keed, krõllidega keed, nuppudega keed, munakestega keed; seto .naisil ommaʔ praasnika .aigo keedɪʔ kaalah P seto naistel on peo ajal keed kaelas; nii arvaś tä õks edesi, et ei olõʔ suk.manne, .saapet, puudõht, .sõlgõ, .kiite, tsäposket P (muinasjutust) nii loetles ta ikka edasi, et ei ole sukmanit, saapaid, vööd, sõlge, keesid, tsäposkaid. Vrd kaalakõrd, rahadsõʔ, rahakõrd

kikeś adj s <kikese, kikest>
1. kõrk, ülbe ▪ .sääntseʔ kikeseʔ inemiseʔ ommakiʔ liinoh sellised kõrgid inimesed ongi linnades
2. ülbik ▪ .uhkõ inemine, käüse kui määne kikeś P uhke inimene, käib nagu mingi ülbik. Vrd .kikjas, kikk´1

kikka|hain s <kikka|haina, kikka|.haina> nurmenukk (Primula) ▪ kikkahainaʔ ommaʔ häiermu ligi kõlladsõʔ, otsah ommaʔ maŕa näkko nurmenukul on õie lähedal kollased [õietuped], otsas on marja sarnane [punane südamik]. Vrd kikka|kaadsaʔ

kikś1 s <kiksi, .kiksi> luks, luksatus ▪ sugulanõ manɪtsas, sis tulõ kikś kui sugulane mainib [sind jutu sees], siis tuleb luksatus; kaeʔ noʔ, kikś, tiiä‿i kes minno kisk, nigu manɪtsas vaat nüüd, luksatus tuli, ei tea, kes mind taga räägib, justkui mainib [jutu sees]. Vrd hõkś, jõkś, nigo

kikś2 s <kiksi, .kiksi> / <kiksi, .kikse P> lastek hammas, kiku ▪ pujal om jo katś .kikse suuh pojal on juba kaks kikut suus. Vrd kikk´2

kil´ok s <kil´oga, kil´okat> kätepesunõu ▪ vanast olliʔ kil´ogaʔ, papṕ tsusaś käeʔ kil´okahe, nakaś kässi .mõskma vanasti olid kätepesunõud, papp pistis käed kätepesunõusse, hakkas käsi pesema; luu.painaja lätś sis suu.mõskmisõ kil´okahe (muinasjutust) luupainaja läks siis näopesuanumasse. Vrd kil´okas, kil´okna, kurn2, til´ok

kil´okas s <kil´oka, kil´okat> kätepesunõu ▪ kil´okas oll´ .tõrdu kottal ribahusi nöörägaʔ, kallahudõti .käegaʔ, vesi juusk´ kätepesunõu oli (vee)tünni kohal nööriga rippu, [kui] kallutati käega, [siis] vesi jooksis. Vrd kil´ok, kil´okna, kurn2, til´ok

kilstak s <kilstagu, kilstakut> kild, väike tükk; pilbas ▪ pall´o suur saa‿aiʔ kilstak ollaʔ väga suur ei saa kild olla; lavva kilstak, klaasi kilstak lauatükike, klaasikild. Vrd kilst, kilt

kilõ1 s <kilõ, kilõt> lastek kits ▪ annaʔ mullõ kilõ .piimä anna mulle kitsepiima; kilõ ja kid´o, kiä kui kuts kilõ ja kido, kes kuidas [kitsetalle] nimetab. Vrd kid´o

kimḿ1 s <kimmi, .kimmi> kopp ▪ kimmigaʔ ammᴜtõdas lehmä .juuki vai vett kopaga ammutatakse lehmale jooki või vett. Vrd kapp1, karɪts, kipṕ, kopp1, käsɪk, tserbak

kimmel´ s <kimmeli, kimmelit> / <kimmele, kimmelet P> kümmel, köömneviin ▪ seeni õks tuu .truuśka .topse and´, keerätelli kimmelit (rahvalaulust) seni andis pulmavanem [viina]topse, keerutas (kallas) köömneviina; Ale õks kõõ keerät´ kimmelet, .veine-.viina veerätelli (rahvalaulust) Ale muudkui keerutas (kallas) kümmelit, veini-viina veeretas (kallas)

kimmähüś s <kimmähüse, kimmähüist> kindlustunne, meelekindlus ▪ tõõsõl inemisõl om kimmähüś, a tõõsõl olõ‿i ühel inimesel on kindlustunnet, aga teisel ei ole; täl om kimmähüist suurõmbat pridanat .vällä nõudaʔ tal on meelekindlust endale suurem kaasavara välja nõuda. Vrd .kimmüs

.kimmüs s <.kimmüse, .kimmüst> , .kimmüś <.kimmüse, .kimmüist> järeleandmatus, kindlustunne, meelekindlus ▪ .süäme .kimmüś, tä om .kimmä .süämegaʔ südame kindlus, ta on põhimõttekindel (järeleandmatu); .kimmüś om kõigɪh, õ̭ga aśa man, kui .õigut piät kindlustunde annab igal pool, igas asjas [see], kui õiglusest pead kinni. Vrd kimmähüś

kirahus s <kirahusõ, kirahust> klirin; kõlksatus, kõlin ▪ lavva takast kuulõ‿s muud ku .kahvli kirahust laua tagant ei kostnud muud kui kahvliklirinat; esä pand´ .varguisi pudõliʔ .puuhu, kuulõ‿s kirahuistki isa pani salaja pudelid põue, ei kuulnud kõlksatustki

kirdśo s <kirdśo, kirdśot> kirju siga ▪ kirdśo kattõ kaŕa mant kirju siga kadus karjast

kireṕ s <kirebi, kirebit ~ kirepit> / <kirebe, kirepet P> kirju koer ▪ kohe kireṕ killast jääss ja hattsaja pini hannast jääss (vanasõna) kuhu kirju koer karjast või koerapulmaline teiste sabast jääb (tüütu kaasakippuja kohta); kõ̭ik õks naaʔ kakiʔ külä krandsiʔ, kisiʔ maalõ kirepeʔ (rahvalaulust) nad kiskusid [lõhki] kõik küla krantsid, murdsid maha kirjud koerad

.kirkelemä v <.kirkelläʔ, (ta) .kirkeles>
1. sädelema ▪ esä lätś .kaksõma, sis .kirkeli tuli kõ̭ik´ iih ni .saaki‿s ar ubinat kaksadaʔ (muinasjutust) isa läks [õuna] võtma, siis sädeles tuli kõikjal ees ja ei saanudki õuna võtta. Vrd kirelemä, .kirgelemä1, .kirglõma, .kirjämä2
2. uhkeldama ▪ Manni .kirkeles uma näpo.tüügaʔ .väega Manni uhkeldab liiga palju oma käsitööga. Vrd .kekśmä

kirk´|kõrv s <kirk´|kõrva, kirk´|.kõrva> kikk-kõrv, kikkis kõrv ▪ kirk´.kõrvogaʔ, kõrvaʔ .kirke P kikk-kõrvadega, kõrvad kikkis; kirk´.kõrvugaʔ .ülti, õt sääne kurep ineminõ piltl öeldi, et kikkis kõrvadega, [on] selline kurjem inimene (kes kõikjal kõrvad lahti hoiab)

kirsahus s <kirsahusõ, kirsahust> , kirsahuś <kirsahusõ, kirsahuist> karjatus, kiljatus ▪ .hussi heidᴜ̈s vai midä, tuu om kirsahuś [kui ta] ussi või millegi peale ehmub, too [häälitsus] on kiljatus. Vrd kiidsahus

kirstu|imänd s <kirstu|imändä, kirstu|imändät> folk veimevaka saatja, pruudipoolne laulik ▪ vaka- õks jal -naaseʔ nal´atõlliʔ, kirstuimändäʔ ilodeʔ (rahvalaulust) vakanaised naljatlesid, pulmalaulikud laulsid. Vrd vakanaane

kirstu|poisś s <kirstu|poisi, kirstu|.poissi> folk kirstupoiss, veimevaka vedaja pulmas ▪ kirstupoisɪʔ veeväʔ .kirstu kirstupoisid viivad veimevakka. Vrd kasti|poisś, kirstuveli, vakapoisś

kirstu|veli s <kirstu|vele, kirstu|.veljä> folk kirstuveli, veimevaka saatja pulmas ▪ kirstu-õ̭ks-sis-veleʔ .vitso anniʔ, rutto näile .ruuska .näütseʔ kirstuveljed [hobustele] vitsu andsid, ruttu neile rooska näitasid. Vrd kasti|poisś, kirstupoisś, vakapoisś

kirähüś s <kirähüse, kirähüist> kiremine ▪ mi kikka kirähüś om üle külä kuuldaʔ meie kuke kiremine on üle küla kuulda

kirähütmä v <kirähüttäʔ, kirähüdä ~ kirähütä> korraks kirema ▪ mis no olõsiʔ viil tälle kõ̭nõldaʔ ja .aigu .viitäʔ, koonɪʔ kikaś kirähüdäsɪʔ (muinasjutust) mida ometi oleks talle veel rääkida ja aega viita, kuni kukk kireb; kõrragaʔ kikaś kirähüt´ ja halvaʔ pagõsiʔ kõ̭ik´ lakk´a (muinasjutust) korraga kires kukk ning vanapaganad põgenesid kõik laiali; kui uma tütär naasś .tõlda .astma, sis kikaś kirähütäki‿s (muinasjutust) kui oma tütar hakkas tõlda astuma, siis kukk ei kirenudki; kolmadal üül, ku kikaś kirähüt´, sis .mähke miisś kõivo halokõsõ .valgõ .rõiva .sisse ja tuu sai inemisest tagase (muinasjutust) kolmandal ööl, kui kukk kires, mähkis mees kasehalukese valge riide sisse ja too muutus jälle inimeseks; kikas kirähüt´ õ̭nnõ ni kõ̭ik´ kanaʔ .virguvaʔ (muinasjutust) kukk korraks kires ja kõik kanad ärkasid. Vrd kirähämä

kisalinõ1 adj s <kisalisõ ~ kisalitsõ, kisalist> kiuslik, kiusakas ▪ kisalinõ miisś, aasõ kissa kiuslik mees, ajab kiusu; .väega kisalinõ, tä iks löüd su pääle .süüdü midägiʔ väga kiusakas, ta ikka leiab sulle mingi süü; kisalisõgaʔ olõ‿i .kerge elläʔ kiusupunniga pole kerge elada; kisalitsõʔ meheʔ ommaʔ nä kõ̭ik´ kiuslikud mehed on nad kõik. Vrd harmilinõ, kisa1, kisanõ, .kiustlanõ, kiustulinõ, kärbɪkunõ, kärre, tõralinõ

kistang s <kistangu, kistangut> folk kustumine, lõpp; loojang ▪ siin õks ma kiri kikkani, armas, ao kistanguni (rahvalaulust) siin ma kiren (laulan) kukeni, armas, ao[valguse] kustumiseni

kistɪk s <kistigõ, kistɪkõt> folk tutt, tups ▪ võtt´ tuu vasidsõ kistigõ ja pand´ kar.manni (muinasjutust) võttis tolle vasest tupsu ja pani taskusse. Vrd .kiistka

.kistrik s <.kistrigu ~ .kistriku, .kistrikku> hrv vistrik ▪ .kistrikᴜʔ ommaʔ .sääntseʔ .väikeseʔ naglakõsõʔ iho pääl vistrikud on sellised väikesed vinnid kehal. Vrd haŕas, nagõ̭l, tõ̭ir1

kisõ s <.kiskmõ, kisõnd> küünekisk, nahakida ▪ mul om küüdse kõrvalõ .kiskmõkõnõ .tulnuʔ mul on küüne kõrvale nahakidake tulnud; küüdsekisõnd tohe‿i ärʔ .kiskuʔ, lätt .umbõhe küünekisku ei tohi ära tõmmata, [muidu] läheb [sõrm] umbe. Vrd kida, kisa2

kitakas adj s <kitaka, kitakat> kiitleja, suurustleja ▪ tä om sääne kitakas, kitt kõ̭gõ hinnäst ta on selline kiitleja, kiidab ennast kogu aeg. Vrd .kirk´lik, .kitlik, kit´okõnõ, kitᴜś

kitasnik s <kitasnika, kitasnikka> / <kitasniku, kitasnikku> , kitasnik´ P <kitasniki, kitasnikke> seto naiste pihtseelik ▪ kitasnikku peetäs kotoh kitasnikku kantakse kodus; naaseʔ ommaʔ kitasnikõh naistel on kitasnikud seljas; saa‿i minnäʔ, olõ‿i kitasnikka! ei saa minna, ei ole kitasnikku!; ma ai tagatarõh kitasnikke .sälgä P ma ajasin tagatoas kitasnikku selga; tädi, kadonaʔ, ummõl´ mullõ .vahtsõ kitasniki P kadunud tädi õmbles mulle uue kitasniku; kisu‿i .langu kitasnikast, haara‿i hüäst .hammõst, pisu .piinüst linɪkest (rahvalaulust) ei kisu lõngu kitasnikust, ei haara heast särgist [ega] piskut peenest linikust (peiukodu siledate pinkide kiituseks). Vrd .sukmań

.kitlik adj s <.kitligu ~ .kitliku, .kitlikku> kiitleja; kiitlev ▪ tä om väega .kitlik, tä kitt ummi hobõsit ni hinnäst kaʔ ta on suur kiitleja, ta kiidab oma hobuseid ja ennast ka; .kitligᴜʔ meheʔ vai .kitligᴜʔ naaseʔ .kitväʔ kõ̭õ̭ hinnäst kiitlejad mehed või kiitlejad naised kiidavad alati iseennast. Vrd .kirk´lik, kitakas, kit´okõnõ, kitᴜś

kit´okõnõ s <kit´okõsõ, kit´okõist> kiitleja, hoopleja ▪ kit´okõnõ om tuu, kes hinnäst üle.arvo kitt kiitleja on see, kes ennast ülearu kiidab; mõ̭nt kit´okõist .õkva naarat mõne kiidukuke üle päris naerad. Vrd .kirk´lik, kitakas, .kitlik, kitᴜś

kitsõ|mari s <kitsõ|maŕa, kitsõ|.marja>
1. paakspuu (Frangula alnus) ▪ kitsõmaŕaʔ kasusõʔ puhmu.viisi paakspuud kasvavad põõsastena; kitsõ.marju kutsᴜti soemaŕaʔ kaʔ paakspuid kutsuti ka hundimarja[puude]ks
2. paakspuu mari. Vrd kitsõ|puu, kitsõtuuḿ, soe|mari, voho|paats

kitsõ|tuuḿ s <kitsõ|toomõ, kitsõ|.tuumõ> paakspuu (Frangula alnus) ▪ kitsõtoomõst tegeväʔ kaŕalatsõʔ vibulõ .nuuli paakspuust teevad karjalapsed vibunooli. Vrd kitsõmari, kitsõ|puu, soe|mari, voho|paats

kitsõ|.uibo s <kitsõ|.uibo, kitsõ|.uibot> metsõunapuu (Malus sylvestris) ▪ mõ̭ni tuu kitsõ.uibo .aida kah mõni toob metsõunapuu aeda ka

kitsõ|upin s <kitsõ|ubina, kitsõ|ubinat> metsõun ▪ mõ̭nõʔ kitsõubinaʔ ommaʔ .väega makõʔ mõned metsõunad on väga magusad

kitt s <kitu, kittu> / <kitü, kittü> kiit, kiitus, kiitmine ▪ su kitu pääle ma lätsi läksin sinu kiitmise peale (soovitusel); uma kitt lätt kõ̭ik´ läbi .kintsa .vällä enesekiitus läheb kõik läbi kintsude välja (enesekiitus haiseb); mu kittu pite tä mehele lätś mu kiitmise peale ta mehele läks; mille .avvu anda‿s, kittü kingɪtä‿s? (rahvalaulust) miks au ei antud, kiitu ei kingitud?; olli‿ks täl kittü kerikohe, olli‿ks täl au altarihe (rahvalaulust) oli tal kiitmist kirikusse, oli tal au altari ette [minna]. Vrd kittuś, kitᴜś

kiuhh s <kiuha, .kiuhha> kihv ▪ tsial om katś .kiuhha, kiuhagaʔ lüü seal on kaks kihva, kihvaga lööb; hobõnõ aase .kiuhha, kiuhaʔ heit ärʔ hobune ajab kihvu, heidab kihvad ära (nn hundihammaste katkemisest); kes no timä .kiuhhu käest saa võttaʔ piltl kes küll temalt kihvu võtta saaks (tigedat talitseda); taa naane om .kiuhhõgaʔ piltl see naine on kihvadega (tige); kuu kiuhaʔ, kui teräväʔ otsaʔ ommaʔ piltl [öeldakse] kuu kihvad, kui otsad on teravad (kuusirbist). Vrd hammas, kihv, kiuhk || kiuhaʔ pl nlj vuntsid, vurrud

.kiustlanõ adj s <.kiustlasõ, .kiustlast> jonnakas, kiuslik ▪ om .kiustlanõ, timägaʔ .kuigi saa‿ai kõ̭nõldaʔ, taast parõmb pakõʔ kavvõmballõ on [alles] kiuslik inimene, temaga ei saa kuidagi rääkida, parem hoia temast eemale. Vrd harmilinõ, kisa1, kisalinõ1, kisanõ, kiustulinõ

kivi|koda s <kivi|koa ~ kivi|kua, kivi|kota> veski(hoone) ▪ kõ̭ik´ kivikoda käänetäs .ümbre, kohe .tuuldõ vaja käändäʔ, käänetäs kõ̭õ̭ kivikoagaʔ kogu veski pööratakse ringi, kuhu tuulde on tarvis pöörata, pööratakse tervet veskit; vei kivikotta teräʔ ja koti viisin veskisse viljaterad ja koti; kivikoda, vii pääl .kohki juusk veski, vee jõul kusagil töötab; ütś naane varast´ kivikuast tühä koti üks naine varastas veskist tühja koti. Vrd kivi, veski

kivi|rind s <kivi|rinna, kivi|.rinda> van suitsutare ahju väljaulatuv kivirida ▪ kivirinna pääl sai perseht peesᴜ̈täʔ kivirea peal sai tagumikku soojendada

klehɪts s <klehidsa ~ klehɪtsa, klehɪtsat> / <klehidsä ~ klehɪtsä, klehɪtsät> võrgunõel ▪ klehɪtsagaʔ .koetas .võrku võrgunõelaga kootakse võrku; klehɪts om suurõp ku piirɪts klehits on suurem kui piirits. Vrd piirɪts1

klei I s <kleia, .kleia> uus liim ▪ kleiagaʔ pandas kokko .laudõ [puidu]liimiga liimitakse laudu kokku; raamadukaasõʔ ommaʔ kleiast vallalõ tulnᴜʔ raamatukaaned on liimist lahti tulnud; kleiagaʔ pand´ .paprõʔ kinni kleepis liimiga paberid kokku. Vrd kliiḿ || taro|klei taruvaik

kliin I s <kliina, .kliina> kiil, talb ▪ panõʔ taha ütś kliinakõnõ ala pane siia üks kiilukene alla; kinnɪtädäʔ vaja rattatsõõriʔ ja kliin .vaihõlõ .pessäʔ, kost hel´os vankrirattad on vaja kinnitada ja kiil vahele taguda, kust liigub (logiseb). Vrd kiil, liistak

klopnits I s <klopnitsa, klopnitsat ~ klop.nitsa> poisijõmpsikas, poisiklutt. Vrd klopets, klopṕ2, kloptsik, klunń, klutt´, klõpś, klõ̭tt´jalg, lunt´nõ̭na, plõkś

klopṕ2 I s <klopi, kloppi> (poisi)jõmpsikas ▪ .poiśkõsõ klopṕ tah tekk´ vigurit poisijõmpsikas tegi siin nalja. Vrd klopets, klopnits, kloptsik, klunń, klutt´, klõpś, klõ̭tt´jalg, lunt´nõ̭na, plõkś, .poiśkõsõ|plakś

kl´uuts ~ kl´uutś s <kl´uudsa ~ kl´uutsa, .kl´uutsa> , klüüts <klüüdsä, .klüütsä> tull ▪ veere küleh ommaʔ kl´uutsaʔ [paadi] ääre küljes on tullid; mõlaʔ ommaʔ .kl´uutsõ .vaihhõl mõlad on tullide vahel; ravvadsõʔ kl´uutsaʔ ommaʔ tullid on rauast; kl´uuts .murdu ärʔ tull murdus ära; klüüdsäpaku .külge om klüüdsäʔ .pantuʔ, sääl ommaʔ mõlaʔ tullipaku külge on tullid pandud, seal on aerud

klõiss s <klõisa, .klõissa> , klõ̭iss <klõisa ~ klõ̭isa, .klõ̭issa> mulla- v lumekamakas ▪ maa pääl ommaʔ klõisaʔ maa peal on mullakamakad; suurõʔ mullaklõisaʔ jääväʔ, nimäʔ vaia .pessäʔ vähebis suured mullakamakad jäävad, need on vaja väiksemateks [tükkideks] taguda; ku sa peräkõrra .klõ̭issi salli‿i, sis piät .kirvõsilmägaʔ .lahkma kui sa viimaks [enam] mullakamakaid ei kannata, siis pead kirvesilmaga [need] tükkideks purustama; jääväʔ klõ̭isaʔ jala ala hobõsõlõ, hopõń kumaskõlõs .väega mullakamakad jäävad hobusele jala alla, hobune komistab palju. Vrd kunt´2, .lõ̭itka

klõpsahus s <klõpsahusõ, klõpsahust> , klõpsahuś <klõpsahusõ, klõpsahuist> , klõ̭psahus <klõ̭psahusõ, klõ̭psahust> , klõ̭psahuś <klõ̭psahusõ, klõ̭psahuist> klõpsatus ▪ .võt´mõ klõ̭psahhuś oll´ kuuldaʔ, pini nakaś .haukma [nii kui] võtme klõpsatus kostis, hakkas koer haukuma; Manni pand´ aida ussõ krambi suurõ klõpsahusõgaʔ kinni Manni pani aidaukse haagi valju klõpsatusega kinni. Vrd klõpin, klõpś, .klõpśna

.klõpśna s <.klõpśna, .klõpśnat> klõpsumine; klõbin ▪ kuuld joʔ: ussõʔ võõdas vallalõ, .klõpśnaʔ õ̭nnõ juba on kuulda: uksed tehakse lahti, ainult klõbin [käib]. Vrd klõpin, klõpś, klõpsahus

klääts s <kläädsä, .kläätsä> nooda tiib ▪ kläädsäl om katõharoline kabõl, ütś lätt .päälside, tõõnõ aloside .külge nooda tiival on kaheharuline nöör, üks [haru] läheb pealmise [selise], teine alumise külge; võrgu lõpulõ pandas kläädsä kabõl võrgu otsa pannakse nooda seliseid ühendav nöör

klõ̭tt´|jalg P s <klõ̭tt´|jala, klõ̭tt´|.jalga> poisiklutt, jõmpsikas ▪ klõ̭tt´jalaʔ vahõvaʔ ka kõ̭gõ man, ku meheʔ midä teiväʔ poisiklutid vahtisid ka alati juures, kui mehed midagi tegid; sääne klõ̭tt´jalg om jo paraś .karja .pandaʔ selline jõmpsikas on juba paras karja saata. Vrd klopets, klopnits, klopṕ2, kloptsik, klunń, klutt´, klõpś, lunt´nõ̭na, plõkś, .poiśkõsõ|plakś

knääsś I s <knääsi, .knäässi> vürst; saks ▪ knääsɪʔ ollɪʔ kuniga ligimätseʔ vürstid olid kuninga lähikondsed; sa olt ku määnegɪʔ knääsś! iroon sa oled justkui mingi saks!. Vrd herr

kobahus s <kobahusõ, kobahust> kopsatus, mütsatus ▪ mineʔ kaeʔ, tarõ takah oll´ määnegi kobahhus mine vaata, tare taga käis mingi kopsatus

kodo|.kaeja s <kodo|.kaeja, kodo|.kaejat> koduvaataja; pruudipoolne sugulane, kes tutvub kosilase koduga ▪ kodo.kaejast lätś esä imägaʔ vai mõ̭ni muu läheb sugulanõ koduvaatajaks läks kas isa emaga või mõni muu lähem sugulane; kodo.kaejaʔ tulõvaʔ kosilasõ poolõ .kaema, kas om mink mano andaʔ, kas om tuud varanduist koduvaatajad tulevad kosilase koju vaatama, kas [seal] on, mille juurde [tütart mehele] anda, kas toda vara [ikka] on

koerm s <.koermõ, .koermõt>
1. konnakudu ▪ lumbi pääl ommaʔ kunna .koermõʔ tiigi peal on konnakudu. Vrd .koelmu, .koermu, kudu, kudõrm, kunna|lägä, lägä
2. hrv kalamari ▪ kudu kala .koermõʔ kudeva kala mari. Vrd mari

.koermu s <.koermu, .koermut>
1. kudemispaik ▪ kunnaʔ .sort´vaʔ .koermus madala .viigaʔ lumbɪkõsõ konnad valivad kudemispaigaks madalaveelise lombikese. Vrd .koelmu
2. konnakudu ▪ kunna .koermu sais vii pääl konnakudu püsib vee peal; kunnal saavaʔ .koermust sibihannakõsõʔ, säält tulõvaʔ kunnaʔ .vällä ja jääss tuu kuuŕ näil .maaha konnal tulevad (kooruvad) konnakudust kullesekesed, kellest arenevad konnad ja see kest jääb neist järele. Vrd .koelmu, koerm, kudu, kudõrm, kunna|lägä, lägä
3. päramised, lootekest ▪ eläjäl .koermu jääss .perrä, koh tuu poig siseh oll´ loomal jääb lootekest järele, kus too poeg sees oli. Vrd puhastus, tõõsõʔ|poolõʔ

kogohaja adj s <kogohaja, kogohajat> koguja; ihnur ▪ tä om .väega .hoitja, kraami kogohaja ta on väga kokkuhoidlik, varanduse koguja. Vrd .korjaja

kohahus s <kohahusõ, kohahust> , kohahuś <kohahusõ, kohahuist> kohatus, kohatamine ▪ ma kuuli küünᴜ̈st kõvva kohahuist, lätsi .kaema, hainaʔ ollivaʔ .alla .vaonoʔ P ma kuulsin küünist valju kohatust, läksin vaatama, heinad olid [virnast] alla vajunud. Vrd kohhin

kohmahus s <kohmahusõ, kohmahust> löök, hoop, vops ▪ Midrosk´ and´ velele sälä takast hää kohmahusõ, a veli tii‿is .vällägɪʔ Midrosk andis vennale selja tagant hea vopsu, aga vend ei teinud väljagi. Vrd helähüs1, jamahus, jehkam, jemḿ, jõmḿ, klähḿ, kõkś, kõmḿ, kähmäk, kärähüs, läük´, välk´

kohmatś adj s <kohmadsi, kohmatsit> kohmakas, saamatu; pikaldane inimene ▪ kohmatś om, saa‿ai ütegi .tüügaʔ .valmis ta on saamatu, ei saa ühegi tööga hakkama. Vrd kohma, kohmanõ, kohmo, lond´o, tugmatś, tuhmatś, tuhńa, tuhńak, tuhńo, tuhńonõ

kohmo adj s <kohmo, kohmot> tuim, juhmivõitu inimene; tohman; saamatu ▪ tuu vana kohmo, nigu kohmo tõõnõ too vana ohmu, nagu tohman teine; kohmo, kobɪʔ .pääle, saa‿ai ütśkõrd är minemä minnäʔ! kobi, tohman, [vankri] peale, et saaks kord juba minema hakata!. Vrd joogo, kohma, kohmanõ, kohmatś, lond´o, loro, tugmatś, tuhmatś, tuhńa, tuhńak, tuhńo, tuhńonõ

kohtuʔ pl s <.kohtidõ, .kohtit> van munandid ▪ kohtukõsõʔ ommaʔ üles ajanuʔ munandikesed on paiste läinud

kolot s <koloda, kolotat> mängukaardipakk ▪ koloda seest .tõmpsi lehe .vällä tõmbasin pakist ühe kaardi välja; .arst´misõ jaost kolʔ kolodat .vahtsit .kaartit ja kolʔ raudpata ja ütś panǵ .viina ravitsemiseks tuli võtta kolm pakki uusi mängukaarte ja kolm raudpada ja ämber viina; timä tsagi koloda arʔ ja and´ .vaesõlõ mehele lõigadaʔ tema segas kaardipaki ära ja lasi vaesel mehel tõsta

kolpak s <kolpagu, kolpakut>
1. läkiläki moodi kõrvikmüts ▪ kolpak kutsᴜte, puuvillanõ, latsil ja mõ̭nõl vanal inemisel ka oll´, ku pää .haigõt tegi P kõrvikmütsiks kutsuti, [selline] puuvillane, lastel ja mõnel vanal inimesel ka oli [peas], kui pea valutas; vanapaaba jo pand´ õgalõ .tütregulõ kolpagu .päähä (muinasjutust) vanaeit pani juba igale tüdrukule kõrvikmütsi pähe. Vrd lunt´, lunt´|kõrv, lunt´|küpäŕ
2. ahjukumm ▪ vanast kutsivaʔ ah´o lakka kolpak vanasti nimetati ahjuvõlvi ahjukummiks. Vrd kumḿ3, kumu1, lakk2, lokk´1

konek s <konegi ~ koneki, konekit> , konɪk <konigu, konɪkut> / <konigõ, konɪkõt> , koonɪk I <koonigu, koonɪkut> / <koonigõ, koonɪkõt> ahjupost, sammas v laud ahju külgservas ▪ halva naane köüt´ .lamba aho konigu .külge (muinasjutust) vanapagana naine sidus lamba ahjuposti külge. Vrd konetśka

konetśka s <konetśka, konetśkat> ahjupost, sammas v laud ahju külgservas ▪ konetśka vaja otsah oll´ tiranik käterätt oli ahju küljelaua varnas; mõsk´ õks tä poolka punatsõst, konetśka kullatsõst (rahvalaulust) pesi ta laudi punaseks, ahjuposti kuldseks; ese õks sis kuuk´ konetśkalt, lask´ sõ̭nna laka takast (rahvalaulust) isa kukkus [rääkis] ahjupingilt, lasi sõna [sõnas] ahjukummi tagant; panniʔ õks nä .puhtaʔ .kräätkapuuʔ, .korgõʔ konetśkalavvaʔ (rahvalaulust) nad panid puhtad tugipuud, kõrged konetskalauad. Vrd konek