Eelmine peatükk

Sisukord

Kokkuvõte

4. DETERMINANTIDE (JA MÕNINGATE JÄRELKOMPONENTIDE) ANALÜÜS

Selles peatükis püüan rühmitada determinante e liigisõnu e põhisõnu. Üldiseks liigituspõhimõtteks on peamiselt sõnade omavaheline lähedane tähendus, aga mõnikord ka lihtsalt sarnane paiknemiskoht, nt alapeatükk 4.18. puhul vms (vt ka sissejuhatus). Kui ühel ja samal determinandil (nt kund) on mitu tähendust, ei ole ma hakanud sõnapesa lõhkuma, vaid esitanud tähendused koos sellises sobivas rühmas, kus on vähem teisi sarnase tähendusega apellatiive. Peaaegu iga rühma juures selgitatakse ka veidi täpsemalt determinantide omavahelist suhet. Kui determinandi tähendusseletuse järelt puudub viide seletuse pärinemise kohta, tähendab see pärinemist EKI murdekartoteegist; vastavasisulised väljakirjutused on autor sel juhul ise teinud. Peatüki kirjutamisel on eeskujudena kasutatud Valdek Palli monograafia “Põhja-Tartumaa kohanimed” II raamatut ning Marja Kallasmaa monograafia “Saaremaa kohanimed” II osa.

Alarühma on koondatud suuremate ja väiksemate asustus- või haldusüksuste nimedes esinevad determinandid nii nüüdis- kui endisajast.

Ajaloolisel Võrumaal on tänapäeval neli ametlikku linna: `Antsla, `Põlva, Räpina, Võru. Huvitav on aga märkida, et näiteks praeguse Põlva maakonna vanemad elanikud mõtlevad liina all eelkõige Võru linna, mitte aga Põlvat, nagu võiks arvata. Selles mõtlemises kajastub veel vana asustusjaotuse tunnustamine – Põlvat ei tunnustata linnana vaid eelkõige kihelkonnakeskusena. (Põlva kohta öeldakse veel ka Alev (käve Alevin, lätsi Alevihe), sest enne linnaks muutmist oli ta alev). Setumaa elanikud mõtlevad liina all hoopis Petserit. Sõna liin tähendab peale linna veel ‘linnus’ ja esineb selles tähenduses ka kohanimedes determinandina, nt Maaliin (Räp). Veel esineb liin külaosade nimedes, nt Juudiliin (Kükä küla osa) (Räp), Tutuliin (Koorastõ küla osa) (Kan). Kihelkonna nimes (`Vastseliina) esineb -liin genitiivse järelkomponendina.

Peale terminnime Liin kohtab Võrumaal ka terminnime `Mõisa. Räägitakse, et lähä `Mõisahe ~ `Mõisadõ ~ `Mõisalõ, käve `Mõisan ~ `Mõisah. `Mõisa all mõeldakse endist mõisakeskust, nt Mõnistõt, Liinamäed. Mõisakeskuse kõrvale on aga tavaliselt tekkinud ka samanimeline küla, nt `Vahtsõliinas. Enne 1998. aastat olid ametlikeks nimedeks `Vastseliina alev ja `Vahtseliina küla, nüüd `Vastseliina alevik ja kunstlik nimi Vana-`Vastseliina küla. Kohalikud kutsuvad neid aga hoopis terminnimedega Alev ja Asundus. Asundus on termin, mis pandud eelmise Eesti Vabariigi ajal asendama rahvaomast mõisat. Determinant -`mõisa (Võru murdes käändub sõna `mõisa: `mõisa: `mõisat) esineb järgmistes külanimedes, nt Jaani`mõisa, Loosi `mõisa, Urvastõ `mõisa, Vana`mõisa ning need külad on vanad mõisakeskused, mõned on hiljem olnud ka kolhoosi- või sovhoosikeskused. -mõisa talunimedes, nt Massu`mõisa (Räp), Tsigaoro ~ Tsigaoro`mõisa (Kan).

Ajaloolisel Võrumaal pole ühtegi ametlikku alevit, küll aga esineb determinant alev ühe popsiküla nimes: Jandoalev ja terminnimena (vt eelmine lõik). Alev esineb tänapäeval ka Saaremaal külaosade pilke- või naljanimedes (Kallasmaa 2000: 86). Ametlikke alevikke esineb kümmekond, nt Kobela, `Varstu, `Võõpsu, Veriora, Mehi`koorma jt, kuid alevik determinandina pole rahvakeeles kasutusel ega ole saanud ka liitnime osaks (vrd Kallasmaa 2000: 86).

Determinandiga -küla leidub nimesid rohkesti, nt ametlikud külad Jeedasküla, Noodasküla, Peraküla, Sooküla, Tagaküla jt. Ametlikes nimedes esineb aga ka determinant -külä, nt Alakülä, Järvekülä, Merekülä, Punakülä jt. -külä leidub ka linnaosade nimedes, nt Räpina linnaosad: Kelmikülä, `Pilpakülä, Vabrikukülä ja külaosade nimedes, nt Navi küla osad: Korolikülä, Tsopakülä, `Meltsakülä. Paralleelselt kasutatakse nimesid Korolikülä ~ Koroli, Tsopakülä ~ Tsopa, kuid päriselt elliptiliseks pole külaosade nimed muutunud, sest Navil on olemas ka Koroli ja Tsopa talud. Tundub, et elliptiliseks ei muutu nimed, kus elliptilisus soodustab kaksipidimõistmist, nt Kerikukülä (Urv) või Vabrikukülä (Räp). (-külä talunimes järelkomponendina esineb harva, nt Alakülä talu, Arukülä talu, Keskkülä talu (Har), Vanakülä talu (Räp) ning loodusnimedes ka harva, nt Vanakülä järv, Varõstõkülä soo.

Võrumaa külanimed on enamasti elliptilised (nt Hürüvä, Hütü, Kuudsi, Saru) või sekundaarsed (nt Haabsilla, Hallimäe, Härämäe, Kellämäe, Kokõmäe, Liivakupalu) samamoodi nagu Saaremaal (Kallasmaa 2000: 86) ja Põhja-Tartumaal (Pall 1977b: 110). vere-lõpulisi nimesid leidub väga vähe, nt Erästvere, Konnuvere ja need on arvatavasti enamasti veere-algupära, sest minnakse Erästviirde, Konnuviirde. Analoogia põhjal käänatakse ka nt `Rakvere: `Rakviirde, `Laekvere: `Laekviirde ning see sunnib arvama, et äkki siiski pole kõik Võrumaa kohanimed veere-algupära, et äkki lihtsalt ühtlustatakse käänamist.

Peale haldusüksuse esineb determinant -vald veel külaosa- või paikkonnanimes, nt Võsovald (Vas), mis on Misso aleviku osa või laiemalt ka paikkonnanimi (vrd Kallasmaa 2000: 88) ja terminnimena Vald (ma lää Valda) (Har), mille all mõeldakse vallamaja.

Alarühma kuuluvad külast väiksemad või küla sees paiknevate üksuste nimedes esinevad determinandid, mille ühisnimetajaks on eluasemed.

Võrumaal on talunimedes leida nii elliptilisi lihtnimesid (nt Haba, Häide, Kubja, Taabõri, `Toika, `Uibu (Räp)) kui ka elliptilisi liitnimesid (nt `Häide-Jaani, Vadilastõ-Mihkli, Vadilastõ-Jaani, `Väiku-Kirilä (Räp)), samuti ka liittüvelisi sekundaarnimesid (nt Alaveere, Harvamõtsa, Ojanulga, Varõsmäe, Korgõvariku (Räp)) (vrd Pall 1977b: 111; Kallasmaa 2000: 86). Determinant -talo esineb talunimes harva, nt Uustalo (Räp).

Determinanti -elotus ‘talu, eluase’ saab kõrvutada Saaremaa kohanimedes esineva järelkomponendiga -elu ‘talu, eluase’ (Kallasmaa 2000: 87). Näiteid Võrumaa kohanimedest: Kassi talu (Räp) kutsutakse paralleelnimega Kassi elotus, hävinud Lombi talu kohta öeldakse Lombi elotus.

-kotus determinandina esineb uuemates talunimedes Puujalakotus (Kan), Veskikotus (Vas) ja üpris rohkelt ka popsikohtade nimedes, nt Hinda popsikotus, Hipo popsikotus, Juusa popsikotus (Räp) jne ning metsavahikohtade nimedes, nt Kalsa mõtsavahikotus, Mägiotsa mõtsavahikotus, `Raigla mõtsavahikotus (Räp) jne. Paradiisikotus on Hansi talu elumaja ja õue nimi (Har). Piir apellatiivi ja kohanime vahel on siin hägune, nt Sepäkotus võib olenevalt kontekstist olla kohanimi või lihtsalt apellatiiv.

4.3. Asõq, moro, ussaid

Alarühma on koondatud determinandid, mis tähendavad aset või õue.

Determinanti asõq ‘ase’ esineb vähe, nt nimes Tsolli kooli asõq.

Moro ‘õu’ on tavaline Võru murde apellatiiv, aga teistsuguses tähenduses (‘murutaoline ilus plats’) esineb ta nimes `Meistremoro (Räp), mis tähistab lagendikku Meistre talu metsas, mida on kasutatud ka peoplatsina.

-ussaia Trv, Pst, Hls, Krk, Hel, Ran, Puh, Nõo, TMr, KodT, Võn, Kam, Ote, Rõn, San, Luk, Kan, Urv, Har, Rõu, Plv, Vas, Räp, Se, Lut ‘(talu) õu’ (VMS 1989: 616) determinandina kasutamine leidub kahes Vastseliina kihelkonna loodusnimes: Vanaussaid (põld) (ei öelda *Vanaussaiapõld) ja Võsuussaid.

Kõige tähtsam liigituspõhimõte oli siin rühmas determinantide tähendus ‘veski’. Sellele lisanduvad veel apellatiivi kivi teised tähendused.

Apellatiiv -kivi ‘veski’ on EKI murdekogude andmeil üles kirjutatud Käi, Phl, Kod, San, Krl, Har, Rõu, Plv, Se, Lei ja esineb just selles tähenduses Setumaa kohanimedes determinandina, nt Kõlikivi, Kõõrukivi (Se). Ka determinanti -`veski esineb Võrumaa primaarsetes, nt Ala`veski (Vas), Reo `veski (Räp) ja sekundaarsetes veskinimedes, nt Leevi `veski (Rõu), Majasõ `veski, Kiviora `veski (Vas).

Determinanti -kivi leidub veel kivide nimedes, nt Jaagukivi, Jaanikivi (Räp), `Kikkakivi (Räp), Lag´akivi (alaleütlev: Laja kivi pääle) (Räp, Vas) ja mälestusmärkide nimedes: Miilitsakivi (Rõu).

Kaarikukivi ja Tsälgäkivi (Räp) on aga madalikud järves – siin esineb kivi tähenduses ‘madalik, madal koht’ (vrd kivestik, kivestü ~ kivest ‘kivine koht’ (VMS 1982: 238)).

Rühma on koondatud suurema asustusüksuse sees paikneda võivate erinevate inimjõul ehitatud objektide determinandid.

Kohanimesid determinandiga -kõrts esineb Võrumaal vastupidiselt Põhja-Tartumaale (vrd Pall 1977b: 115) suhteliselt palju. Ainuüksi Vastseliina kihelkonnast on üles kirjutatud viis kõrtsinime, millest kaks on primaarnimed: Kassi kõrts, Lopka kõrts, kolm sekundaarnimed: Lindora kõrts, Miss´o kõrts, Piiri kõrts (Vas). Primaarseid kõrtsinimesid mujalt: Kõvvõr kõrts, Paadikõrts (Rõu), Paijukõrts (Har).

Mõnikord on antud nimesid ka kirikutele. Determinandina esineb -kerik ‘kirik’ kahes Hargla kihelkonna vanas kirikunimes: Annõkerik, `Katrõkerik. Tavaliselt on kirikutel aga sekundaarsed nimed: `Harglõ kerik, Kanepi kerik, Karula kerik, `Rõugõ kerik, `Vahtsõliina kerik jne. Järelkomponendina esineb kerik ühes arvatavasti võrdlusnimes: Vanakuradikerik (Rõu) – kivine ala.

Setumaal on determinandiks ka tsässon ‘kabel’. Nimed on sekundaarsed, atribuudiks on tavaliselt küla nimi: Olohkuva tsässon, Sokolova tsässon, `Võõpso tsässon jt.

Uuemates kohanimedes esineb kõrtsist enam determinanti baar, nt Maila baar, Triinu baar (Urv) (mõlemad sekundaarnimed).

Poodide nimed võivad olla primaarsed: Juudi puut´ (Võru), `Keldripuut´ (Har), Talupuut´ (Rõu), ehkki valdavalt on need sekundaarsed: Meerapalo puut´ (Räp), Trulli puut´ (Har), `Tsiistri puut´ (Vas), Uti puut´ (Har).

Ka meiereide nimed on enamasti sekundaarsed ja nende atribuutosaks on külanimed, nt Loosi meierei (Vas), `Miikse meierei (Räp), Vaabina meierei (Urv).

Kui mitte igas külas, siis vähemalt igas vallas on oma Tornimägi, mis saanud nime mäele kaardistamiseks ehitatud triangulatsioonitorni järgi. Niiviisi võis uus nähtus vana nime välja tõrjuda, nagu on juhtunud näiteks Jaanimäega (Har), mis kannab nüüd nime Tornimägi. Tornidel endil on aga nimesid harva, siiski nt sekundaarnimed Kolga torn (Plv), Udsali torn (Urv).

Selle rühma determinandid võivad tähistada üldiselt nii eluaset kui ka mõneks muuks otstarbeks ehitatud hoonet.

Determinant tarõ tähendab Lõuna-Eestis nii ‘tuba’ kui ‘maja’ (vrd Koponen 1998: 176). Kui suur vana talu (nt Horma talu Urvaste kihelkonnas) on jagatud mitmeks väiksemaks taluks, siis omavaheliseks eristamiseks on talude elanikud hakanud neid kutsuma Alatarõ, Mäetarõ ja `Vahtsõtarõ, ehkki kaugem külarahvas nii ei kutsu, vaid kutsub kõiki hoopis vana talu nimega. Horma talu näide, et talu võidakse ka tareks kutsuda, on universaalne kogu Võrumaal. Harglas on Mäetarõ saanud koguni talu katastrinimeks ja Rõuges järelkomponendiks: Palutarõ talu. Peale selle on tarõ lihtsalt kellegi majapidamine või üksikelamu, nt Häärmänitarõ (Kan), Juharatarõ (Vas), Juulatarõ (Räp), Lor´otarõ (Kan), Sepätarõ, (Räp), Sergatarõ (Räp) jt. Taredeks on nimetatud ka peidukohti või koopaid, kus inimesed peamiselt sõja eest peidus olid, nt Haavapää Sõatarõ ja Sõatarõ (Süvähavval) (Räp). tarõ ‘tuba’ võib esineda majasisese mikrotoponüümina, nt Holdsitarõ – Holtsi-nimelisele mehele renditud tuba (Plv) (Kõiv 1999: 55), Imätarõ – emale kuulunud tuba Mäe-Matsi talus (Har).

Maja esineb sekundaarsetes nimedes: `Lasva vallamaja (Vas), `Varstu vallamaja (Rõu); `Kahkva koolimaja (Räp), Saru koolimaja (Har); Kanajala palvõmaja (Räp), Miss´o palvõmaja (Har); Mõnistõ vaestõmaja (Har), aga kõiki kutsutakse ka terminnimega: Vallamaja, Koolimaja, Palvõmaja, Vaestõmaja, kuna ümbruskonnas on tavaliselt üks seda sorti ehitis või tähistavad eri põlvkondade terminnimed eri kohti, nt koolimajade puhul. Vahel on -maja siiski ka talunime järelkomponendiks `Vahtsõmaja talu (Urv).

Primaarnimedes esineb determinanti -sild rohkesti: Hangõssild (Räp), Helsesild (Räp), Imäsild (Har), Jaansild (Räp), Janosild (Räp), Keemasild (Se), Kunksild (Rõu), Libusild (Vas), Pillijaanisild (Se), Tsipasild (Vas) jne.

Tii ja tsiht on selles rühmas sarnasuse alusel (mõlemad enam-vähem sirged), ent nii mõnegi metsasihi peale on hiljem tee ehitatud, nt Kuldijüri tsihi (Kan) peale Tartu-Võru maantee. Kurv on tee osa.

Nii -tii ‘tee’ kui ka -tsiht ‘siht’ esinevad determinandina kohanimedes: -tii teede nimedes, nt Kerikutii (Har, Räp), Petseritii (Rõu), Poolatii (Vas), Telefonitii (Räp), Vangitii (Urv) ja -tsiht sihtide nimedes, peamiselt küll sekundaarnimedes: Loko tsiht, Tümbä tsiht, Kuldijüri tsiht (Kan) jt, ent ka primaarnimedes: Provvatsiht (Kan). On olemas ka eri liiki teid: karjatii, postitii, raudtii, suurtii ‘maantee’, mis esinevad ka kohanimedes, nt Kurõmäe karjatii, Matsimäe karjatii (Har), Võru-Valga maanteed kutsutakse Suurtii (vanasti Postitii) (Har) ja Hopa (Ape)-Valga vana raudtee asemel olevat teed Raudtii.

Arvatavasti üsna hilistekkelised on kohanimed determinandiga -kurv: Kirmi kurv (Har), Ravvassilmä kurv (Räp), `Sastavi kurv (Vas), sest apellatiivi kurv Võru murdest üles kirjutatud ei ole; on hoopis käänähtüs, käänäk, käänäng (VEEV 2000), aga tähenduse leiab kirjakeelest: ‘(tee) käänukoht, käänak’ (EKSR 1999: 355).

-kand esineb determinandina nimes Mustkand (Se) (saaretaoline põõsastega maariba keset lagedat madalsood. Sool on sekundaarne nimi Mustakannu suu) ja EKI kohanimekogus olevas kohanimes Kuusekand (heinamaa) (Vas). Esimesest näitest lähtuvalt käändub Võru murde aladel see determinant (ilmselt) kand: kannu (samamoodi käändub sõna ka siis, kui tähistab kändu). “Kohanimed viitavad ka võimalusele, et sõnal on olnud u-tüveline variant” (Pall 1977b: 126). Minu näide kinnitab seda arvamust veelgi. Tähenduseks kannule sobib aga V. Palli välja mõeldud ja M. Kallasmaa poolt üle mõeldud ja korratud soome keele kanta: kannan ‘(kitsas) maariba kahe veekogu vahel; neeme algus; maariba soode vahel; maariba põldude vahel’ (Kallasmaa 2000: 92, Pall 1977b: 126, 1997: 43). Põhja-Eesti murretest on üles kirjutatud ka sookan Mar, Ris ‘soine karjamaa’, suokand Lüg, Sim ‘soine karjamaa, kõrgem koht soisel karjamaal’ (Kallasmaa 1996: 388, Pall 1969: 224). Mustkand on küll kõrgem koht soos, kuid Lõuna-Eestist vastavat apellatiivi üles kirjutatud ei ole.

Võru murdes on determinandile -kand sarnase tüvega ja semantiliselt lähedane sõna kands: kandsu ‘tüügas, järelejäänud osa’, nt sõnades hambakands, hainakands. (Kui puu maha lõigatakse, jääb järele kand ‘känd’ (V. Palli väitel ongi L. Hakulinen etümoloogiliselt ühendanud kand: kanna ja kand: kannu (Pall 1997: 44)), kui põõsas maha lõigatakse, jääb alles kands ~ kandsuq ‘konts’). Sama esineb ka kohanimedes, mis tähistavad millestki järelejäänud kohta, nt Kivikuakands (vana veski ase) (Räp), Liinakands (linnuse ase) (Se), `Kikkakands (popsikoha ase) (Räp), Kands (Vas), Kõrdsikands (Vas), Küünikands (Räp) jt. Olemas on veel kohanimesid determinandiga ahokands, nt Lükärdi ahokands, Lüvike ahokands (Vas), mis on vanade lubjapõletusahjude varemed. (Pall toob Soome näite Ahokanto (Pall 1977b: 126)). Sõna kanta tähendab soome keeles ‘alusosa’ (Pihel, Pikamäe 1993: 169), sama ka Eesti murretes (EMS 1998: 641). Fantaasiana võiks välja pakkuda minu arvamuse, et determinante kand ja kands saaks ühendada nt kasvõi nii, et Mustkand on kõvema maa algus, igatahes teistsuguse maa algus kui ümberringi, mis on veel küll “maakands”, aga võib-olla kunagi kerkib... Loomulikum tundub aga nii, et Mustkand (kui primaarnimi, seega esimesena olnud nimi) on veel viimane lapike kuiva (musta!) maad, enne kui kõik ühetaoliseks sooks muutub ja endale sekundaarnime Mustakannu suu saab. Aga võib ju ka nii olla, et kogu areng on olnud palju keerulisem: *Mustsuu > Mustkand > Mustakannu suu, kuid tõestada on seda väga keeruline kui mitte võimatu.

V. Pall on püüdnud determinanti -kand siduda ka Lõuna-Eesti determinandiga kond: konnu ‘kõlbmatu, harimata (liivane, soine) maa; viletsa taimekasvuga koht’ ja selle paralleelsõnaga kund: kunnu, eP kõnd: kõnnu (Pall 1997: 45). Selle väite illustreerimiseks võiks tuua tänapäeval kasutatava nime Mõrrukund (Rõu), mis Mellini kaardil esineb aga kujul Mörrokand (Mellin 1798). Probleemi lahkamine nõuab aga eraldi põhjalikumat uurimist.

Mitmest sarnasest apellatiivsest variandist (kannistu, kannustik ‘kännustik’ (VEEV 2000) esineb kohanimedes vaid -kannistik: Tammõkannistik (Vas) (mets). Siin tegemist ilmselt kand: kannu ‘känd: kännu’ algupäraga.

Ahivarõ (Räp) on terminnimi ja tähendab ‘ahervare’.

Alarühma olen kokku pannud determinandid, mis tähistavad nii objektide tippu kui ka viimast nurka vms.

Loodusnimes tuleb determinant -pää esile maanina nimes Ustjapää (Se) ja pää tähendab ‘tipp, ots’ (vrd Kallasmaa 2000: 91, Pall 1977b: 116), kusjuures selle nime puhul on geograafiliselt hästi jälgitav nime ja objekti seos: maanina ümbrus (järve kallas) ja pool objekti on soine, aga selle kõige tipmine järve ulatuv osa on liivane. Rohkelt esineb -pää ka elliptilistes külanimedes, nt Haavapää (Räp), Järvepää (Se), Lutõpää (Se), Näräpää (Kan), Pahtpää (Räp), Palopää (Räp), Pedäspää (Räp), Sillapää (Räp) jt.

-ots esineb Võrumaal külaosade nimedes, nii nagu ka Saaremaal ja Põhja-Tartumaal (vrd Kallasmaa 2000: 93, Pall 1977b: 117). Nt Naha küla (Räp) osad on: Krõmmiots, `Mõisaots, `Popsõots. Veel tuleb determinant -ots esile maanina osade nimedes, nt Pedäspää nõna (Võn/Räp) kõige kaugemale järve ulatuvad tipud on Kääroots ja `Liiteots. Peale selle võib -ots esineda ka järve ühe otsa nimes: Hino järvel on Alaots (Vas), Lõõdla järve ühte otsa kutsutakse Haavajärv ja teist lihtsalt Järveots (Urv), Pabra järve ühe haru nimeks on Vungiots (Se) jne.

Determinant -perä tähendab Võrumaa kohanimedes ‘(millegi) tagumine osa, lõpp’, kusjuures nime ja objekti seos on ka geograafiliselt tavaliselt hästi jälgitav. Nt Konnuperä (Räp) – metsasopp talu maade lõpus enne suurt metsa; Mustaojaperä (Se) on soo oja lõpus; Nurmõperä (Se) – nurme ots enne orgu; Rõkaperä (Räp) – suurema põllu riba metsade vahel; Räestiguperä ja Tsopaperä (Se) – põllud enne metsa ja sood, Ujaperä (Se) – ojaäärne niit, mis ulatub sopina metsa sisse. EKI kohanimekogus on Hargla kihelkonnast üles kirjutatud jõesaare nimi Hendriguperä (Har), kuid kahjuks ei oska ma selle nime ja objekti seoste kohta midagi öelda, sest nime tänapäeval enam ei tunta. -perä esineb veel paikkonnanimedes ning nime ja objekti seos on taas selgelt vaadeldav: Lõpõperä (Räp) – soise metsa viimane osa; `Tõrduperä – viimane põld enne soid; Saarõperä (Räp) – viimane kõrgem koht enne Lämmijärve. Räpinä kihelkonnas on suur hulk sekundaarseid talunimesid, mille teiseks komponendiks on -perä: Jõeperä, Kalaperä, `Kaldaperä, Kostoperä, Läteteperä, Mõtsaperä, Tõllaperä jt. Võrumaa ja Setumaa külanimedes esineb -perä harvem kui talunimedes, nt Iiperä (Krl), Jõõperä (Räp), Rihteperä (Räp)). Apellatiivi perä sünonüümiks on hand.

EMS annab sõnale hand üheks vasteks ka ‘järve sopp, maatüki ülemõõduline osa’ (EMS 1995a: 35). Võrumaa kohanimede determinandi -hand tähenduseks see põhimõtteliselt sobib, kuid peale järve sopi (nt Suluhand (Vas)) võib apellatiiv tähistada ka muude maastikuelementide soppe. Nt Ojahand (Se) – kitsas ojaharu, mis muutunud niiduks; Orohand (Vas) – oru soppi tekkinud niit; Siimanisuuhand (Vas) – soo sopp, suure soo kitsam jätk. Kohad determinandiga -hand on tavaliselt pikliku kujuga (hand tähendab muuhulgas ka ‘saba, händ’), kuid leidub ka täiesti ümmargune vorm, kus kasvab mets (Kidsihand) (Vas), mis on sopina soo sees.

Apellatiivid nukk ja nulk on sünonüümid, aga nende levila on erinev: nukk on tuntud üle kogu Eesti, nulk Puh, Võn, Urv, Krl, Har, Rõu, Plv, Vas, Räp, Se, Lei, Lut (VMS 1989: 106). Mõlemad esinevad niisiis ka Võru murdes, samuti Võrumaa ja Setumaa kohanimedes. Determinant -nukk esineb külaosade (või ka omaette väikeste paikkondade – siin on raske vahet teha) nimedes: `Haukanukk (Kotakülä osa) (Plv), Kärdonukk (Väiku-Viirksu küla osa) (Se), Vadilastõnukk (Raadama küla osa) (Räp) jt. Peale selle võib -nukk esineda maaninade või -nurkade nimedes kohal, kus see tungib soo või (soise) metsa sisse: Habõnikanukk (Se), Suusillanukk (Räp).

Kasutada olnud materjalides ei leidunud näidet, kus nulk oleks esinenud maaninade e -nurkade nimedes nagu nukk. Küll aga võis determinanti leida järvesoppide ja ühe lahesopi nimedest: Hahenulk (Värska lahe osa) (Se), Mudanulk, Siksälä nulk, Tsilba nulk (Hino järve osad) (Vas). -nulk võib olla ka metsaosade nimedes: Malaski nulk (Vas), Palonulk (Se), Tõrvanulk (Vas), soo sees oleva pika metsasaare nimes: Pikknulk (Se) ja põllu nimes: Kõivonulk (Se). Külaosade nimedest determinanti -nulk ei õnnestunud leida, küll aga on Setumaa suuremaid paikkondi kutsutud nulkadeks (teatavasti pole Setumaal olnud kihelkondi, aga külasid on jagatud nulkadeks). Aare Hõrn loetleb kaksteist Setumaa osa: Irboska nulk; Keerä, Luga ja Seeridsä nulk; Koolina nulk; Luhamaa nulk; Mokornulk; Poloda nulk; Raakva nulk; Saadsõrinna nulk; Saurova nulk; `Tsätski nulk; Vaksaarõ nulk; Üle-`Pelska nulk ning käsitleb nulga sünonüümina kolka (Hõrn 1990: 21-22).

EKI murdekartoteegis ongi Setumaalt üles kirjutatud, et nulk = kolk, Urvastest aga, et “nukk oll´ välimine, sisemine kutsuti kolk” – need väited leiavad kinnitust ka kohanimedest. Apellatiivile kolk võib leida muuhulgas selliseid vasteid: ‘nurk, kolgas, kõrvaline koht’ (sünonüümiks nulk) ja ‘maanurk, kant’ (sünonüümiks nukk). (Vrd Koponen 1998: 104).

EKI kohanimekogus leidub Hargla kihelkonnast Tämbälselt kirja pandud kohanimi Karbilaanõ nulk, mis on minu meelest ebatavaline, sest nulga asemel esineb Hargla kohanimedes üldiselt kolk. Kuna aga keeles on nulk tavaline apellatiiv (sealhulgas on sel ka sünonüüm), siis pole ilmselt vaja imestada. Determinant -kolk esineb tavaliselt heinamaade (niitude) nimedes: Jaanusõ tagakolk, Järvekolk, `Kikkakolk, Kuusõkolk, Meidsikolk, `Rossõkolk, Tsiakolk, Tõutskolk (Har) jt, ent Vastseliinas ka metsanimedes: Järvekolk, Rinnakolk, Vassakolk. Kohad ise on geograafiliselt suhteliselt hästi piiritletud: heinamaad jõekääruga ja metsad soodega. Huvitav on märkida, et Setumaal esinevad kolk ja nulk heinamaa või niidu tähenduses suhteliselt harva (vaid üks Piusa-äärne heinamaa on kolk: Melsokolk), rohkem kasutatakse determinanti niit. Külaosade nimedes võib -kolk leiduda Põlvas: Haidakukolk ja Tsiahar´akolk (Tännässilmä küla osad), kusjuures mõlemad asuvad jõekäärus.

Apellatiiv kurm esineb Võn, Kam, Plv, Räp ja tähendab ‘maanurk, kolk, omaette eraldatud koht’. Determinandina on -kurm järgmistes kohanimedes: Peräkurm, Mahloja kurm (Räp) – maaninad või poolsaared; Tsigalahe kurm (Võn/Räp), Härmäkurm (Võn/ Räp) – suurema lahe viimane sopp või ka sopilise maaosa viimane sopp, nt Indsikurm (Plv), Kurm (Plv); -kurm külaosade nimedes: Kahrukurm ja Vennekurm (Noorits-Mõtskülä osad), Kusõkurm (Kiisa küla osa) (Plv); põllu nimes: Peräkurm (Räp), metsa nimes: Sannakurm (Plv). E. Saar püüab ühendada kurmu ja `kuurma ning arvab, et `kuurma on üks variant sõnast kurm, sest mõnda kohta kutsutakse kahe nimega, nt Indsikurm ~ Itsikuurma (Plv), Kall´ekurm ~ Kall´ekuurma (metsasaar) (Räp) (Saar 2000a: 1-2).

Selle alarühma determinandid tähistavad mingi objekti looduslikke kitsaid kohti. Sulg ei kuulu küll päriselt selle kategooria alla, sest pole loomulikul teel tekkinud, kuid kitsas koht on ta ometi.

EMS annab sõna kaal vasteks muuhulgas ka ‘kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus’ (EMS 1997c: 391). Selles tähenduses tuleb sõna determinandina esile ka vaadeldava ala kohanimedes: Keldremäekaal (Urv) – kitsas koht metsas, `Lõikuskaal (Võn/Räp) – järveriba kahe roo vahel, Vindsi suukaal (Urv) – kitsas sooriba.

Võru murdes ei ole kurk ‘merekitsus’ tavaline apellatiiv, siiski on sõna üles kirjutatud Piirissaarelt (‘kitsas sügav koht’) ja Otepäält. Mõnest sekundaarsest kohanimestki võib determinandi -kurk leida: `Kulkna kurk (Se), Mehi`kuurma kurk (Räp), Neelukurk (Räp), Uhtinõna kurk (Võn/Räp), mis on kõik kitsad ja sügavad järvekitsused. Muudes kohanimedes -kurk ei esine.

Sõna sulg ‘vee vm takistus; tõke, pais’ on üldine, samas tähenduses esineb -sulg determinandina sekundaarsetes kohanimedes: `Korgõsilla sulg, Kõrvõ sulg, Kängämäe sulg, `Piitre`veski sulg, Roodsi sulg, Sika sulg, Tann´osulg (Vas). Suluks nimetatakse üldiselt ka sulu taha kogunenud veekogu: Mäesulg (Rõu).

4.12. Jõgi, oja ~ uja, ora ~ ura, tsori, tsoro, kraav´, oit

Alarühma kuuluvad suurema või väiksema veehulgaga vooluvesi tähistavad determinandid.

Jõgesid on Võrumaal palju, kuid enamasti on nende nimed sekundaarsed: Kuura jõgi, Nõnova jõgi, Pedejä jõgi, Türmä jõgi (Räp) jt. Primaarnimed on vahest: Mustjõgi (Har, Rõu), Mädäjõgi (Vas, Räp), `Pärlijõgi (Rõu), Tambijõgi (Räp), Võhandu jõgi (~ Pühäjõgi) (Kan, Urv, Räp) jt. Erinevusi on rahvakeelse ja ametliku nimetarvituse vahel, nt ametlik on `Piili jõgi, rahvas kutsub `Piili oja (Har, Rõu) ning mõnikord ka rahvakeele enda sees: võidakse kasutada nii determinandiga vormi `Vaidva jõen, Võhandu jõen kui determinandita `Vaidvan, Võhandun (vrd Pall 1977b: 118). Võru- ja Setumaal on sagedasem siiski esimene variant.

Ojadelgi on palju sekundaarnimesid ja ojadelt on saanud eri objektid nimesid (Kallasmaa 2000: 95, Pall 1977b: 118). Võru murdest võib leida apellatiivi kujudel oja ~ uja ‘oja’ ning lisaks sama tähendusega järelkomponendi ora ~ ura ‘oja’. Häälikujoonte täpsemat levikut on raske määratleda, ent laias laastus võib öelda, et oja on levinud Lääne- ja Põhja-Võrumaal, uja Ida-Võrumaal: Aardoja, Hall´oja, Hargooja (Räp), `Jaaskaoja (Urv), Jõhvõoja (Räp), Kalsauja, Kivestüuja, Kiviuja, `Lambauja, Lätiuja (Vas), Piirioja (Rõu), Tõmmoja (Kan), `Äühvüoja (Har). Erandlikuna esineb -oja sälkoru nimes: Riisoja (Har).

Kuigi Lõuna-Eesti murretest pole registreeritud apellatiivi urg: ura ‘jõgi’, esineb see järelkomponendina -ura Lääne-Võrumaa lõunaosas ja järelkomponendina -ora mujal Võrumaal. Sõna esineb Leivus tähenduses ‘jõgi’ (sealt on kirja pandud nominatiivse determinandiga kohanimed Musturg ja Peetriurg (Pall 1977b: 210) ning ka Harglast heinamaanimi Hobuurg (Pall 1997: 30) ja liivi keeles tähenduses ‘(väike) oja’ (Palmeos 1959: 103, Vääri 1976: 63). P. Palmeos märgib, et arvatavasti on tegu “vana soome-ugri sõnaga, millel leidub vasteid kaugemais sugulaskeeltes, nimelt permi ja ugri keeltes” (Palmeos 1959: 103).

Võrumaa kohanimekasutusest leiame mõned näited, kus keelejuhid on tarvitanud paralleelselt -oja (-uja) ~ -ora (niisiis determinandina): Saluora ~ Saluoja (Rõu), Ikuuja ~ Vinnora (ühe oja paralleelnimed), kuigi apellatiivina sõna enam keeles ei esine. Eelnev annab alust arvata, et -ura ja -ora on ühe sõna kaks varianti. Evar Saar arvab, et enne kui “sõna keele tavasõnavarast kadus, oli omastava ora üldistunud ka nimetava kujuks, sest mille muuga seletada Vahtsõliina ja Rõugõ ojanimesid Saluora, Vinnora, millele ei peeta vajalikuks täiendavat determinanti lisada, aga mööndakse, et kui vaja, võib ju ka Saluoja ja Vinnoja öelda” (Saar 2000b: 9).

Determinandiks võib -ura pidada ojanimes Villigä ura (Har), tavaliselt võib aga -ura leida järelkomponendina talunimedest: Ala-Ura, Lammastura, Leppura, Mäe-Ura, Pihkura (Har) jt, loodusnimedest: Hainura suu, Laandura hm, Mustura suu ~ Mustru suu, Viirgura hm (Har) ning atribuudina Ura oja (Har, Rõu). -ora esineb külanimedes: Kiviora (Vas), Kooskora (Plv), Lindora, Riihora (Vas), Veriora alevik (Räp) ja loodusnimes: Kaatsora järv (Plv), Kooskora oja (Plv). Atribuudina esineb ora nimedes: Orajõgi (Plv), Ora niit (Plv), Oranõna (kohas, kus järve suubus väike oja, Räp), Ora `veski (Urv, Vas). Huvitav on märkida, et Mellini kaardi peal on tänapäevase Kooskora oja nimi kirjutatud Koskur (Mellin 1798).

Varsauja (Vas) laiemat niidutaolist osa kutsutakse Kunnutsori (Vas). Determinant -tsori ‘kinnikasvanud oja, nire, kraav; kitsas pikk heinamaa’ (vrd Pall 1977b: 119) on veel kohanimedes: Hirretsori (Rõu), Sillukõstõ tsori (Räp), Tsori (Har) jt. Erandlikuna esineb -tsori järsu oru serva sees olevate sälkorgude nimedes: Reinotsori, Suurtsori (Rõu).

Apellatiiv tsoro ‘kraav, oja, vagu’ esineb San, Urv, Krl, Plv, Vas, Se (VMS 1989: 545) ja ühes kohanimes tuleb seegi esile: `Paskatsoro (kraav) (Se).

Kui oja on süvendatud ja sellest tehtud näiteks maaparanduskraav, jääb vana ojanimi tavaliselt alles, nt Selise pääkraav´ e Varsauja (Vas), aga tihti ka mitte. Kraavidel endilgi leidub nimesid: `Haisvakraav´ (Vas), Sulõngukraav´ (Krl), Viinakuakraav´ (Räp) jt. Erandlikuna esineb -kraav (arvatavasti) läbi maanina otsa kaevatud kraavi, nüüd aga järveosa nimes: Kitsõkraav´ (Räp) ning kuiva ja sügava oru nimes: Maksakraav´ (Vas).

Apellatiivile oit on Põlvast kirja pandud tähendus ‘ojataoline veekogu’ (Pall 1977b: 121) ning selles tähenduses esineb ta Põhja-Võrumaal Võnnu ja Põlva kihelkondade piiril ka kohanimedes determinandina: Pardioit (Võn/Plv), Piirioit (Võn/Plv), Tammõoit (Plv).

Lõunaeesti murretes üldine läteq: lätte (< *läktek: läkte-) ‘allikas, läte’ esineb determinandina paljudes vaadeldava ala allikanimedes: Jummalläteq (Rõu), Külmläteq (Vas), Märäläteq (Räp), Müräläteq (Se), Praavesläteq (Se), Sepäläteq (Kan), `Vargaläteq (Se), Viieharoläteq (Vas) jt, pluuralis nimes Kikastu lätteq (Vas). Erandlikuna esineb ühes Vastseliina nimes ka -allikas: Silmäviiallikas.

Mõnikord on madalate kohtade või kaevude nimedes determinandiks -kaiv: Kivitse kaiv (Har), Mustkaiv (Vas), Reksi kaiv (Har).

Rühma on koondatud suurema või väiksema pindalaga seisvaid veekogusid tähistavad determinandid.

Järvenimede puhul, nii nagu sageli ka teiste nimede puhul, ei saa me täpselt kindlaks teha, milline on sekundaar-, milline primaarnimi või on vahetegemine raske. Olgu siin esitatud väike valik arvatavaid primaarnimesid: Ahijärv (Kan), `Kikkajärv (Rõu), Kogrõjärv (Se), Liivajärv (Rõu), Lämmijärv (Räp, Se), Mustjärv (Plv), Mõujärv (Plv), `Põrgujärv (Krl), Saarjärv (Plv), Tsianahajärv (Rõu), Ubajärv (Krl), Varõsjärv (Urv), Vähkjärv (Kan), Ähijärv (Krl), Üvvärjärv (Rõu) jpt, pluuralis Saarjärveq (Krl), Varõsjärveq (Rõu). Esineb ka üks terminnimi: Järv (Har) ja deminutiivne terminnimi Järvekene (Se) – soo keset metsa.

Kui on palju järvi väiksel alal üheskoos, kutsutakse seda järv´tüs: Haabsaarõ järv´tüs (Räp), Võsojärvtüs (Räp). EMS-s on sõna veel kujul järvitüss, nüüdseks on i-st tekkinud palatalisatsioon. EMS-s on ka tähendus pisut eksitav: ‘väike järv’ (EMS 1997c: 334), tegelikult aga ‘palju väikseid järvi koos’.

Determinanti -tiik kohtab Võru- ja Setumaa kohanimedes suhteliselt harva ja mõnikord (mitte alati) on see tuntavalt hilistekkeline: Kello tiik (Räp). Veel näiteid: Kallitiik (Rõu), Kuningatiik (Se), Laanõtiik (Räp), Mähätiik (Räp) jt.

Harglas ja Rõuges tähendab suut´ üldiselt ‘tiik’: Silmsuut´ (Har), ent murdekartoteegis on ka teateid, et suut´ on Trv, Hel, Ran ‘endine jõesäng’, Urv ‘pikergune lomp, väike ojanire’ ning Krl, Har ‘veelomp, mis jäänud järve kinnikasvamisest’ (= ett) (vrd Koponen 1998: 169). Põlvast leiame näite Katlavangu suut´ – endine jõekäärd (vang), nüüd lomp või tiik, Vastseliinast aga pluuralis näite Lalli soodiq, mis on jõeäärne heinamaa.

Päris tavaline ja sage on determinant lump ~ lomp ‘(vee)lomp’, aga ka ‘tiik’: Adralomp (Ote/Kan), Ivalomp (Räp), Latsõlump (Vas), Laulatuslump (Se), Lump (Urv), Pardsilomp (Kan, Räp), Pähnälump (Vas), Rüüvlilump (Se), Süvilump (Plv), Tarnalomp (Räp), Tümplump (Plv) jpt. Erandlikud, ilmselt metonüümia alusel tekkinud nimed on: Hullulomp – tasane põld (Plv) ja Pringilump (Plv) – kuiva maaga metsatukk.

läpp on Võn, Kan, Plv, Vas, Räp, Se, Kra ‘(kaevatud) linaleotiik’, Rõu ‘mudane soomülgas’ ja Võru murde alal muuhulgas veel ka ‘jäässe raiutud veevõtuauk’ (vrd Koponen 1998: 124). Kohanimedes esineb -läpp determinandina läpunimes: Rüvvi`rossõläpp (Se) ja järvesopi nimes: Mudaläpp (laht Vagulas) (Võru).

Sellesse alarühma kuuluvad suuremad või väiksemad pooleldi kinnikasvanud või kinni kasvama hakkavate lompide või lohkude determinandid.

land: lannu ‘pooleldi kinnikasvanud järv, suurem veelomp’. Sõna võib leida nii Mulgi, Tartu kui ka Võru murde alade kohanimedest, kuid apellatiivina esineb üksnes Võru murde alal (Pall 1972b: 149, Simm 1977: 27). Nt Kunnaland (Vas, Se), Käpämäe land (Rõu), Udsali land (Rõu), Uutland (Vas), Vihtla land (Rõu), Vimbland (Rõu), Viro land (Rõu) jt.

Apellatiiv tsärdsäk on üles kirjutatud ainult Vastseliinast tähenduses ‘mudane koht’, kuid seda on peetud ka lannu sünonüümiks: ühelt Vastseliina keelejuhilt on üles kirjutatud, et tah lemmädsi küläh oll´ sergo land, myni ütel´ sergo tsärdsäk. Tänapäeval võib leida nimetatud apellatiivi paaris terminnimes: Tsärdsäk (Vas) – soo ning Tsärdsäk (Plv) – metsaosa nimi.

lohk on tuntud üle kogu Eesti ja esineb Võrumaal determinandina lohkude nimedes, kusjuures lohk võib olla nii veega kui veeta koht: Haavistlohk (Räp), Hallilohk (Räp), Jaagolohk (Se), Kahrulohk (Rõu), Kalmõtõlohk (Vas), `Katlalohk (Vas), Liisolohk (Vas), Oskarilohk (Plv), Puksalohk (Räp), Purgõlohk (Räp), Süvälohk (Vas, Se), Tsigarilohk (Vas), Varõslohk (Rõu), Viinalohk (Se), Võiulohk (Räp), Tsiasaarõlohk (Se) ja ühes metsaga madalsoo nimes – Pardsilohk (Se).

londsik ‘madal vesine koht’ esineb apellatiivina Rid, Mar, Mär, Vig, Lih, Mih, PJg, Nõo, Kam, Ote, San, Urv (lundsik), Räp. Kohanimedes: `Möldre londsik (Vas) – tiik.

lont Krl, Har ‘lomp, loik; madal heinamaa, linaleotus’, ka ‘vihmaveelomp’. EKI murdekogus on keelejuhi selgitus: “Lont om tuu, konh alasi vesi om. Lohun ka yks om vesi, ku satas” ja kohanimekogus leiduvad sellised näited: Essemäe lont – kõva põhjaga kalatiik, Kalmusõlont (Har).

loosik Rõu, Plv ‘veeloik, madal vesine koht, väike lomp’ esineb ühes heinamaa nimes: Jürihanni loosik (Rõu) ja kahes metsase soolohu nimes: Loosik, Sossiloosik (Plv).

Rühma ühisnimetajaks on erinevate järveosade, mis paiknevad järve ja maa kokkupuutepunktides, determinandid.

Determinant -klomm esineb vaid kahes nimes: Ilboklomm (Võn/Räp) ja Paioalodsõ klomm (Räp). Räpinast on üles kirjutatud, et klomm on ‘väike lohk kas järves või metsas vm’. Kui vaadelda objekte, mille nimedes leidub apellatiiv -klomm, siis on need sarnased objektidele, mille nimedes leidub determinant -lamm ‘väike madal järvesopp või laht’.

Apellatiiv lamm esineb Andrus Saareste “Eesti keele mõistelises sõnaraamatus” vähemalt neljas tähenduses:

1. ‘heinamaasse ulatuv järvesopp, kinnikasvanud järvesopp või järv metsas’ (Saareste 1958: 808);
2. ‘väike madal laht’ (Saareste 1958: 808);
3. ‘loik, veeauk, õõnsus’ (Saareste 1959: 660-661);
4. ‘mäda koht metsas, kus pehmet rohtu kasvab’ (Saareste 1962: 882).

Võrumaa kohanimedes tuleb determinant -lamm esile tähenduses ‘väike madal laht’: Anomalamm, Os´alamm, Plaksa lamm, Porilamm, Viidolamm (Räp), Tarõlävelamm (Võn/Räp), Tsernalamm (Räp).

Lahtede nimesid on nii primaarseid kui ka sekundaarseid. Mitte ainult merel vaid ka suuremal järvel võib olla laht: Krõssilaht, Liivalaht, Maielaht, Mudalaht, Soeliinelaht (Räp) on Lämmijärves. Suurema lahe väiksemat lahte võidakse kutsuda ka -laht, nt `Värska lahe üks osa on `Rõsna laht (Se). Apellatiiv on Võru murde alalt üles kirjutatud Põlvast.

Determinant -kuba ‘laht, järvesopp’ (vn k guba ‘laht, lahekurm’ (Muhel 1977: 124)) esineb Setumaa sekundaarsetes lahenimedes: Jaakohöödo kuba, Kremessüvä kuba, `Kulkna kuba, Paioalodsõ kuba, Popovitsa kuba, `Tupka kuba, Vetolka kuba jt.

Apellatiiv loomus ‘kalapüügikoht, noodatäis kalu’ tuleb determinandina esile primaarses kohanimes Tindiloomus (Räp). Venekeelsel sõnal tonja on samad tähendused, mis eestikeelsel sõnal loomus (Muhel 1977: 725, Pall 1977b: 122). Ühel Setumaa külal on nimeks Ton´a (Se), kuid Võru- ja Setumaa loodusnimedest laenulist determinanti ton´a pole registreeritud (aga vrd kuba 4.16).

Determinanti -tsopp ‘sopp’ võib leida järgmistest Võru- ja Setumaa kohanimedest: Kuulunidsa tsopp (Se) – sarnane lammi ja klommiga, Mudatsopp (Räp) – maasse sopistunud mitmeharuline järvesopp, Raagotsina tsopp (Se) – Raagotsina oru viimane sopp metsa sees.

Determinant -tsomp ‘lohk, õnarus, auk’ esineb ranna nimes: Kamatsomp (Räp). Objekt ise on geograafiliselt hästi kirjeldatav: muidu soise järvekalda liivane sopp, mida kasutatakse ujumiskohana.

Determinant -kaavand ‘kaevand’ esineb ühes Räpinä nimes: Kiislakaavand, mis on arvatavasti kaevatud ning süvendatud (võib-olla ka uhutud) järve äär, mis näeb välja nagu klomm või lamm. Pisut teistsugusel häälikulisel kujul (kaivand, kaibandu jt) esineb sõna ka apellatiivina Har, Rõu, Se (EMS 1998: 491).

Alarühma moodustavad determinandid, mis tähistavad järve veealuseid osi.

madal ‘madalik’ apellatiivina Võru ega Tartu murdes ei esine, küll esineb see ühes sekundaarses kohanimes: Saare madal (Võn/Räp), millel on venekeelne paralleelnimi Z^elac^kaja mel' (vn k mel'‘leetseljak; madal, madalik’ (Muhel 1977: 298)).

parras ei ole Võru ega Tartu murde apellatiiv, kuid nime järelkomponendina esineb küll: Vahemanõ parras (Võn/Räp). Apellatiiv esineb Khk, Emm ‘vall merepõhjas’ või Jõe, Kuu, Khk, Emm, Rid, Mar, Hää, Kei ‘astang merepõhjas’, A. Saareste “Eesti keele mõistelises sõnaraamatus” ‘järsk kallas merepõhjas, ülemineku koht madalast sügavale’ (Saareste 1959: 862). Viimane tähendus sobiks minu näitele objekti pealiskaudsel geograafilisel jälgimisel kõige paremini.

Selles alarühmas on peamiselt rannal paiknevate objektide determinandid.

Kõige tavalisemal juhul esineb determinant -nõna ‘nina’ poolsaaretaoliste järve ulatuvate maaosade nimedes: Jaamanõna, Kivinõna, Kõrdsinõna, Liisnõna (Räp), Nälgününõna (Võru), Oranõna, Papinõna, Paronanõna, Pikknõna, Riivikonõna, `Saarvanõna, Tuuranõna, Viiranõna (Räp) jt. Peale selle esineb -nõna soosaare soosse ulatuva osa nimedes: `Kurdla nõna, Soenõna (Räp) ja ka maaosa nimes, mis ulatub sohu: Kolatskinõna (Räp), Küngenõna (Plv). Huvitav on näide, kus -nõna esineb ümmarguse madalama sügavamas järvevees oleva koha nimes: Kivinõna (Võn/Räp).

nokk´ (nokk´: noki: `nokki) on väiksemat sorti nina. Apellatiivina ‘terav, etteulatuv ots’ (Saareste 1959: 1314). Rõu, Plv, Vas, Räp tähendab nokk´: noki: `nokki ka ‘(linnu) nokk’. Kohanimedes esineb -nokk´ väiksema rohuse maanina nimes: Mällonokk´ (Räp) ning soise metsa viimase rohuse otsa nimes: Peränokk´ (Plv).

Determinandiga -rand märgitakse järveäärseid liivaseid ujumiskohti: Potivaarirand (Räp). Kohanimekogus leiduvad veel näited: Konnarand ja Kudurand (Räp).

Apellatiiv ruug ‘pilliroog, roog’ käändub Võru murdes küll ruug: gen ruu, kuid Piirissaare ümbruses on ka kõikide primaarnimede nimetav kääne ruu. Võib-olla on tegemist lihtsalt keelelise omapäraga. Näiteid: Andsoruu, Kengootsaruu, Lukeruu, `Lõikusõruu, Tsirguruu, Tsõõrikruu (Võn/Räp); Kuivruug (Se), Sarvõruug (Võru).

Alarühm koondab kõik jõe erinevaid osi tähistavad determinandid.

Determinanti -ett (ett: etu: `ettu: `ettu) ‘vana (umbekasvav) jõesäng’ võib leida ainult Harglast: Ett (Kallastõl), Ett (Kuudsil), Jaanusõ ett, Pihkura ett, `Utra ett jt.

Apellatiiv kuul tähendab Se ‘vana jõe koht, jõesäng’ ning esineb Räpinäs kujul `kuulu. P. Ariste on sõnale leidnud vasteid nii permi kui ka läänemere keeltest (Ariste 1956: 147-148). Kohanimedes esineb -kuul ~ -`kuulu determinandina nimedes Selli `kuulu (Räp) ja Vanakuul (Räp).

käärd ‘jõekäär’ on tuntud üsna laial alal üle Eesti, sealhulgas ka Võru murdes, kus esineb determinandina kohanimedes: `Hapnõ käärd (Räp), Huma käärd (Vas), Hundikäärd (Se), `Purka käärd (Rõu), Soehavva käärd (Rõu), Suurkäärd (Se), Valgõlätte käärd (Se) jt.

V. Pall väidab, et sõna vang on Lõuna-Eestis tuntud Võru murdealal, Mulgi murde lõunaosas ja Saarde kihelkonnas ning neil aladel võib teda leida ka kohanimedest determinandina (Pall 1972a: 94). vang Hel, Plv ‘jõekäär; niit jõekäärus’, millele leidub vaste ka liivi keele Salatsi murdest: vaìga ‘bachwiese’ (Pall 1972a: 94) (vrd Koponen 1998: 192). Näiteid determinandi -vang kohta Räpinä kohanimedest: Kahruvang, Kuivvang, Kumavang, Meenivang, `Rõuhtõvang jt.

Räpinä ja Võnnu kohanimedes tuleb teise komponendina esile vars. V. Palli järgi on Võnnu kohanimekogus varred Ahja jõe käändude nimedes: Kõõvistvars, Kaeksaarevars, Sääsnõnavars, Pikkvars, Puniksevars, Santlabuvars (Pall 1973: 165, 1997: 32). Minu ja Evar Saare kogutud andmetel ei ole Võnnu varred mitte jõe käändude nimed vaid hoopis (kahe käänu vahel olevate) jõe sirgete osade nimed: Pikkvars Emajõel, Ahja jõel, Koosa jõel ning Räpinäs ka sirge järvekalda nimi: Kükävars (Räp). Välistada ei tohiks aga võimalust, et võib-olla on tänapäeva keelejuhtide jaoks vars jõe sirge osa nimetus (nt analoogia alusel harjavars, käsivars), vanasti aga on vars olnud just käärdude nimedes. Enn Ernits peabki liitsõna käsivars suhteliselt hiliseks ja arvab selle lähtuvat sarnase kuju ideest (Ernits 1973: 431). Jõe käändude nimedes leidub tavaliselt küll determinandina käärd (ka Ahja jõel) või vang, jõe sirge osa jaoks eraldi determinanti mujal kui Võnnu kihelkonnas ei ole.

Kohanimedesse sobivat apellatiivset vastet sõnale -vars Eesti murretest teada ei ole, kuid nii häälikuliselt kui tähenduselt sobiks soome keele varsi ja karjala keele varsi, vars^i, kus need sõnad märgivad ka loodusesemete (oja, jõe) äärt. V. Pall ei ole tähenduses siiski kindel, sest Võnnu on Soomest territoriaalselt kaugel (Pall 1973: 163). Kui vars märgib siiski jõe või järve sirget osa, siis sobib ju tähendus ‘oja, jõe äär’ väga hästi. Millegi kindla väitmiseks tuleks aga Võnnu nimesid rohkem uurida, sest Räpinäs peale ühe vars-lõpulise nime ei leidunud.

Kitsa levikuga on apellatiiv tsoll´: Võn ‘madal koht, oja suu jõe ääres’ ja Plv ‘kitsas ja vaevane kraav, oja või jõgi’. Determinandina tuleb -tsoll´ esile Võnnu ja Räpinä piirialadel olevate kohtade nimedes: Kiisatsoll´, Kure tsoll´, Kõdretsoll´ jt.

Valgma ~ valgme esineb EKSR-s ja Ris, Kad tähenduses ‘paadisadam, lauter’, Hlj, VNg tähenduses ‘kividest puhastatud koht, kus vene üles veetakse’. Apellatiivi pole Võru ega üldse eL murretest üles kirjutatud, ometi tuleb sõna esile kohanimedes Kure valgme (Räp) ja Madalavalgma (Se). Madalavalgma kohta rahvas räägibki, et see on madal koht, kust hea paati välja vedada.

Sellesse alarühma kuuluvad determinandid tähistavad erinevaid sügavamaid lohke.

Võru- ja Setumaal on palju orge. Orgude nimesid on nii primaarseid kui sekundaarseid, tundub, et mõlemaid enam-vähem ühepalju. Determinant -org orgude primaarnimedes: Hellorg (Plv), Hüürorg (Plv), `Jänesseorg (Kan), Kadõrnaorg Plv, Kakõorg (Vas), Kiiniguorg (Se), Kolmõorg (Vas), `Kähriorg (Plv), Luigaorg (Kan), `Mustlasõorg (Kan), Needsiorg (Räp), Pruudinaorg (Räp), Rebäseorg (Kan), Restorg (Vas), Tammõorg (Rõu), `Tillusõorg (Räp), Timmoorg (Se), Tsüpornaorg (Räp), `Tõrduorg (Se), Viinaorg (Se), Üükanaorg (Vas) jpt.

jõõratus esineb vaid ühes sälkoru nimes: Juudijõõratus (Se). Determinandile apellatiivse vaste leidmiseks võiks pakkuda järgmisi sõnu: jõõratama ‘viltu või teelt kõrvale kiskuma’; jõõrd ‘ebatasasus teel’; jõõrdlik ‘libe kallak, jõõrdeid täis’; jõõrdliganõ ‘ebatasane, jõõrdumist põhjustav’ (EMS1997c: 284-285).

Nimes Illustsorg (Krl) esineb determinandina -tsorg. VMS annab sellele apellatiivile vasteks San, Krl, Rõu ‘nõgu’ (VMS 1989: 545).

M. Kallasmaa väitel tuleb Eesti kohanimedes haud determinandina esile kahes tähenduses: 1) ‘sügavik veekogus’ 2) ‘surnuhaud’ (Kallasmaa 2000: 99). Selle väitega ei saa täielikult nõustuda Võru- ja Setumaa kohanimesid uurides, sest siin esineb haud determinandina ka tähenduses ‘(suurem) auk; lohk, nõgu’ (vrd EMS 1995b: 495). haud tähenduses ‘sügavik veekogus’: Süvähaud e Ðavarihha (Võn/Räp); tähenduses ‘auk, lohk, nõgu’: Kullahaud (Vas), Prastulihaud (Vas), Süvähaud (Se), Ubahaud (Rõu) jt. Vanade meteoriidikraatrite nimed on samuti determinandiga -haud: `Põrguhaud, Sükävhaud, Tondihaud (Räp). Tähenduses ‘surnuhaud’ pole aga determinanti senini õnnestunud leida, sest selles tähenduses esineb determinant matus.

ts´ark ~ tsärk ‘viinapits’ on tuntud Ote, San, Urv, Krl, Har, Plv, Vas, Räp, Se, Lut (VMS 1989: 548), kuid kohanimede apellatiivseks vasteks see ei sobi. Võib-olla on Tsärk (Ahlis) ja Marõda ts´ark (Hürüväl) võrdlusnimed, sest nimetatud kohad on väiksed sügavad lohud nagu viinapitsid (?), kuju poolest sarnased haudadele, kuid tsärk võib olla ka atribuudiks: Tsärkmägi (Rõu). Veel võiks determinanti võrrelda tegusõnaga tsärk´mä ‘tärkima’, millest tuletised võivad olla nii tsärgeq kui tsärk. Laiemasse kasutusse on läinud aga ainult tsärgeq, tsärk arvatavasti homonüümia tõttu ei ole.

V. Pall on arvanud, et järjendis -ma(a) võivad olla kokku langenud mitu sõna, sealhulgas on üheks sõnaks ka -mäe (Pall 1977b: 39, 122). M. Kallasmaa on arvanud, et -mäe on ehk ka kõige sagedasem (Kallasmaa 2000: 101). -mäe ~ -maa varieerimine on tänapäeval väga aktiivne Põlva murrakus: `Haudumäesuu ~ `Haudumaasuu, Parasmäe ~ Parasmaa (talu), Pikämäe ~ Pikämaa järv, aga ka Vastseliinas: Veremäe (talu katastrinimi) ~ Verevämaa mõts (talu mets) ja Harglas: Kurõmäe ~ Kurõma(a) karjatii jt. V. Pall seletab sellist muutumist sarjamuutustega ja arvab muutust soodustavate tegurite hulka ka vokaalharmoonia kadumise, “millega seoses allutati tähendusliku koormuse kaotanud teine komponent üldisele seaduspärasusele ja järgsilpides asendati eesvokaalid tagavokaalidega. Aladel, kus vokaalharmoonia on säilinud (ä harmoonia), tuleks -mäe > -maa muutus arvesse tagavokaalsete esikomponentide järel ning edaspidi siis juba sarjamuutus” (Pall 1997: 23). Esitatud Võrumaa kohanimenäidetes on ka kaks eesvokaalset nime, kuid see peakski näitama, et sarjamuutus on toimuma hakanud.

Järelkomponendina võib -maa esineda külanimes: Toolamaa (Räp), talunimedes: Andrõsmaa (Räp), Haljasmaa (Vas), Kaarasmaa (Räp), Koolimaa (Räp), Luhtmaa (Vas), `Mõisamaa (Räp), Ristimaa (Räp), Ritsmaa (Räp) jt. Peale selle veel ka loodusnimedes: `Põltsamaa läteq ja sild, `Rattamaa suu ‘soo’ (Räp), `Haudumaaperä (Vas), Harakamaa nukk (Võn/Räp), Kõvõramaa nukk (Räp) jt. Determinandina esineb -maa linnaosa nimes: Nöörimaa (Võru), külaosa nimes: Nöörimaa (Pääsnä küla osa) (Räp) ning kahes loodusnimes: Kõvvõrmaa – Piirissaare kõver rannajoon (Võn/Räp), `Säitsmemaa – söötis põld metsas (Räp).

Alarühma kuuluvad determinandid, mis tähistavad erinevaid põlde või viljeldavat maad.

Põldude nimedes esineb determinandina -põld: Kivipõld (Vas), Kukadsipõld (Se), Pirmastupõld (Plv), Sinidsekivipõld (Se), Vereväpõld (Har) jt. Palju on sekundaarseid põllunimesid. Ka ühes metsanimes esineb -põld: Paripõld (Vas).

Apellatiiv nurm on tuntud kogu keelealal, kuid sõna levila jaguneb kaheks: 1) eP ‘lage kõrgem rohumaa’ ning 2) eL ‘põld’. Kui Põhja-Eestis küll sõna teatakse, ent kasutatakse harva või passiivselt, siis Lõuna-Eestis tarvitatakse seda aktiivselt (Pall 1977b: 125). Vastupidiselt Põhja-Tartumaale ja Saaremaale on determinant -nurm Võrumaa kohanimedes väga sage: Edenurm (Räp), Hurdanurm (Räp), Kurõnurm (Räp), `Kääpänurm (Räp), Lemmetenurm (Räp), Lüngoranurm (Vas), Mäenurm (Vas), Pass´olanurm (Räp), Putisanurm (Se), Raudnurm (Rõu), Roodinanurm (Vas), Samonurm (Plv), Torninurm (Plv), Vahenurm (Vas), Vainonurm (Räp), Viglanurm (Rõu), Ülesulunurm (Vas) jpt.

Apellatiiv muu (ka moo) on tuntud Võn, Kam, Ote, San, Kan, Urv, Har, Rõu, Plv, Vas, Räp, Se, Lei, Lut (VMS 1989: 32) ning tähendab ‘koristatud, kuid ilma kõrreta põld, põllumaa, kust vili juba välja kaevatud või kitkutud’ (Saareste 1962: 346). Tavalisimad apellatiivid on linamuu, kardokamuu, kaaramuu, nakrimuu, uamuu, kesvämuu, hernemuu jt (Ariste 1965: 105-106; Saareste 1962: 346). Kohanimedes esineb muu determinandina tänapäeval harva: Linamuu (Võn) – Ahja-Metsküla Lootvina-poolne osa (Simm 1973), võib-olla ka nimes Tsiasongõrmu (Plv). Järelkomponentideski kohtab apellatiivi muu: Kaaramuu org (Se), Maask´muumõts (Se), Nakrimuu talu (Se), Nakrimusaar (Vas), Väikene Nakrimusaar (Vas).

pinnär esineb determinandina kahes ühesuguses nimes: Korgõpinnär (Har, Plv). Rohkem nimesid sellise determinandiga ei õnnestunud praegu leida. Determinandi tähenduseks on ‘kitsas harimata maariba kahe põllu vahel’ (Saareste 1962: 350).

Determinanti -süüt´ ‘sööt, söötis põld’ võib leida järgmistest põllunimedest: `Korgõsüüt, Kuningasüüt (Se), Käbinäsüüt´ (Räp), Lakõsüüt´ (Vas), Lapiksüüt´ (Se),

Sepäsüüt´ (Vas) jt.

sõõrd ‘ale’ esineb determinandina kahes Hargla niidunimes: Konnukülä sõõrd ja terminnimes Sõõrd, genitiivsena talunime järelkomponendis: Suurõ-Sõõru t. Sagedamini kui Võru murdes esineb sõõrd (‘aedade, põldudega jne piiratud väiksem heinamaa; põld’, ka ‘hagudest ja okstest aed’) Loode-Eestis. V. Pall väidab, et “sõltuvalt tähendusest oli sõnal sõõrd Loode-Eestis rohkem võimalusi tulla tarvitusele kohanimekomponendina” (Pall 1977b: 220).

Mõnikord kasutatakse põllunimedes determinanti -tükk´ ‘väljamõõdetud maa-ala’: Tornitükk (Plv).

Ühes Setumaa põllunimes esineb -muld: Ton´amuld. Sõna muld apellatiivina on tuntud küll kogu keelealal, kuid Võru murdes kasutatakse mulla tähenduses rohkem sõna maa (VEEV 2000). Raske on arvata, kas nimes Ton´amuld on tegu determinandiga või mitte, sest teisi muld-lõpulisi nimesid praegu leida ei olnud.

Põldude sees olevate väikeste põõsastega saarekeste nimedes leidub determinant -aid ‘aed’: Hutiaid (Vas), Ludiaid (Räp). Huvitav nimi on ka Loomaaid (Räp) – vana puukooli või taimelava nimi – Võru murde aladel tähendab loomakõnõ ‘taime’.

Keelejuhid iseloomustaksid selle rühma determinante sõnapaariga kõlbmadaq maa.

plants´ka Har ‘plink savine (maa)’ on läti laen (Vaba 1997: 159), mis esineb ühes Vastseliina põllunimes: Linnasõ plants´ka ~ Plants´ka.

plank Kam, Ote, San, Kan, Har ‘plink savine maa’ esineb ühes Põlva terminnimes: Plank – põld.

EKI murdekartoteegis on apellatiiv `puustus registreeritud vähemalt neljas tähenduses:

1. Trm, Kod, MMg, Nõo, Kam, Ote, San, Rõu, Vas ‘söötis või kasutamiskõlbmatu maa’;
2. Nõo, Ote, Kan, Har, Rõu, Plv ‘lagunenud hoone või terve talu’;
3. Urv, Har, Räp, Se ‘lage plats, uudismaa’;
4. Võn, Rõu, Plv, Vas, Räp, Se ‘külast eraldi seisev üksik suurtalu, uudismaatalu’.

Apellatiivi levik langeb pärisnimede levilaga kokku (Pall 1977b: 216-217). Võru- ja Setumaal on suhteliselt palju nimesid, mille üheks komponendiks on puustus, aga olgu siinkohal välja toodud nimed, kus -`puustus on determinandiks: Annepuustus (Se) – soine segamets, Harakapuustus (Räp), Lukaivani puustus (Se) – metsane saar soos.

Üldiselt käändub Võru murdes sõna koppel nominatiivis `kopli: gen. `kopli: part. `koplit, Harglas mõnikord ka kopõl´: `kopli: `koplit. See kajastub ka eri piirkondade niitude nimedes: Kanakopõl´ (Har), Kuninga`kopli (Räp, Se), Pauli`kopli (Vas), Piigli`kopli (Räp), Tsidsõ`kopli (Vas), Vasigakopõl´ (Har) jt. -`kopli esineb ka ühes külaosa nimes: Varsa`kopli (Räp) – Vändrä küla osa või ka omaette väike paikkond ning ühes metsanimes: Kuninga`kopli (Vas). Peale selle veel ühes deminutiivses terminnimes: `Koplikõnõ (niit) (Se). Palju on nimesid, mille atribuudiks on `kopli, nt ainuüksi Vastseliina ja Räpina kihelkonnas kokku leidub üksteist `Kopli talu.

Selle rühma determinandid tähistavad peamiselt erinevaid heinamaid; sõnal kond ~ kund on aga lisaks veel teisigi tähendusi.

V. Pall märgib, et Võru murdes on levinud nii ees- kui ka tagavokaalne variant sõnast niit ‘heinamaa’ (niit: niidü, niit: niidu) nagu soome keeleski (Pall 1977b: 200-201). Üldvõrulisem ja tavalisem on siiski niit: niidü. Tavaline on ka determinant -niit: Aadaasõmaniit (Räp), Aeniit (Rõu), Härgniit (Kan), Ilskaniit (Se), Jukoniit (Räp), `Jõhvõniit (Vas), Kade`poissaniit (Räp), Krantsiniit (Kan), Kualusniit (Vas), `Kõivaniit (Vas), Kõlgusniit (Se), Kärreniit (Har), `Lemjäniit (Räp), Lepistniit (Har), `Lätteniit (Urv, Rõu), Maaniit (Rõu), Paabuniit (Plv), Pikkniit (Krl), Pristaniniit (Se), Päävätüniit (Vas), `Roestuniit (Vas), Ruuniit (Plv), `Sopkapaluniit (Har), Ubaleheniit (Kan), Vanajõeniit (Se), Vanasavikuaniit (Kan), Vanaussaianiit (Ote/Kan), Varsaniit (Se) jpt. Paaril korral esineb determinant ka pluuralis: Kaisa niidüq (Se), Põdraniidüq (Har).

-aro ‘kuiv maa’ pole Võrumaa kohanimede tavaline determinant ning ka mitte eriti sage atribuut, aga apellatiivina esineb Võru murdes küll (VMS 1982: 51). Põlva kihelkonna põhjaosas on metsaheinamaa Miilaro, kus -aro esineb determinandina, kuid koht pole mitte kuiv vaid soine.

Apellatiiv luht esineb Võru murdeala viies kihelkonnas: Krl, Har, Rõu, Plv, Räp ja veel ka Lutsis. Eriti sage kohanimede determinant -luht Võrumaal ei ole, kuid heinamaade nimedest võib teda mõnikord leida: Leppora luht (Vas), Mustajõe luht (Har), Suurmani luht (Räp) jt.

Võru murdes võib sõna kond ~ kund esineda kolmes tähenduses:

1. kehv vilets maa – Urv (kond), Rõu (kund), Plv (kund) (vrd Koponen 1998: 108);
2. heinamaa – enamasti Har (kond), ent ka mujal;
3. laas, mets – Vas (kund), Räp (kund), Se (kund).

Kehva viletsa maa determinandiks on -kund nimes `Õitsikund (Plv). Jõeäärsete heinamaade nimedes esineb -kond ~ -kund järgmistes nimedes: Alakond (Har), Andsi kond (Har), Esändekond (Har), `Ihte kond (Har), Mustkund (Se), Mäekond (Har), Vaidva kond (Har), `Vargakund (Vas). Kõige laiemalt tähendab kund siiski ‘laas, mets’: `Juudakund (Vas), Kaokund (Se), Kulbikund (Vas), Kund (Vas), Lehmäkund (Vas), Lõhmuskund (Kan), `Nakrikund (Vas), Parmukund (Vas), Piili kund (Rõu), Pinikund (Vas), Tikakund (Vas), `Vargakund (Vas), Varõskund (Vas) jt. Esineb ka üks deminutiivne terminnimi: Kunnukõnõ (Vas) ning põllunimi, kus esineb -kund: Mudakund (Plv).

Alarühma kuuluvad igasugused puudekogumeid tähistavad determinandid.

Võru murde alal on tavaline ütlus ma aja lehmäq mõtsa ja see tähendab ‘ma ajan lehmad karjamaale’. Võiks ju arvata, et mõts esineb heinamaade nimedeski, kuid siiski mitte, -mõts esineb determinandina ikka metsanimedes: Esändämõts (Se), Hargomõts (Se), Hüdse`haudumõts (Räp), Jussinaasõmõts (Se), Jämmemõts (Vas), Kaadrimõts (Plv), Kaarsamõts (Vas), Kahru`päitsemõts (Plv), Kerikumõts (Rõu), Kõvõrakuh´amõts (Räp), Kährioondõmõts (Räp), Lahomõts (Plv), `Leeskämõts (Vas), Lutsuharomõts (Räp), Maiemõts (Se), `Melnidsamõts (Se), Mändämõts (Se), Määmaamõts (Se), `Nõgõssõmõts (Se), Ristimõts (Kan), Saartõmõts (Rõu), Sannamõts (Plv), Semmomõts (Vas), Siukasumõts (Rõu), Tatimõts (Krl), Toropillamõts (Räp), Tsigandimõts (Vas), `Tsiimkamõts (Se), Varõsmõts (Se) jpt.

-laan ‘laas’ on determinandiks peamiselt suurte metsade nimedes: Alalaan (Se), `Haukalaan (Räp), Herrälaan (Se), Kaivolaan (Räp), Kululaan (Har), Kõigolaan (Räp), Labastlaan (Plv), Ladilaan (Se), Lajalaan (Se), Luhalaan (Vas), Makõlaan (Kan), Mäelaan (Se, Räp), Perälaan (Plv), Tabõrlaan (Urv), `Tiikelaan (Räp), Tõldsepälaan (Räp), Tääslaan (Se), Vahelaan (Plv), Visserlaan (Se) jpt.

Lääne-Eesti palu (palo) ‘soo(maa), madal tüma maa, sooheinamaa, vesine metsamaa’ on Lõuna-Eesti palu (palo) ‘kuiv kõrge maa (kus kasvab okaspuumtes), nõmm’ homonüüm. Sõnadel on erinev etümoloogiline algupära: Lääne-Eesti palu on balti laen, Lõuna-Eesti palu tõlgitsetakse muistse alepõllunduse oskussõnana, mis tuletatud verbist palama ‘põlema’ (Vaba 1989: 214). Determinandina esineb -palo külaosade nimedes: Hatapalo – Veriora küla osa (Räp), Päkäpalo – Lihtensteini küla osa (Vas) jt, erandlikuna soo nimes: Hüstepalo (Vas) ja põllu nimes: Matussõpalo (Plv), ühes terminnimes: Palo (Vas), põhiliselt aga ikkagi metsade nimedes: Alapalo (Kan), Annõpalo (Plv), Esäpalo (Räp), Issatsipalo (Räp), Juulapalo (Räp), Kaan´apalo (Kan), Kakupalu (Rõu), Kalmõtõpalo (Vas), Kohandupalu (Plv), Korsapalo (Se), Kukipalo (Plv), Kupapalu (Har), Kääbäspalo (Vas), Lakõpalo (Se), Mäepalo (Kan), Mällipalo (Urv), Niidsõpalu (Rõu), Pardsipalo (Plv), Prassipalo (Urv), Pussupalu (Rõu), `Rauskapalu (Urv), Tedrepalo (Se), Tinnipalu (Urv), Tõrvaahupalu (Võru), Vaskpalu (Har), Viglakivipalu (Rõu) jpt. palu ~ palo esineb järelkoponendina külanimedes: Kääropalo (Vas), Meerapalo (Räp), Nohipalo (Räp), Parmupalu (Har), Ristipalo (Räp), Sõmmõrpalo (Urv), Tuudipalo (Räp), Viirapalu (Rõu) jt, talunimedes: Liivpalo, Raudpalo, Trubapalo (Räp) jt, loodusnimedes: Kuivapaloorg, Kääbäspalo mägi, Lakõpalo niit (Vas) jne.

Murdekogudes on sõnal varik kaks tähendust:

1. Vän, Hls, Nõo, Võn, Kan, Krl, Har, Rõu, Plv, Lei ‘väike mets, noor mets’;
2. Saa, Trv, Krk, San, Har, Plv, Se, Lut ‘suur mets’.

Võru- ja Setumaa kohanimede puhul on tavalisem tähendus ‘suur mets’ ja sellena esineb -varik ka kohanimede determinantosas: Anumapuuvarik (Krl), Asovarik (Kan), Hinovarik (Kan), Jaanivarik (Rõu), Kivestüvarik (Plv), `Korgõvarik (Se), Naha varik (Se), Piirivarik (Urv), Ruunavarik (Kan), Savikua varik (Se) jt. Huvitav on märkida, et ühes niidunimeski esineb -varik: `Kährivarik (Vas).

-võsu ~ -võso ‘võsa’ esineb determinandina võsastike nimedes: Alavõso (Se), Hõpõvõso (Räp), Jakobivõso (Se), Kalmatõvõso (Vas), `Kuklasõvõso (Räp), Palanuvõso (Se), Tapõtuvõso (Räp, Se), Tsossivõso (Se), Vask´jalavõso (Plv), aga erandlikuna ka heinamaade nimedes: Koobavõsu (Har), Rebäsevõsu (Har).

praks´ on apellatiivina üles kirjutatud vaid Võnnust ja Põlvast ja tähendab ‘noor (umbes kahe meetri kõrgune) võsa’ ning esineb metsanimedes: Oravapraks´ (Plv) ja Kurepraks (Võn).

park esineb determinandina tavaliselt vanade mõisaparkide nimedes: Annõmõisa park (Kan), Paabu park (Kan), Priitholmi park (Räp), Vahtsõliina park (Vas) jt.

M. Kallasmaa märgib, et puuderühma nimetus, mis on kohanimes determinandiks, ei vasta enam praegu sellele puuliigile, mis esineb nimes (Kallasmaa 2000: 106). Võru- ja Setumaa kohanimedest võib leida järgmisi determinante: -kadastik: Kadastik (Se), Tsolgi kadastik (Plv); -kuus´k ~ -kuusik: Purõtukuus´k (Kan); -kuustik: Kanakuustik (Räp), Kivikuustik (Räp), Koksina kuustik (Se), Kuustik (Se), Usina kuustik (Plv); -kõivik ‘kaasik’: Kõivik (Kan); -kõõvist: `Katrekõõvist (Har); -kõõvistu: Kõõvistu (Har); -kõivistik: Pori kõivistik (Plv); -pedästik ‘männik’: Harkpedästik (Plv), Häräpedästik (Rõu), Ludipedästik (Se), Pedästik (Se); -tammistik: Tammistik (Kan).

Kohanimesid determinandiga -petäi leidub üsna rohkelt: Kahharpetäi (Se), `Lautsipetäi (Se), `Mõisapetäi ~ Piiripetäi (Har), Puugipetäi (Har), Ristipetäi (Har), Tarupetäi (Rõu), Toborna petäi (Vas), Tobrepetäi (Se), Tutuga petäi (Vas) jt. Determinant -katai leidub vaid ühes nimes: Kübärä katai (Se). -kuus ~ -kuusk on esindatud õige mitmes nimes: Hussikuus´ (Har), Lalli kuus´ (Vas), `Lühterkuusk (Vas), Rebäsmäe kuusk (Vas) jt. -tamm: Klaasi tamm (Urv), Suurtamm (Rõu), Tammõ-Lauri tamm (Urv).

Raadamise või mingil muul moel inimtegevuse tagajärjel tekkinud kohtade determinandid on selle rühma ühisnimetajaks.

Sõna aet(u) on tud-partitsiip verbist ajama, mis tähendab muuhulgas ka ‘teed, sihti tegema, rajama’; ‘läbi närima, uuristama, rikkuma; maad üles tuhnima; läbi uuristama’; ‘tekkima, tekitama, esile kutsuma’; ‘teatud olukorda, seisundisse viima, teatud olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma’ (EMS 1994: 188). Liigisõnana on aet(u) nominatiivi ja verbi vahepealne sõna, mis esineb metsa raadatud heinamaade nimedes: `Katriaet (Vas), Kiriläaet (Se), Kost´aaet (Vas), Peräaetu (Vas).

Lutsist on üles kirjutatud, et palandu tähendab ‘tiik’. L. Vaba on sõna arvanud balti laenude hulka (Vaba 1997: 329). Võiks oodata, et ehk leidub ka Võrumaa kohanimedes palandu tähenduses ‘tiik’, kuid seda ei õnnestunud leida. Võru- ja Setumaalt on apellatiiv üles kirjutatud hoopis tähenduses ‘põlenud koht metsas’ ja palandu-nimede puhul keelejuhid tavaliselt ka mainivad, et seal on kas mets või soo põlenud. Soo põlemise korral võibki tulemuseks olla tiigitaoline auk turbapinnases. Palandu ~ palanu determinandina esineb järgmistes liittüvelistes metsa- või soonimedes: Lotapalandu (Se), Odepalandu (Se), Tsidsõpalandu (Vas) ja terminnimedes: Palandu (Vas, Räp), Palanu (Rõu) jt.

Kõige tavalisem ja üldisem apellatiiv (vana) raiesmiku kohta on `raotu ~ raot ja need esinevad metsanimedes ka determinandina (raiesmiku peale on uus mets kasvanud, kuid vana nimi alles jäänud): Hat´o`raotu (Urv), Hundi`raotu (Vas), Juudiraot (Har, Vas), Kaara`raotu (Räp), Kar´a`raotu (Kan), Provva`raotu (Se), Rahamäeraot (Kan), Rõssakova`raotu (Se), Sirdsi `raotu (Kan), Taga`raotu (Se), Toomõ`raotu (Se), Vingu`raotu (Se). -`raotu leidub ka ühes metsa sees oleva põllu nimes: Puiõ`raotu (Vas) ning Setumaa ühte väiksemat paikkonda kutsutakse terminnimega `Raotu.

rae ‘(vana) raiesmik’ esineb samuti metsanimedes: Pororae (Räp), `Pranglirae (Plv), Tanirae (Räp).

raet ‘(vana) raiesmik’ esineb ühes metsanimes: Krabi raet (Har).

Apellatiiv `räestü Rõu ‘raiesmik’ determinandina ei esine, küll aga atribuudina: `Räestü talu (Rõu, Vas), `Räestüperä mägi (Vas). Harglas on räestü arvatavasti lühenenud sõnaks räü ‘raiesmik; võsastik’ ja esineb sellisena terminnimes Räü. Suur koht on jagatud väiksemateks osadeks, millele on nimed antud vastava küla järgi, kust pärit inimesed sealt heina tegid: `Antsla räü, `Harglõ räü, Saru räü, Tiidsa räü jt.

Determinandina esineb ühes nimes -`roelmu: Tõrvaroelmu (Räp), mis on metsa osa. `roelmu ~ `roelmo Plv, Räp ‘rämpsune mets’ (VMS 1989: 335).

Ühest kohanimest leiame determinandina -`räelmo, mis on Plv, Vas, Räp ‘raiesmik’ (VMS 1989: 355): `Roela `räelmo (Plv).

M. Kallasmaa arvab, et kohanimed determinandiga -murd on lähtunud sõnast murd ‘tuulemurd’ (Kallasmaa 2000: 107). Ilmselt sobib see seletus ka Hargla endisse heinamaanimesse, mis nüüd on põõsastik: `Soekunamurd.

Alarühm koondab erinevaid märgalasid tähistavad determinandid.

Peamiselt soode ja metsade nimedes esineb determinandina suu ‘soo’: Eondisuu (Vas), Ess-suu (Urv), Esändsõõrusuu (Har), `Haabaharasuu (Räp), Hainurasuu (Har), Hargiharosuu (Räp), Hautsõrasuu (Har), Hilbusuu (Kan), Hüdsehavvasuu (Räp), Kads´onasuu (Se), Kiigasuu (Plv), Orilasuu (Kan), Rabasuu (Rõu), Rebästsuu (Plv), `Riitüsuu (Vas), Sandisuu (Rõu), `Timskisuu (Se), Tsirgumõsusuu (Se), `Turbasuu (Urv), `Tõivaperäsuu (Vas), Türgüsuu (Rõu), Utessuu (Rõu), Veri`laskeisuu (Se), Viinakuasuu (Plv), Vitsisuu (Kan) jpt. Setumaal leidub üks deminutiivne terminnimi: Suukõnõ. soo esineb järelkomponendina ka külade nimedes: Hainasuu (Vas), Horosuu (Vas) jt, talude nimedes: Aesuu (Vas), Kaurisuu (Räp), Kurõsuu (Räp) jt ning loodusnimedes: Kuasuu lump (Vas), Aesuu mägi (Vas) jt.

eP padu ~ paju esineb Võrumaal kujul pai ‘madal vesine koht; vesine heinamaa; padrik; soo’ (vrd Pall 1977b: 131) ning teda leidub determinandina soiste alade nimedes: `Kikkapai (Räp) – lage metsaga soo, Lebinäpai (Räp) – soo, Pimmepai (Räp) – rannaäär; Sikapai (Räp) – soine niit, Villapai (Vas) – tiik.

nõdsu ‘nõtkukoht, lohk’ esineb apellatiivina Karulas ja Harglas, kust võime leida ka kohanimesid vastava determinandiga -nõdsu: Sarapuunõdsu (Har). Üldvõruline ja tavalisem on aga apellatiiv nõtsk ‘nõgu, lohk, madal maa’, mis esineb determinandinagi nimedes Hirmunõtsk (Vas, Se), Ollõnõtsk (Se), Süvänõtsk (Vas).

EKI murdekogus on Salme Tanning sõna muda juures märkinud, et Rõuges Hannustõs on see maastikusõna, kuid ta pole kirjutanud apellatiivi täpset tähendust. Sel juhul võiks arvata, et muda tähendab ‘muda, pori’ nagu üldkeeles, kohanimedes siis ehk ‘mudane, porine koht’. Determinadina esineb -muda soonimes Hobõstõmuda (Vas).

Apellatiiv hõds´o ‘õõtsuv soine pinnas’ esineb determinandina ühes kohanimes: `Lambri hõds´o (Vas).

Eesti murretest ei ole apellatiivile pass pandud kirja sobivat vastet, kuid tähendus leidub soome keeles: ‘pieni lampi, lammikko, lätäkkö; kuoppa, jossa on vettä jne’ (Pall 1977b: 215). Kahes Räpina kihelkonna soosaare nimes leidub deteminandina -pass: Peräpass, Perämäne Peräpass.

Ühes nimes esineb determinandina vetevaotus, kuigi sobivat apellatiivi pole teada: `Tsiistri vete`vaotus (Vas) – lohk, kuhu kogunev vesi kiiresti kaob. Ühes nimes esineb vetevaotus atribuudina: Vete`vaotusõ talu (Rõu).

Sõnale saar on V. Pall leidnud järgmised tähendused (Pall 1960: 39; 1977b: 131):

1. ‘veega ümbritsetud maa-ala’;
2. ‘kõrgem koht soos või madalal heinamaal’;
3. ‘metsatukk’ (Võrumaal sageli ka suur mets või suurema metsa osa);

Ka Võrumaal ja Setumaal on sellel apellatiivil samad tähendused, kuid on lisandunud veel kaks:

4. ‘poolsaar’;
5. ‘madalam koht järves vee all’.

V. Pall iseloomustab kohanimesid apellatiiviga saar järgmiselt: nimede aktiivne kasutamispiirkond on üsna kitsas (sageli üks küla või isegi paar-kolm talu), enamusel on säilinud seos apellatiiviga ning neis nimedes iseloomustab täiendsõna vastavat kohta kas suuruse, kuju, taimestiku vms tunnuse järgi (Pall 1960: 39-40).

Näiteid Võru- ja Setumaa kohanimedest, kus saar esineb esimeses tähenduses: Kirbusaar (Se), `Liitesaar (Võn/Räp), Piirissaar (Võn/Räp), Salosaar (Räp); pluuralis: `Väikeseq Salosaarõq (Räp); saar teises tähenduses: Keskmässaar (Räp), Kotsaar (Räp), Kõivosaar (Se), Tammsaar (Räp), `Valgnasaar (Vas), `Võismasaar (Se) jt. saar kolmandas tähenduses: Keskminesaar (Räp), `Pertonasaar (Se), Rebästesaar (Se), Saar (Plv), Sikasaar (Räp), Sõrasaar (Räp) jt. “Kohanimedes on poolsaarte nimetamine saarteks küll tavaline, kuid sel juhul peab objektil mõni teine saare tunnus tuntavalt olemas olema, nt ümbritsevast pinnast kõrgem olemine” (Saar 2000c: 1-4). saar poolsaare tähenduses: Küpärsaar (Vas) – Kitsõjärve poolsaar, `Sosvasaar – poolsaar Värska lahes, Suldsisaar (Se) – poolsaar Suldsisuus, Vaivsaar (Vas) – Kitsõjärve poolsaar, Valgõsamblõsaar (Har) – poolsaar Pikäsilla soos. Kahes nimes esineb determinant -saar madaliku tähenduses: Kurgsaar (Räp), `Suuhasaar (Se). Veel võib -saar esineda põllunimes: Tilgasaar (Se) või soolohu nimes: Kõossaar (Urv).

Apellatiiv saarik VNg, Lüg, Kod, Ksi, Plt, KJn, Krk, Ran, Nõo, Kam, San ‘väike saar, metsatukk’ (VMS 1989: 373) esineb determinandina metsanimedes: Edesaarik (Räp), Varsasaarik (Räp). Nimi Pikksaarik (Räp) on aga kohal, mis koosneb mitmest väiksest metsasaarest, mis asetsevad üksteise kõrval reas.

Sellesse alarühma kuuluvad determinandid tähistavad erinevaid mägesid.

Ühelt poolt võidakse Võru- ja Setumaal mäeks kutsuda üsna tagasihoidlike mõõtmetega kõrgemat kohta nagu Põhja-Tartumaal (Pall 1977b: 132) või Saaremaal (Kallasmaa 2000: 110), teisalt jälle tundub, et piir mäe ning eri determinandiga küngaste vahel on üsna selgepiiriline (enamasti on eristavaks tunnuseks suurus), ehkki puuduvad täpsed eristuskriteeriumid (Pall 1977b: 132). Oma nimematerjalist ei leidnud ma sellist kombinatsiooni, kus ühes nimes esineksid koos mägi ja kink vms nagu Põhja-Tartumaal (Raisamäe kink) (Pall 1977b: 132), leidsin aga nime, kus esinevad koos kink ja mägi: Liivakingumägi (Har). Mäed võivad Võrumaal säilitada oma determinandi -mägi ka pärast seda, kui mägi on ära veetud ja selle asemel hoopis kruusaauk, nt Maarjamägi (Räp) või vaevumärgatav künkake, nt `Vahtramägi (Har). Mäe ja künka eristamisel võib kaasa mängida ka lähem ümbrus: suhteliselt tasasel alal on ka pisim küngas mägi (nt Saru külas Palumägi), suuremate mägede läheduses on suurem objekt mägi ja küngas Võrumaal kas kink ~ kenk või kunt ~ kont. Välismaalased aga peavad Suurt Munamägegi künkaks võrreldes seda oma maa mägedega. Determinanti -mägi esineb vaadeldava ala kohanimedes rohkesti: Aokõstõmägi (Rõu), Hannusmägi (Plv), Hänkmägi (Räp), Härmämägi (Krl), Jugõramägi (Vas), Juudakalsamägi (Räp), Kamarusmägi (Räp), Kannistumägi (Har), Kasvandmägi (Urv), Kollagumägi (Har), Kribisämägi (Rõu), Kuusõbimägi (Vas), `Kährimägi (Urv), Lahamägi (Urv), Leburimägi (Har), `Leibüsmägi (Rõu), Moonamägi (Kan), Mundimägi (Krl), Märdsämägi (Kan), `Nakrimägi (Plv), Nägelmägi (Räp), Oraperämägi (Kan), Peldämägi (Plv), Rebästmägi (Plv), `Rõustõmägi (Kan), `Sauvõhauvamägi (Har), Seekasumägi (Vas), Silmistmägi (Urv), Tsärdsomägi (Rõu), Unopurimägi (Vas) jpt. Repliigi korras võiks mainida, et Vastseliina ja Räpina kihelkonna ligikaudu 6000 tänapäeval tuntud nime hulgas on 22 `Korgõmäge ja 19 Jaanimäge.

Apellatiivile müür pole kohanimedesse sobivat vastet üles kirjutatud, kuid seda kasutatakse küll tähenduses ‘järsk jõeäärne kalju, millel on (tavaliselt) ka liivakivipaljand’. Determinandina esineb Võhandu ja Piusa jõe äärsete mägede nimedes: Essi müür (Plv), Kellämüür (Räp), Kur´amüür (Vas), Paabumüür (Vas), Põdramüür (Plv, Räp), Rääptsüvä müür (Se), Savimüür (Räp), `Sisupämüür (Räp), Suurmüür (Se), `Taropamüür (Räp), Tsirgumüür (Räp) jt.

Sobivat apellatiivset vastet sõnale taivaskoda ei leidu (sisuliselt on ikka tegu jõeäärse kaljuga, mille sünonüümiks on müür), kuid determinandina ta esineb: Heido taivaskoda (Räp), Kuh´a taivaskoda (Räp). Põlva Suurt ja Väikest Taevaskoda kohalik rahvas nende nimede all ei tunne. Nemad ütlevad hoopis Suurmüür (ka Taivaskua pae) ja `Väikenemüür, aga eestikeelestatud nime lähtekohaks peaks ikkagi olema apellatiiv taivaskoda.

Apellatiiv pae tähendab Põlvas ja Võnnus ‘liivakivipaljand’ ning esineb jõeäärsete kaljude nimedes: `Kopliperä pae (Võn/Plv), Valli pae (Võn/Plv) jt. Rohkem näiteid leidub Võnnu kihelkonnas.

kalju ‘kivirahn; graniit-, paekivipank’ on kirja pandud Kan, Krl, Plv, kuid siin tähistab ta samuti ainult liivakivipaljandit. Apellatiiv -kalju pole eriti sage ei esi- ega järelkomponentides. Järelkomponendina esineb see ühes talunimes: Ojakalju (Vas) ja determinandina kaljunimes: Suurõniidü kalju (Räp). pae, müür, taivaskoda ja kalju on sünonüümid.

Alarühma kuuluvad determinandid tähistavad mäega võrreldes väiksemaid künkaid.

Üldvõruline on kink ‘küngas’, Räpinäs esineb aga kohati ka tartumõjuline variant kenk. -kink ~ -kenk esineb determinandina küngaste nimedes: Kalmatukenk (Räp), Keelekink (Se), Kõrdsikenk (Räp), Piirikink (Räp), `Poissakenk (Räp), Suur Savikink (Rõu), Suurõsäläkenk (Räp), Tsibrakink (Se) jt.

Üldvõrulisem on kunt ‘küngas, väike kõrgendik, kõrgem kuiv koht’, kuid Har, Plv, Räp esineb ka kont (vrd Koponen 1998: 104). Nii -kunt kui -kont esinevad kohanimedes ka determinandina: Ahivarrõkont (Räp), `Kikkakont (Plv), Kukikunt (Plv), Lillikunt (Plv), Mäemaa kunt (Plv), Ruusamäe kunt (Plv), Ruuskunt (Plv), Savihavvakunt (Plv), Soepaiukont (Räp), Sutikont (Plv), Tornikunt (Plv), Tõõguskunt (Rõu), Vanakoobakont (Räp), Viira kont (Plv) jt.

kärk Jõe, Kuu, Jür ‘kivine kõrgendik, kõvem kivine koht heinamaal’, Vas aga ‘küngas’. Determinandina esineb -kärk ühes Setumaa soosaare nimes: Viinatii kärk ning ühes Kanepi terminnimes: Kärk – metsasaar.

kääbäs on üldiselt ‘kivihunnik, küngas, hauaküngas’, Põlvas ka ‘piirikääbas’. Viimases tähenduses esineb -kääbäs determinandina soosaare nimes Neläherräkääbäs (Plv, Räp) – see on koht, kus kohtuvad nelja mõisa piirid. Pluuralis ning arvatavasti hauakünka tähenduses esineb determinant nimes Sõakääpad (Se).

kallõq (sg) ‘nõlvak, mäeveer’ ja determinandina -kallõq ka nõlvakute nimedes: Kakõnukallõq (Rõu), Vanaraakallõq (Rõu).

kallõs Har, Rõu, Plv, Vas, Räp ‘kallas, veer’ (EMS 1998: 605), mis esineb determinandina samuti: `Kahrila kallõs (Rõu), Tindi kallõs (Rõu).

-perv esineb determinandina järgmistes mäenõlvade nimedes: Halapuu perv (Rõu), `Kiltre perv (Räp), `Korgõperv (Räp), Pikkperv (Se), `Valgnaperv (Räp) jt.

mäekülg on EKI murdekogus (ka Lõuna-Eestist) registreeritud apellatiiv ja esineb ka ühes kohanimes: `Korgõmäekülg (Plv).

Alarühm koondab mäesisestele objektidele kuuluvaid determinante.

Kahes nimes tuleb ette determinant -uun´ ‘auk, õõnsus, õõs’: Mereuun´ (Plv Varbusõl ja Vanaküläs), mis käändub Mereoosõ: Mereuunt – ja see on mäesisene allikas. uus: oosõ tähendab nii ‘urg’ kui ka ‘auk, õõnsus, õõs’. Võib-olla on käändumine uun:oosõ Põlva kihelkonna põhjaosa murraku eripära, võib-olla ka lihtsalt keeleviga (vrd Pall 1997: 38-39).

Koobastele on nimesid antud harva, kuid Räpinäs siiski. Determinandina esineb -kuup ‘koobas’: Hiiokuup.

matus on nii ‘matusetseremoonia’ kui ka ‘matmispaik, haud, surnuaed’ (vrd Kõivupuu 1999: 283). Kohanimedes `Härgimatus (Rõu), Saksamatus (Vas), Sergamatus (Vas) esineb -matus determinandina.

kalmõq (sg nom) ‘kalm’, `kalmõq (pl nom) ‘kalmed; muistne surnuaed’ (vrd EMS 1998: 605-606). Determinandina esineb -kalmõq vanade surnuaedade nimedes: Kõlõstukalmõq (Räp), Sandikalmõq (Räp), võib-olla praegu veel ka nimes Vannukalmõtõ (Vas) (koht metsas), ent see hakkab juba sekundaarseks nimeks muutuma.

liiv ‘liivik’ esineb harva, kuid liivasematel aladel siiski: Tinaliiv (Se) ning sekundaarnimes Matsi liiv (Har).

“Põhja-Tartumaa kohanimede” II osas on V. Pall esitanud kohanimede esikomponendi Ala- levikukaardi (Pall 1977b: 208). Tuleb märkida, et ala võib esineda liitnimes ka teisel kohal, kusjuures selle tähendus on siis ‘maa-ala’. ala külanimes: Hinniala (Vas), talunimedes: Hinniala, Keldoala, Riipala (Vas), loodusnimedes: Haapala mägi, Keldoala org, Riipala mägi (Vas). Ühes nimes esineb -ala ka determinandina: Kalpala – põld (Räp).

plats ‘teatud suurusega piiristatud maa-ala’ esineb determinandina ühes vana matusepaiga nimes: Kalmõtõplats (Se), niidunimes: Vabriguplats (Vas) ning veel liitdeterminandina sekundaarses nimes Lindora laadaplats (Vas).

Apellatiiv haro ‘haru’ on keeles olemas ja esineb determinandina niitude nimedes: Haabraharo (Räp), Hunniharo (Vas).

Selles rühmas esitatud sõnad -alunõ ja -päälne ei ole determinandid, vaid determinandi funktsioonis esinevad apellatiivid, küll aga põhisõnad. Kõige sagedamini esinevad -alunõ ja -päälne: `Kõivõalunõ (Har), Pervealunõ (Har) ning Kitsõpäälne (Räp), Ristipäälne (Räp), `Toolkapäälne (Räp) – heinamaad.

Eelmine peatükk

Sisukord

Kokkuvõte

Tagasi Nimeseltsi avalehele