| Eelmine peatükk | Sisukord | Kirjandus |
Determinant e liigisõna näitab objekti klassi. See võib kohanimes esineda atribuutosa järel sellega kokku- või lahkukirjutatult, nt Helsesuu, Matsi liiv, mõnikord ka omaette terminnimena, nt Mõisa, Liin, Sõõrd, Järv, Kund jt. Determinandil on duaalne iseloom: ühelt poolt kuulub ta keele apellatiivse sõnavara hulka, teisalt pärisnimede hulka. Determinant esineb tavaliselt nimetavas käändes.
Võru- ja Setumaa kohanimedes esineb käesoleva bakalaureusetöö järgi 172 erinevat determinanti. Mõningatel determinantidel on erinevates murrakutes paralleelkuju (paralleelkujud on loetud üheks märksõnaks), nt lump ~ lomp, kunt ~ kont, kink ~ kenk, palo ~ palu, talu ~ talo, ruu ~ ruug, oja ~ uja jt. Ühe sõna kahte varianti saab enamasti seletada murrakuti erinevate häälikujoontega.
172 ei ole sugugi Võru- ja Setumaa kohanimede determinantide lõplik hulk. Võimalik, et ajalooallikate põhjalikul läbitöötamisel võib leida determinante, mida tänapäeval kohanimedes enam ei kasutata või kasutatakse järelkomponentidena. Päris stiilipuhast näidet siia lisada ei saa, tuntuim on vahest *urg: ura ~ ora ‘oja’, kuigi tänapäevalgi veel võib leida näiteid, kus ura ~ ora kasutatakse determinandina, nt Vinnora, Villigä ura. Tavalisim on aga nimetatud determinandivariantide kasutamine järelkomponendina: Pihkura talu, Viirgura hainamaa, Veriora (alevik) jt. Kui keeles mingi apellatiivi tähendus tuhmub või ununeb, ei saa seda enam kasutada produktiivse determinandina. Sel juhul on võimalik endisele determinandile lisada arusaadavam determinant, nagu näiteks nimes Ura oja. Determinante võib juurde laenata ka naabruskeeltest: Võru murdesse on läti keelest laenatud plants´ka ‘plink savine (maa)’, vene keelest kuba ‘laht, järvesopp’.
Võru- ja Setumaa kohanimedest nii nagu muudegi Eesti piirkondade kohanimedest võib leida determinantidena järgmisi apellatiive: mõis, küla, alev, talu, veski, kõrts, sild, järv, soo, saar jne. Ühisel sõnal ei pruugi aga olla sarnane tähendusväli, näiteks eristatakse Põhja-Eestis kõrg- ja madalsood (raba ja soo), Lõuna-Eestis mitte; kivi tähendab Lõuna-Eestis ‘kivi’, ‘veski’ ja ‘madalik järves’, Põhja-Eestis ‘kivi’ ja ainult Hiiumaal (Käi, Phl) ning Kodaveres ka ‘veski’.
Vaid Lõuna-Eestis tuntud apellatiividest esinevad Võru- ja Setumaa kohanimedes nt kunt ~ kont, kuul ja vang, kõivistik, muu, palandu jt. Ainult Võru murde mõnes murrakus tuntud apellatiive determinantidena: ett (Har), kuba (Se), lont (Krl, Har), elotus (Räp), nokk´ (Rõu, Räp) jt. Võrumaa Peipsi- ja Lämmijärveäärsete kihelkondade ning Setumaa kohanimedes leidub ka selliseid apellatiive determinantidena, mis esinevad tavaliselt suurema veekogu (mere) rannikul, nt kurk, laht, lamm, madal, parras jt. Huvitav on märkida, et ei esinenud ühtki sellist determinanti, mis oleks apellatiivina tuntud ainult kõigis Võru murde murrakutes.
Võru ja Tartu murde piiril eristub kihelkondadekolmik Võnnu, Põlva, Räpina, kus esineb mitmeid determinante, mida lõunapoolsel Võrumaal ette ei tule ja mida mujal Eestis esineb suhteliselt harva, nt vars (Võn/Räp), praks (Võn/Plv) või üldse mitte, nt tsoll´ (Võn/Räp), pae (Võn/Plv).
Mõni sõna võib kohanimede determinandina esineda laiemal alal kui on see ala, kust ta on apellatiivina üles kirjutatud. Põhjus võib muidugi olla ka selles, et igast kihelkonnast pole sõnavara võrdselt kogutud või pole sõna lihtsalt ette tulnud. Nt apellatiiv laht on üles kirjutatud vaid Põlvast, kuid kohanimesid determinandiga -laht esineb Räpinas ja Setumaal.
Tihti ei leidu determinandile sobivat apellatiivset vastet vaadeldava murde alalt. Sobiva vaste võib mõnikord leida teistest eesti murretest, nt sõna parras puhul, mõnikord võib aga sobiva tähenduse leida hoopis sugulaskeeltest, nt sõna pass puhul või naaberkeeltest.
Mitmetähenduslikke determinante esineb vaadeldava ala kohanimedes samuti, nt kund (‘kehv vilets maa’, ‘heinamaa’, ‘laas, mets’) jt. Esineb ka sünonüümseid determinante: perä ja hand; tsärdsäk ja land; taivaskoda, pae ja müür; nukk ja nulk; kolk ja nulk.
Mõnikord ei tähista determinant harjumuspärast objekti, nt Pringilump – mets, Hüstepalo – soo, Kährivarik – niit, Koobavõsu – heinamaa jt. Siin võib tegu olla ka metonüümiajuhtudega.
Võru- ja Setumaal leidub palju determinante, mis tähistavad erinevate objektide soppe või otsi, nt pää, perä, ots, hand, nukk, nulk, kolk, kurm; erinevaid lohke või madalaid kohti, nt land, tsärdsäk, lohk, londsik, lont, loosik, oit; järve ja maa kokkupuutepunkte, nt klomm, kuba, laht, lamm, loomus, tsopp, tsomp, kaavand. Rikkalikult on põllunduse ja metsandusega seotud determinante, nt põld, nurm, muu, pinnär, süüt´, sõõrd, tükk´, muld, aid, plants´ka, plank; mõts, laan, palo ~ palu, varik, võsu, praks´, park, kadastik, kuustik, kõivik, aet ~ aetu, palandu ~ palanu, rae jt. Palju on ka väiksemaid künkaid ja mägesid tähistavaid determinante, nt mägi, müür, taivaskoda, pae, kalju, kink ~ kenk, kont ~ kunt, kärk, kääbäs ning vesiseid alasid tähistavaid determinante, nt suu, pai, nõdsu ~ nõtsk, muda, hõds´o, pass, vetevaotus jm.
Terminnimega võidakse objekti kutsuda siis, kui teisi samaliigilisi objekte läheduses pole, nt Järv (Har), kui objekt on silmapaistvalt suur, nt Liin (Võru või Petseri linna kohta) või deminutiivse terminnimega siis, kui objekt on silmapaistvalt väike, nt Kunnukõnõ, Suukõnõ, Järvekene jt.
Lahtiseks jäid mõningad niidiotsad, mis seotud nt determinandi kand etümoloogiaga ja determinandi vars objektisuhtega.
Bakalaureusetöö “Ülevaade ajaloolise Võrumaa ja Setumaa kohanimede determinantidest” eesmärgiks oli anda sünkroonne ülevaade kogutud kohanimematerjalist ja luua eelkõige seosed keele apellatiivse sõnavaraga. Determinantide etümoloogiline ühendamine polnud küll töö eesmärgiks, kuid mõtteid selles suunas tekkis.
| Eelmine peatükk | Sisukord | Kirjandus |