| Sisukord | Järgmine peatükk |
Ajalooline Võrumaa (edaspidi Võrumaa) hõlmab kaheksa Kagu-Eesti kihelkonda: Kanepi, Urvaste, Karula, Hargla, Rõuge, Põlva, Vastseliina ja Räpina ning selle keskuseks on Võru linn. Võrumaa piirneb põhjas ajaloolise Tartu- ja Mulgimaa, lõunas ja läänes Lätimaa, lõunas ja idas Setumaa ning Venemaaga. Administratiivselt kuuluvad Võrumaa kihelkondade alad praegu neljale maakonnale: Võru, Põlva, Valga ja Tartu maakonnale.
Setumaa koosseisu kuuluvad tänapäevasest Põlva maakonnast Mikitamäe ja Värska vald, Võru maakonnast Meremäe vald ja osa Misso vallast ning setu külad Pihkva oblasti Petseri rajoonis. Setumaa majandus-, kultuuri- ja usukeskuseks on sajandeid olnud Petseri. 1994. aasta Eesti-Vene haldus- ja majanduspiir poolitas Setumaa Eesti- ja Venemaa vahel (EE 1995: 457).
Võrumaa ja Setumaa nimevara on põhjalikumalt läbi uurimata, kuid siit-sealt võib võib väiksemaid uurimusi siiski leida. Valdek Pall on oma erinevates kohanimealastes kirjutistes (Pall 1969, 1977, 1997 jt) toonud mitmeid paralleele Võrumaalt, Jaak Simm on uurinud Setumaa koha- ja eesnimesid (Simm 1971, 1974, 1976, 1977, 1980/1981 jt) ning on ilmunud Võrumaa kohanimesid käsitlevaid artikleid eri autoritelt (Saar 1997, 1998, 1999; Päll 1996, 1998; Kikkas 1998). Loodetavasti valmib 2000. aasta augustis Evar Saare magistritöö Vastseliina ja Räpina kihelkonna kohanimedest.
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on anda ülevaade ajaloolise Võrumaa ja Setumaa kohanimede koosseisus esinevatest rahvakeelsetest determinantidest e liigisõnadest ning seletada võimaluse korral nende täpset tähendust. Ühtlasi peaks töö olema osakeseks Eesti kohanimede regionaalsest uurimisest, mida aastakümneid tagasi alustati, et kunagi oleks võimalik kirjutada kokkuvõttev käsitlus eesti toponüümikast (Pall 1969: 5).
Töös kasutan ma kohanimenäiteid Võrumaalt ja praegu Eesti Vabariigi koosseisu jäävalt Setumaa alalt. Kuna Lõuna-Eesti kihelkondade keelepiirid pole igal pool väga järsud (vt lähemalt ptk 2.3.), siis mõnikord võin näiteid tuua ka piirnevate kihelkondade (Võnnu ja Otepää) kohanimedest. Käsitlen peamiselt primaarnimesid ja erilist tähelepanu ei pööra sekundaarnimedele, aga kui vaja, siis toon näiteks ka neid.
Materjali olen kogunud Lääne- ja Põhja-Võrumaalt 1997. ja 1998. aasta suvel, osaliselt olen kasutatud ka Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteeki. Suureks abiks on olnud Evar Saare Kesk-, Ida- ja Põhja-Võrumaalt ning Setumaalt kogutud kohanimeandmeid 1995.-2000. aastast. Materjal on fikseeritud põhiosas Eesti põhikaardi lehtedel ja kogumiskaustikutes, Hargla kihelkonna idaosast 1998. aasta murdepraktika ajal kogutud kohanimed ka sedelitel (kogu on töö autori valduses). Võru- ja Setumaa kohanimevara on erakordselt rikkalik – Võru Instituudi kohanimeandmebaasis sisaldub ligikaudu 6000 kohanime ainuüksi Vastseliina ja Räpina kihelkonnast ning umbes 3000 nime Rõuge kihelkonnast, käesolevas töös kasutatakse näidetena üle 1100 nime. Positiivseks tuleb pidada seda, et peaaegu kõik need nimed on rahva hulgas praegugi tuntud ning enamasti on teada ka nimeobjektide täpsed paiknemiskohad.
Bakalaureusetööl on viis peatükki (sealhulgas sissejuhatus ja kokkuvõte), millest kolm on põhipeatükid.
Sissejuhatusele järgnevas teises peatükis räägitakse ülevaatlikult Võru- ja Setumaa loodusest ja ajaloost ning murdest. Enn Kasak väidab: “Pole mõtet vaielda, kas on võro keel või Võru murre, sest olemas on üks kui teine” (Kasak 1998: 17). Võro keele all mõistab ta keelt, mis on lõunaeesti hõimumurrete ning kirjakeele järeltulijaks, millel on oma allkeeled ja keelestandard (kirjakeel), mida õpetatakse ja õpitakse koolides (Kasak 1998: 18). Võru murde all mõistab E. Kasak ajaloolise Võrumaa ja selle ümbruse elujõulist keelepruuki kõikide oma murrakutega, nagu sellest keeleteaduses on traditsiooniliselt räägitud (Kasak 1998: 18). Eelnevast lähtudes ongi töö selle alapeatüki pealkirjaks “Murre”.
Kolmandas peatükis arutletakse lähemalt determinandi mõiste üle ning antakse lühike ülevaade kohanimede determinante lähemalt puudutavast teooriast peamiselt V. Palli ja E. M. Murzajevi järgi.
Neljandas peatükis esitatakse determinantide lähem analüüs mõistepesade kaupa (kokku on neid nelikümmend üks). Mõistepesadesse jagamisest on lähemalt räägitud peaaegu iga mõistepesa juures eraldi. Üldine on printsiip, et ei lähtuta üheselt ei geograafilisest terminoloogiast ega ka sõnade etümoloogilisest lähedusest, vaid kahe mooduse vahepeale jäävast meetodist. Esialgu on aluseks võetud see, kuidas nimeobjektid rühmituvad argiteadvuses (metsad eraldi, sood eraldi, viljeldavad alad eraldi jne) ning seejärel lisatud mõistepesadesse juba nii keeleliselt kui objekti geograafilise iseloomu poolest sarnaseid liigisõnu.
Nimenäited on töös kirja pandud lihtsustatud transkriptsioonis, kus palatalisatsiooni märgib akuut, kolmandat väldet (juhul, kui vaja) graavis, larüngaalklusiili q. Palatalisatsiooni, vokaalharmooniat ning nõrka afrikaati lubab Emakeele Seltsi keeletoimkond märkida ka ametlikult (Päll 1997: 41). Primaarnimes lubatakse säilitada võrupärane determinant; kihelkondade ja linnade kui kõige tuntumate asustusüksuste nimesid soovitatakse kasutada eesti kirjakeeles juba tuntud kujul (Päll 1997: 41). Peatükis hiilin siiski kõrvale ametlikult lubatavast kirjapanekust, mille kajastamine polegi ju eesmärgiks, ning kasutan ka sekundaarnimedes võrupärast determinanti. Nimeobjekti asukoht on märgitud kihelkonna täpsusega (kihelkonna lühend on sulgudes nime taga).
Kokkuvõttes esitatakse traditsiooniliselt tähtsamad järeldused ja üldistused.
| Sisukord | Järgmine peatükk |