|
Vene keelest Aarne Ruben G.P.-le
taas valdab tuhk meil tänavatepõike ja klaasid lendavad, kui lööb Vesuuvi-kuru, tuhk uinutab meid ilmast siis, kui kõik on… kõik on puru, nii tahaksin sel hirmsal tunnil sõita äärelinna tasa vana trammiga, su majja siseneda püstipäi, las möödub aastat sada – salku tuleb, et kaevata meid vaesekesi siit, ma tahaksin, mind nõnda leidkugi: su süleluses igavikku hüüdmas hüvasti.
November, 1961.
KIRJAS LÕUNASSE G. I. Ginsburg-Voskovile Sina lõunasse sõitsid, kuid siia jäid leitsakupäevad, kõrbeb sild ja virvendab vesi, tolm tungib kõrvaltänava uttu, kus hämar, on hämar, kõik näevad, sinu pooltühi lennuk mu lähedal pilvesid songib. Aita, Issand, sind palun, sind palun, teda vaid aita, palun abi ta jaoks, seda vaja on temale vaid, talle, talle, ei taipa ma palju, mind lolliks võib laita, lennuk lendab ja raputab rattaid nii kerekaid. Saime põlenud päevi, kõik hakkasid lahkeks ja priiks, lehed mängivad ülal mu kurbusetujuga peitust, igas suunas on hele, kuum randadel, trammide kriiks. Näha silmapiiridel kollaste purjede näitust. Lehispuid hüüab telefon, kortereis kära, on soe, ja mägesid päikeses kumab kui oleks neil taevane joon. Soojad oh päevad, üks teist mulle ulatab toe: et ma üksi ei oleks, siis palun ja ohvreid toon. Sõber, torma, siin sinu pärast on närv, veekanalivõrk, siin kõik kutsub sind, ka karge graniit, kastan tuliseid lehti peab laskma ka siia, kus järv, kuid keegi ei kasta ja nii ta ei saagi neid tõsta ka siit. Aknaid sulgub, iga päevaga järjest enam ja üha mu taga, Üks mees, ainult üks on neist vaatamas läbi ja minule perra, aga ees sinu tänavad, saatus sinna mul miskit ei jaga, ja päevi, uskumatagi elatud päevi vaid süstib mu verre. Kas siis mägede laulu ei saaks peita viimsesse pilku, mis kui aovalgus mulle ei jää nagu jäi kindlaim südame soon? Ja su heledad silmad on täis teisalt lummavat mägede vilku, mida hirmsaim on teada, sest see on mitte-iialgi-naasmise toon. Jäägem hüvasti, mäed. Miks elasin, teadsin ja millal sest teada saan? Ei kunagi. Aga kui tullakse, lähen ma koheselt siit, seda kõike ei saa mina jätta, ärge teie siis jätke ka. Andke andeks, ei enam ma tule. Kõik lootuseta on teisiti. Mäed, minu mäed. Igavesti jääb lumele valge värv, nii jääte ka te ? nii kajab surnud nimede mäes minu hing, kui viimne on tund. Möödund paljusid hõbedast radu, neist teengi palee. Igavikus me kohtume, jõed sinna viivad on siin, neis on lund. Sinna sööstavad tuhanded jõed, tuhanded jõed üle hetkedevoo, seal unustan end, seal mägede vahel, kus pimestab kõik, kogu valgus, kus tervitan sind, oo Surm, kus sõnu ei too neist valgetest seintest ehk alla mäe tagasihõik. Juuni 1961
KAHE PAUSIGA PALA BARITONSAKSILE Öö metalline kutse lendab välja Peeter-Pauli kindlusest, kõrvaltänavate päranipaisat aknaist. Tubade puittiksujad taovad tükati, raadiotest kostavad hümnid. Kõik jääb vaikseks. Tüdrukute sosistamine vakatub. Ka armastajad on juulis üsna vaiksed. Mõni harv auto sõidab tasa. Sa seisad sillal ja kuulad, kuidas vaikib ja raugeb terve linn. Öö toob soojusest esile akende siniheleda hämara varju ja kanali rauguse. Mängi, mängi, Dizzy Gillespie, Gerry Mulligan ja Shearing, Shearing, valgetes kleitides, seal on kõik valgetes kleitides ja muidugi ka särkides. 42. ja 72. tänaval, seal, tumeda ookeani taga, puude keskel pisikeste pardatuledega lendavad lennukid ookeani taga. Hüva stiil, hüva stiil sellel õhtul, oo taevas, mida teeb Gerry üksi baritonsaksil, oh Jumal ? Heli joonistab ellipsoidi ookeani taha ja kui nüüd must Garner kaabib kätega must-valget rida, kõik saab mõistetavaks. Erroll! Mu jumal, mu jumal, mu jumal, milline trumm on vanal Monkil ja nii kaugel ookeani taga, oh Jumal, see on mingi jaht armastusele, kõik on juba käes, kuid jaht käib. Issand Jumal! Issand! Nad ju ajavad meid taga, ju ajavad meid taga ja kes ikka hakkab täna hommikul linnas lobisema surmast. Sa põgened mööda tänavat, aga kära ei tule kuskilt, nagu kõrbes, vaikus kõikjal, väravatel, paraadustel, peaustel ? ainult seal räägitakse teineteisega ja vanad ära visatud ajalehed eputavad üksteise ees oma pealkirjadega. Vaid armastajad on juulis nii vaiksed, nii vaiksed. 1961
ÜHELE TÜRANNILE Käis ringi villapalitus, nii mõtlik, ta riide nimi oli mantel-kapis, jõi kohvi seal, nii ettevaatlik, -võtlik, kühm nähtav leidus tema mantli drapis. Käis vaimuhiiglastele kätte maksmas, kel ilmateatrisse on antud loozh ja liisund kohvi juurde kaksas neid, kellelt kotti saand atskoos. Aeg talle andestas. Käis ringi plaat ta to-tot-tohutumal tekstil ja kuuleb see vaid rahva ha-ha-haad, kes tuppa tema tooli ette eksib. Kõik loomuvastane. Kõik läbi kirut. Ja pirukas on tehtud broomist, naatrist. Türann eks enne sulgemist üks minut pooltundmatuna läbi astub teatrist. Kui tuleb ta, nood valvel ridamisi, kes tõusma peavad ja ei pea. Käeviipega teeb võimur tasakesi ses teatris tunde, milles hea. On kohvgi muutund suisa elunesteks. Kiiktooli leen on mugav padi, et ärkaksid, kes oma elu kestel said aru: surm on küllalt nadi. Jaanuar 1972. |
|