Sissejuhatus Sisukord Järgmine peatükk

2. ÜLEVAADE VÕRU- JA SETUMAA LOODUSEST, AJALOOST, MURDEST

2.1. LOODUS

Võrumaa põhjaosa kuni Väimela ja Sõmerpaluni asub Kagu-Eesti lavamaal, millele on omane lainjas moreentasandik, kus paiknevad põllud. Lavamaad liigestavad Ahja ja Võhandu (Pühajõe) ürgorg ning mitmed väiksemad orud. Palju on järvi: Loosu, Tsolgo ja Väimela ümbruse järved. Mitmel pool orgude veerudel paljandub keskdevoni punakas liivakivi (müürüd, taivaskuad). Pinnakate on lubjavaene liivakas või savikas moreen, paiguti ka liiv ja kruus. Leidub nii künklikke alasid (Loosu, Tagaküla; Valgjärve ümbrus) kui ka alasid, kus absoluutkõrgus on kohati üle saja meetri (Otepää kõrgustikul), mõhnastikke (Karilatsi ümbrus) ja järvedega orge: Jõksi-Kooraste, Vidrike-Kooraste, Urvaste ürgorg. Kanepi ümbruses leidub künklik-lainjaid alasid (EE 1994: 583, 1998: 527). Võrumaa lääneserv asub Valga nõos, kus on rohkesti metsa, niiskemat rohumaad ja soid. Valga nõgu liitub loodes Väikese Emajõe orundiga. Võrumaa edelaosas paikneb vahelduva ning kuplilise pinnamoega (eriti Lüllemäe ümbruses) Karula kõrgustik, mille lõunajalamil on palju järvi (nt Aheru ja Koobasaare järv). Karula kõrgustiku kirdeosas on samuti palju järvi, nt Keema järved. Edela-Võrumaal paikneb Hargla nõgu, kus voolav Koiva jõgi on umbes 30 kilomeetri ulatuses Eesti- ja Lätimaa piiriks. Hargla nõos on palju metsaseid liivikuid (ülekaalus mänd) ja moreenküngasetel ning Mustajõe ääres viljakaid alasid. Peale selle leidub tasandikke, paiguti mõhnastikke ja järvi (Ähijärv, Ubajärv, Suur Pehmejärv, Saarjärved jt) (EE 1998: 163, 527). Hargla nõo jätkuks on Võru orund, kus paiknevad Vagula ja Tamula järv ning Võhandu jõgi. Seal on palju metsaseid liivikuid ja soid, viljakamad alad on Lasva kandis. Idaosas (alale on geograafid pannud nimeks Palumaa, mis hõlmab põhiliselt Värska, Kahkva, Veriora ja Orava ümbruse suuri metsi – M.F) on palju liivikuid, mõhnastikke, jääpaisjärvetasandikke jms. Palumaad läbivad Piusa alam- ja keskjooksu org, Võru-Petseri ürgorg ja teised orud (EE 1994: 583, 1998: 528). Metsane ala ulatub Peipsi-äärse madalikuni. Paljud järved paiknevad rühmadena orgudes, nt Orava, Partsi, Kanepi ja Kooraste järved (EE 1994: 583). Lõuna-Võrumaal on Haanja kõrgustik (kõrgeimad tipud Suur Munamägi, Vällämägi, Kerekunnu mägi ja Tsälbämägi). Kõrgustikku lõikavad servadest mitmed ürgorud: Piiriorg Paganamaal, Pärlijõe ja Rõuge ürgorg, Kütiorg. Ka Haanja kõrgustikul on palju männimetsaga kaetud liivikuid (palod). Võrumaad poolitab Peipsi järve ja Liivi lahe vesikonna veelahe. Võru- ja Setumaa kolm peamist jõgikonda on: Võhandu, Piusa ja Velikaja jõgikond, lisaks teisigi (EE 1998: 528). EE andmeil on Võrumaal 100 km² kohta keskmiselt 8-9 järve, mis teeb Võrumaast Eesti ühe kõige järverikkama piirkonna (EE 1998: 528), ligikaudu 615 km² soid (EE 1994: 584, 1998: 528), siin-seal on luhti. Palju on metsa. Leidub turvast, klaasiliiva, ehitusliiva, kruusa, savi, rauaookrit, devoni lubjakivi ja järvemuda (EE 1998: 528).

Setumaa lõuna- ja edelaosa on kõrge ning kuulub Haanja kõrgustiku idaossa, põhja- ja idapoolne osa on madal ning ulatub Peipsi-äärse madalikuni. Kahte osa lõikab Piusa ürgorg. Setumaa kõrgeim punkt on Kuksina mägi (kõrgeimad tipud 212-218 m), tavaliselt on aga valdavaks kõrguseks 130-150 m üle merepinna. Maastik on korrapäratu, esineb kõrgendikke ja madalamaid alasid. Pinnavormide aluspõhjaks on keskdevoni settelademed (punane liivakivi, lubjakivi, dolomiit). Orgude ääres tuleb nähtavale liivakivi (Setumaa 1928: 1-12). Põhjaossa kogunenud sademed ei saa ära voolata ja sellepärast on sinna moodustunud laialdasi soid, leidub ka palju metsi (osaliselt kuulub metsarikas ala Palumaa koosseisu). Lõunaosas on palju jõgesid, millest pikim on Piusa. On ka palju järvi. Viljakaid alasid leidub edelaosas. Setumaa kaguosa on soine, metsane ja tasandikuline (Setumaa 1928: 12-32).

 

2.2. AJALUGU

Esimesed teated asustusest Võrumaal pärinevad nooremast kiviajast (u 2000 a e Kr). Asulakohast Roosisaarel on leitud rohkem kui teistest muistsetest asulatest Eestis luudest ja merevaigust valmistatud ehteid, sealhulgas ka esimene inimkujutis (amulett) (Selirand, Tõnisson 1974: 35-36, Treier 1997: 89). Tamula-äärsesse asulasse on ka maetud (Selirand, Tõnisson 1974: 55). Teine kiviaja asulakoht on leitud Villa külast Võhandu jõe ääres Tamula järvest kirdes, kolmas samuti Võhandu äärest Kääpalt. Juhuleide on mitmest paigast (Selirand, Tõnisson 1974: 35-40). Villa asulas on elu jätkunud ka varasel pronksiajal, niisamuti nagu Villa külas avastatud teises asulas, ja leide on ka varasest rauaajast (Selirand, Tõnisson 1974: 68-69). Varasest rauaajast on üsna palju leide ka Lääne-Võrumaalt. Kalmeid leidub Ida-Võrumaal, samamoodi nagu naabruses Nõos-Kambjaski (Selirand, Tõnisson 1974: 106, Võrumaa 1926: 142-143). “Arheoloogias eristub Lõuna-Eesti omaette regioonina vähemalt alates hilispronksiajast ja eelrooma rauaajast (I at e Kr), mil Põhja- ja Lääne-Eestis levisid kivikirstkalmed, kuid maa lõunaosas kivist kalmeehitised veel puudusid” (Valk 1997: 118). Meie ajaarvamise algul kuulus Kagu-Eesti kultuuripiirkonda, mis ulatus Volga jõe ülemjooksust Väina jõe kesk- ja alamjooksuni. Selle varase rauaaja kultuuripiirkonna ühisteks joonteks on varane maaviljelus, matmine maa-alustesse kalmetesse ja tekstiilkeraamika (Laul 1997: 577-584, 1999: 55). Piirkonnas toimus pidevaid sisemisi muutusi, mida kiirendasid kontaktid balti ja germaani hõimudega (Laul 1997: 581). Indoeuroopa komponendiga seostatakse Läänemere ida- ja Soome edelaranniku kivikirstkalmeid, mis levisid hiljem ka Põhja-Lätis, kuid “Põhja-Läti kivikirstkalmete ehituses on seevastu jooni, mis viitavad hoopis /---/ Põhja-Läti ja Läänemere lõunapoolsema rannikuala sidemetele” (Laul 1997: 582). Põhja-Läti, Eesti ja Soome rannikul tekkis omamoodi rannikukultuur, milles oli nii soomeugri kui ka indoeuroopa komponente. See oli majanduslikult aktiivne rahvas ning nende maakasutussüsteem oli arenenum kui sisemaa aleviljelus, mis tõi omakorda kaasa maahõive vajaduse ja liikumise sisemaale (Põhja- ja Kesk-Eestisse). Sellest teekonnast on järel tarandkalmed (Laul 1997: 582). Tarandkalmed tekkisid 2. sajandil ka Koiva kesk- ja ülemjooksul, kust levisid Mustjõge mööda Haanja kõrgustiku lääne- ja põhjaossa ning järgneval sajandil ka Otepää kõrgustiku ümbrusse kuni Emajõeni (Laul 1997: 582). “Tarandkalmete levikut seovad uurijad üsna üksmeelselt läänemeresoome läänerühma kujunemisega ja idapoolsest tekstiilkeraamika kultuurist eraldumisega” (Laul 1997: 583). Tarandkalmete tulekuga tuli ka uut rahvast, mis omakorda tõi kaasa majanduse kasvu (suurenes viljakasvatus) ja kultuuri edenemise (uued ehtevormid) (Laul 1999: 57). Uus rahvas tõi kaasa uue keele, mis viis Tartu ja Mulgi murde eristumiseni ning Võru murre säilis tekstiilkeraamika vilelejate hulgas (Laul 1997: 583). Kagu-Eesti idapoolsemat osa need muutused ei mõjutanud. Siin jätkus kohalike sisemiste ressursside põhjal aeglane majanduslik areng. 5. sajandist muutus matmiskombestik: ilmuvad kääpad nii Kagu-Eestisse kui ka Lovati ja Velikaja jõe ning nende harujõgede äärde, samuti praeguse Läti kirdeserva (Laul 1999: 57). Silvia Laul arvab, et Eesti äärmine kagunurk jäi oma arengult teistest piirkondadest sel ajal maha ning nimetatud ala oli “omaette perifeerne asustus- ja kultuuripiirkond, mille keskuseks Hino ja Pulli järve ümbrus” (Laul 1997: 57). Täpsemad piirid pole esialgu selged, kuid arvatavasti on põhjas looduslikuks piiriks Tsiistre asustamata soine ja metsane ala, võib-olla ka Rogosi ümbrus ja Plaani, läänes Kuura jõgi, idas Velikaja madalik, ka Laura ümbrus, lõunas arvatavasti Alûksne järve ümbrus (Laul 1999: 57-58). Kagunurka ei ulatunud 10.-11. sajandi sündmused. 13. sajandil aga olukord muutus, kui siia tungisid Saksa ordu ja katoliku kirik. (Võrumaa ala kuulus 13. sajandi alguses Ugandi maakonda (EE 1998: 531). Sellest ajast peale lisanduvad ka kirjalikud allikad, millest võib saada teateid, kuid Eesti kagunurk ega ka naaberala Adzele pole nt Läti Hendrikule eriti huvi pakkunud (Laul 1999: 58-59). Ugandi läänistati 1224. aastal Tartu piiskopile, Adzele põhjaosa jäi aga Ordule. Varsti jagas piiskop Ugandi alad oma läänimeestele, kuid “nii arheoloogilise ainese analüüs kui ka kirjalikest allikatest kaudselt väljaloetavad andmed osutavad sellele, et Eesti kagunurk koos naabruses asuva Läti kirdeosaga näis peale sakslaste vallutamist säilitavat mingi eriasendi veel mitmeks sajandiks” (Laul 1999: 62). Sellele viitavad matmiskombed ja seik, et veel 14. sajandil taheti ehitada linnust oma, mitte saksa ehitustavade järgi. Ka pärast kagunurga arvamist Ordu koosseisu jäi see äärealaks. “Eesti kagunurga kujunemiskäik ning Vastseliina kihelkonna lõunaosa ja Rõuge idaosa vanapärane keelepruuk on teineteisest sõltuvuses. Kuna siinne rahvastik segunes vähem teist keelt rääkivate naabritega, siis kujunes koos asustus- ja kultuuriperifeeriaga ka keeleperifeerne ala” (Laul 1999: 63).

Kui sakslased 13. sajandi esimesel poolel vallutasid kogu Eesti, jäi Setumaa puutumatult Pihkva vürstkonda. Pihkva ja Tartu piiskopkonna kaubanduslik suhtlemine käis läbi Setumaa – see oli tähtis siirdeala (EE 1994: 282). 16. sajandi algul oli ta endiselt Venemaa piiriala ja sai järgnevais sõdades rängalt kannatada (EE 1994: 282).

Muinasaja lõpuks Eestis peetakse 1227. aastat, kuid arheoloogide arvates pole piir sugugi nii selge (Valk 1997: 118). Keskaeg Lõuna-Eestis algab u 13. sajandi keskpaigast või teisest poolest, 14. sajandil saab Lõuna-Eesti ülejäänud Eestiga võrreldes omaette kultuuritervikuks (Valk 1997: 118). Setumaa on piiriala, mis asub Loode-Venemaa ja Eesti kokkupuutealal, kuid juba 11.-14. sajandil võib seal märgata teatud kultuuripiiri olemasolu (Valk 1997: 127). Nimelt oli Setumaa sel ajal haaratud Pihkva-Novgorodimaa kultuuriringi, mida tõestavad sarnased ehtevormid ning tähtsaks tugipunktiks oli Irboska (Valk 1997: 127). Teiseks tähtsaks tugipunktiks oli Gorodas^ek Irboska ligidal (SKL 1999: 22). Muististe ja muude leidude vaesus Põhja-Setumaalt on tõendiks, et see ala oli teistsugune kui Lõuna-Setu (Valk 1997: 127). Täpsemate järelduste tegemiseks on aga liiga vähe materjali. H. Valk on aga arvanud, et “vaatamata erinevale poliitilisele kuuluvusele võis /---/ Ida-Võrumaa ning Põhja- ja Lääne-Setomaa rahvakultuur 13.-14. sajandil ja hiljemgi olla võrdlemisi lähedane. Kaudselt viitab sellele asjaolu, et 13.-17. sajandil ei eksisteeri Setomaa ja Ida-Võrumaa vahel ehete osas selget piirjoont” (Valk 1997: 127). 18. sajandil kuulus Setumaa halduslikult Pihkvale või Pihkva maakonna koosseisu kuni pärast Vabadussõda 1920 liideti Eesti koosseisu (EE 1994: 282).

14. sajandil ehitati Kirumpää ja Vastseliina linnus, mille juurde tekkis ka alev. 13.-15. sajandist pärinevad Põlva ja Urvaste kihelkonnad, 14.-16. sajandist Karula, 16. sajandi teisest poolest Rõuge ja 17. sajandist Hargla, Kanepi, Vastseliina ja Räpina kihelkonnad (EE 1998: 531). Liivi sõja ajal kuulus Võrumaa ala Vene riigi koosseisu, 1582-1598 Poola-Leedu riigi koosseisu, 1598-1625 Vastseliina ja Kirumpää staarostkonda ning osa Tartu staarostkonda. Nii Rootsi võimu ajal 1625. aastast kui ka Vene võimu aja alguses kuulus Võrumaa Tartu maakonda. 1783-96 oli Võrumaa omaette kreis, mille keskuseks oli algul Vana-Koiola, 1784. aastast aga Võru. 1704-1735 asutati Räpina paberimanufaktuur. Talude päriseksostmine algas 1851 Kanepis, kestis aga põhiliselt 1860-1880. aastail. 1889 avati Valga-Pihkva ja 1931 Tartu-Petseri raudtee. 1920 sai Antsla aleviks ja 1938 linnaks. 1920-1938 oli alev ka Võõpsu. 1945 sai aleviks Räpina. 1945 arvati osa Setumaast Võrumaa koosseisu (EE 1998: 531).

 

2.3. MURRE

Alljärgnev on refereering Karl Pajusalu artikli “Eteläviron murremaisemat uudessa valaistuksessa” (Sananjalka 1999, nr 12) ja teiste autorite kirjutiste põhjal. Täpsemalt öeldes toetun Võru murde jaotusel K. Pajusalu artiklile ning keelenäiteid ja täpsemaid häälikulisi jooni lisan peamiselt Hella Keema “Võru keele” (1997), aga ka Salme Nigoli “Hargla murraku konsonantismi” (1994) ja mõningate teiste kirjutiste järgi. Näited on kirja pandud lihtsustatud transkriptsioonis: kolmandat väldet märgib graavis, larüngaalklusiili q, kõrgenenud keskkõrgeid vokaale märgin nende kõrgete vastetega. Häälikulistest joontest oleks võinud kirjutada ka üldistava (vrd Kask 1984: 6-7) refereeriva ülevaate, kuid sellest paremaks pidasin iga kihelkonna murraku(te) omapärasuste väljatoomist, sest üsna sageli on just eriarengutel ja kitsamal alal levinud häälikumuutustel tähtis roll kohanimekujudes. Selle tõestuseks lisan pärast häälikumuutuse kirjeldust mõningaid kohanimenäiteid.

H. Keema järgi jaguneb Võru murre neljaks keelerühmaks: põhja-, lääne-, lõuna- ja idarühmaks (Keem 1997: 9-20). K. Pajusalu on teinud aga teistsugusema jaotuse, mis näeb skeemina välja selline (Pajusalu 1999: 145-166):

LÕUNAEESTI
(Mulgi) (Tartu) Võru
Lääne-Võru Ida-Võru Setu
lõunarühm põhjarühm lõunarühm edelarühm põhjarühm
Karula Lääne-Hargla Urvaste Kanepi Ida-Hargla Vastseliina Ida-Hargla Lääne-Rõuge Räpina Põlva
Taheva | Koikküla
Kirde-Karula Kagu-Karula
Kesk-Karula Ida-Karula

Lõunaeesti keeleala jaotub kolmeks: Mulgi, Tartu ja Võru murdeks. Võru murdel on kolm suuremat alarühma (Lääne-Võru, Ida-Võru ja Setu) ning palju väiksemaid alarühmi. K. Pajusalu jagab Lõuna-Eesti keeleala Mulgi, Tartu ja Võru murdeks. Võru murre jaguneb kolmeks suureks alarühmaks: Lääne-Võruks, Ida-Võruks ja Setuks. Lääne-Võrul on lõunarühm, kuhu kuuluvad Karula (jaguneb omakorda Kirde- ja Kagu-Karulaks, viimane veel Kesk- ja Ida-Karulaks) ja Lääne-Hargla, mis jaguneb omakorda Taheva ja Koikküla alamurdeks. Lääne-Võru põhjarühma kuuluvad Urvaste ja Kanepi. Ida-Võru alarühmal on kolm alarühma: lõunarühm (Ida-Rõuge, Vastseliina), edelarühm (Ida-Hargla, Lääne-Rõuge) ja põhjarühm (Räpina, Põlva) (Pajusalu 1999: 145-166).

Ida-Võru põhjarühma kuuluvad niisiis Põlva ja Räpina (Pajusalu 1999: 145-166). Põlvat iseloomustavad arhailisemad häälikulised jooned on H. Keema järgi järgmised (Keem 1997: 10):

  1. sõnalõpuline *k ~ *t on muutunud larüngaalklusiiliks, nt *kastek > kastõq;

  2. sõnaalgulise ja -lõpulise h püsimine: hago, haud; terveh, hoonõh jt;

  3. h püsimine mitmeis konsonantühendeis: kahr, nühr; saisahtamma; palohkaq jt;

  4. tugev palatalisatsioon: kott´, lump´, lagja, vagja;

  5. ülipikk täishäälik h ees: `maaha, `päähä, `riihte;

  6. täielik vokaalharmoonia: hädäldämä, vanakõnõ, tõrõlasõq;

  7. järgsilbi o on säilinud: eloline, palotanuq, kokko; (kohanimedes esineb järgsilpides nii o kui u: Kohandupalu, Kukipalo);

  8. l-, r- ja s-järgse j kadumine: mar´ah, kirotus, pal´as;

  9. he-illatiiv nii substantiivides kui adverbides: kõivistohe, `mõisahe; `aiksahe, ilosahe, `selgehe;

  10. h- ja hn-inessiiv: kotoh, tarõh, suuhn, käehn;

  11. a-mitmus: `pirda, `kukka ‘käbisid’;

  12. *ksen ~ *kset > oleviku kolmanda pöörde lõpud, nt opis: opisõq; hüppäs: hüppäseq, parandas: parandasõq.

Räpina arhailisemad keelejooned ja omapärasemad edasiarengud (Keem 1984: 144-147, 1997: 11):

  1. sõnalõpuline *k ~ *t on muutunud larüngaalklusiiliks, nt *kastek > kastõq, jäijäq;

  2. sõnaalgulise ja -lõpulise h püsimine: hago, hoitma jt; (nt Haabraharasuu, Haukalaan);

  3. -ht püsimine momentaanverbides: hürähtäs ‘äkki uriseb’, ei mälehtä ‘ei mäleta’;

  4. mõnikord on vanimatel keelejuhtidel venepärane l (l\): valgõ, kolgah;

  5. täielik vokaalharmoonia; (nt Rihteperä talu, Andsosaarõ talu);

  6. he-illatiiv: lämmähe, põrgohe;

  7. h- ja hn-inessiiv: küleh, säläh, paahn;

  8. a-mitmus: `parma ‘parme’, `lasta ‘laaste’, talla ‘talusid’; (nt `Poissakenk, `Viiskaperä);

  9. hilisemad tartupärased eriarengud, nt esisilbi i > e: emä, rehä, hengest; (nt kohanimes Rehäjärv, Kurgikenk); esisilbi u > o: ono, konn jt ja läänemurde-pärased muutused, nt esisilbi i > e: velu ‘vilu’, kerves ‘kirves’, tsega ‘tsiga’;

  10. epenteetilise palatalisatsiooni olemasolu: pa(i)ng´, va(i)ng´, pu(i)nn;

  11. teise silbi (ka kaugemate silpide) i > e: `viide ‘viidi’, `kotte ‘kotti’, `tette ‘tehti’, `ante ‘anti’; pessete ‘peksti’; (kohanimes Riidisaar ~ Riidesaar);

  12. o ületaotlus järgsilpides; u > o ka sõnades, kus varem o-d pole olnud: vargos, `kutsoq ‘kutsuda’; (nt Tolmo, Karo, Uibo, Hirmo talu);

  13. s^vaavokaali kasutamine sõnades, kus teisetes lõunaeesti murrakutes seda ei esine: kehev, lehem, vihõm jt; (nt Pähensaar);

  14. singulari 3. pöörde se-lised vormid olevikus: veese ‘viib’, saasõ ‘saab’, sööse ‘sööb’;

Ida-Võru edelarühma kuuluvad Ida-Hargla ja Lääne-Rõuge. Ida-Hargla erijooni Salme Nigoli (Nigol 1994: 151-154) järgi:

  1. järjekindlalt on toimunud konsonantide hilisgeminatsioon: lukõq;

  2. rõhutu silbi järgne astmevaheldus on kaasa haaranud geminaatklusiilid, geminaat-ss-i ja afrikaadi: kanep´: kan´ebi, varõs: varõsõ, tapits: tapidsõ;

  3. “Pikale labiaalvokaalile või u-, ü-lõpulisele diftongile järgnenud k- ja t-klusiili vastet jätkab Mõnistes ja Taheval siirdehäälik w” (Nigol 1994: 151): juuvaq, lauva; (nt kohanimes Sauvõhauvamägi);

  4. 2. silbi järgse vokaalidevahelise t asemel on nõrk vaste h, nt ligõhõs;

  5. larüngaalklusiil sõna lõpus on hästi säilinud ja küllaltki sage;

  6. h on sõna algul, sõna sees pearõhulise silbi järel rh-ühendis ja osaliselt illatiiviski säilinud, nt hani, karh, lepistuhe;

  7. valdavalt de-illatiiv, kohati he-illatiiv: lättehe;

  8. valdav on n-inessiiv, kohati hn-inessiiv ja metateetiline -nh ühesilbilistes sõnades, nt suuhn, konh, tanh;

  9. j on assimileerunud eelneva hääliku sarnaseks, nt nellä;

  10. liikvidate kõrval *rh > hr;

  11. muutevormidel on korrapärane astmevaheldus, kus nõrgas astmes on vokaal madaldunud, nt rihm: rehma, lihm: lehmä, `kuhja: kohjan jne (Keem 1997: 17). (See muutus on andnud vaid Harglale omase perekonnanime Pehlak < `pihl: pehla ‘pihlakas: pihlaka’).

Lääne-Rõuge murrakujooni põhiliselt H. Keema (1997: 18) põhjal:

  1. järgsilpide o > u: illus, elu, hummug;

  2. kahesilbilistes substantiivides on toimunud lõpukadu, neis esineb s^vaavokaal, aga esimeses silbis on pikk täishäälik: sõõgõl, keesev, õõgõv;

  3. allatiivi ületaotlus: Võrulõ, `Rõugõlõ, `Antslalõ, kõlgusõllõ, kavvõmballõ;

  4. hn-inessiiv: mõtsahn, kõrrahn, pinuhn jt;

  5. l- ja r-järgse j kadumine: sälägaq, välähn, kar´agaq, var´u.

Ida-Võru lõunarühma kuuluvad Ida-Rõuge ja Vastseliina, (H. Keema järgi ka Setu). “See keeleala näikse olevat võõrmõjudest enamvähem puutumatu, järelikult kõige vanapärasem” (Keem 1997: 19). Selle rühma keeled on omavahel üsna sarnased ja seepärast ei esita H. Keem Ida-Rõuge ja Vastseliina keelejooni eraldi:

  1. säilinud on sõnaalguline ja -lõpuline h: hoonõh, terveh; (Hino järv, Hobõsõsälämägi);

  2. järgsilpides esineb o; (Kääbäspalo, Kalmõtõpalo);

  3. sõnalõpuline *k ~ *t > q: imeq, hamõq;

  4. häälikuühendeis rh ja lh on toimunud metatees: kahr, nühr; (Kahrulumbi talu, Kahrusaar);

  5. ülipikk täishäälik või diftong on säilinud neile järgneva h mõjul: `miihhi ‘mehi’, `puuhtõ ‘puu otsa’, `jauhha ‘jahu’;

  6. he-illatiiv: Petserehe, `põrgohe ‘põrgusse’;

  7. Ida-Rõuges enamasti hn-inessiiv: mõttõhn, liinahn, nõuhn, Vastseliinas h-inessiiv: mõtsah, nurmõh, siih;

  8. ht momentaanverbides: naarahtamma: naarahhas ‘naerma, naeratab’, murõhtamma: murõhhas ‘muretsema, muretseb’;

  9. esinevad hus-, hüs-lõpulised deverbaalid: röögähüs ‘röögatus’, kräägsähüs ‘krääksatus’ ja nimisõnad: lubahus, magahus ‘magamine’; (Härgimagahus);

  10. säilinud on järelliide hut, mis väljendab momentaansust, nt tänähütmä ‘äkki karjatama’, haugahutma ‘äkki haugatama’.

Lääne-Võru põhjarühm: Urvaste ja Kanepi. Urvaste keelepruugi on H. Keem jaganud kaheks uuemate joontega (Vaabina ja Koigu) keelesaareks, Karula ja Sangaste murrete mõjudega alaks (Vana- ja Vahtsõ-Antsla) ning kõige vanapärasemate joontega aladeks (Kärgula, Sõmerpalu) (Keem 1997: 14-16). Kokkuvõtvalt:

  1. larüngaalklusiil on assimileerunud järgneva sõna alguskonsonandiga: ärl läts´ ‘ära läks’; eit tulõ ‘ei tule’;

  2. sõnalõpuline h on muutunud larüngaalklusiiliks: hamõh > hamõq;

  3. h on kadunud ht-listes momentaanverbides: naaratamma ‘naeratama’, haugatamma ‘haugatama’ jt ning us-lõpuliste nimisõnade vahelt: plagsaus ‘plaksak’, röögäüs ‘röögatus’;

  4. le-illatiiv nii substantiivides kui adverbides: `kerikullõ, Võrulõ, ilusallõ; Koigus ka de-illatiiv: `Antsladõ, kerikudõ, kõvõmbide ‘kõvemini’, vanimal põlvkonnal ka he-illatiivi (Vana- ja Vahtsõ-Antslas): `süämehe, `mõisahe;

  5. l-, r- ja s-järgse j kadumine nõrga astme vormides (v.a Vaabina);

  6. tagaeitus (v.a Vaabina);

  7. järgsilbi o > u: elu, illus, talu; (kohanimedes on järgsilpides nii o kui u, nt Mällipalo, Prassipalo, `Rauskapalu, Tinnipalu);

  8. h sõna algul on enamasti säilinud, paiguti aga mitte (Koigus); (Horma talu);

  9. Koigus on üldine se-minevik: `lõiksõ ‘lõikus’, `andsõ ‘andis’;

  10. Vana- ja Vahtsõ-Antslas on järgsilpides a > e või õ: mineme, `lapjugõ;

  11. Vana- ja Vahtsõ-Antslas i > e mine- ja line-sufiksites: liinalene ‘linnaskäija’, virmalene;

  12. kohati l-inessiivi (Vana- ja Vahtsõ-Antslas): sannal ‘saunas’, mõtsal ‘metsas’, tavaline on aga n-inessiiv: `uhmrõn.

Kanepi murrakujooni H. Keema (Keem 1997: 12-13) järgi:

  1. säilinud on sõnaalguline h: halv, `häötämä ‘hävitama’; (Härgniit, Häärmänitarõ);

  2. järgsilpides esineb o: koton, elokõrd ‘elamine’; (Alapalo, Kaan´apalo);

  3. sõnalõpuline *k ~ *t ja h > q: rossõq, terveq;

  4. s^vaavokaal u on tekkinud lõpukao tulemusel a-tüvelistesse nimisõnadesse ja sealt üldistunud kõigisse ader-tüüpi sõnadesse: laduv ‘latv’, adur ‘ader’, põdur´ ‘põder’.

Lääne-Võru lõunarühm: Karula ja Lääne-Hargla.

Karula keelt iseloomustavad tunnused H. Keema järgi (Keem 1997: 13-14):

  1. muutevormide topeltlõpud, nt `ollisi ‘oli’, `tullisi ‘tuli’, võttisi ‘võttis’;

  2. le-illatiiv nii substantiivides kui adverbides: `mõisalõ, Karulalõ, ilusalõ;

  3. l-inessiiv: kotul ‘kodus’, sängül ‘voodis’, tarõl ‘toas’;

  4. kõni- ja nani-lõpud: totukõni ‘tutikene’, `poiskõni ‘poisike’, tõni ‘teine’, `pernani ‘perenaine’.

Lääne-Hargla murrakujooni Salme Nigoli (Nigol 1994: 151-154) järgi:

  1. konsonantide hilisgeminatsioon pole järjekindel: lukõq ~ lugõdõ;

  2. rõhutu silbi järgne astmevaheldus on enamasti üldeestiline: kan´epi, varõssõ;

  3. pikale labiaalvokaalile või u-, ü-lõpulisele diftongile võib järgneda siirdehäälik v või vv (lauva ~ lavva);

  4. 2. silbi järgse vokaalidevahelise t asemel on silbivahe;

  5. larüngaalklusiili pole sõna lõpus hästi kuulda ja see pole eriti sage;

  6. esinevad kahekordsed morfeemid, nt tettüt, elätidi (pro eläti);

  7. järgsilpides on vokaalid redutseerunud, nt lehmäge, piimäge;

  8. kohati esineb h ületaotlust, kohati ei esine sõnaalgulist h-d üldse;

  9. h häälik 1. ja 2. silbi piiril tavaliselt ei gemineeru;

  10. ht-sufiks tugevaastmelistes momentaanverbides on muutunud t-ks, nt paugatumma;

  11. de-illatiiv on valdav: raamatudõ;

  12. n-inessiiv on valdav;

    13. liikvidate kõrval *rh: karh.

Setu murrakuerinevused (MLK 2000):

  1. helilised klusiilid sõna algul, nt baaba;

  2. venepärane l (l\, l);

  3. h > x: `tahtma;

  4. tugev palatalisatsioon, nt k´au ‘käib’, n´ago ‘nägu’, n´app ‘näpp’;

  5. sõna lõpus on säilinud h: läteh, kastõh, lõunah;

  6. järgsilpides esineb o: seto, pall´o, veid´o;

  7. järgsilpides ü > ö: nännöq.

Sissejuhatus Sisukord Järgmine peatükk

Tagasi Nimeseltsi avalehele