Tüübitabelid

Koostanud Ülle Viks
Eesti Keele Instituut, Tallinn
(uuendatud: 31.05.2001)

• Tabel 1: koondtabel
• Tabel 2: VVS-tüübid ja nende vastavused teistes tüübistikes
• Tabel 3: tüübivastavused ÕS'76 -> VVS
• Tabel 4: tüübivastavused ÕS'99 -> VVS
• Tabel 5: tüübivastavused EKSS -> VVS
• Tabel 6: tüübivastavused Peebo -> VVS

Eesti ükskeelsed sõnastikud on esitanud morfoloogilisi andmeid algusest peale põhimõtteliselt ühe ja sama süsteemi järgi, mis sai oma tänapäevase kuju E. Muugi Väikeses õigekeelsus-sõnaraamatus (Tartu 1933). Sõnaartiklis märksõna järel on tüübinumber ja vahel ka mõned muutevormid. Sõnastiku sissejuhatuses (või lisas vm) on numbritele vastavad tüübikirjeldused, kus tüüpsõnast esitatakse suurem valik muutevorme: nn põhivormid. Tüübikirjeldustele lisanduvad sageli ka juhised, mille järgi saab tüüpsõna põhivormide eeskujul moodustada ülejäänud muutevormid.

Morfoloogia esitamise põhimõte sõnastikes on olnud sama, aga tüübistikud ise on palju muutunud. Muugil oli algul üle 1000 tüübi, kõige väiksem klassifikatsioon on VVS-is (38 tüüpi). Aastatel 1948–1976 ilmunud õigekeelsussõnaraamatutes (vt ÕS’76) püsis tüübistik ühesugune (115 tüüpi, Muugi põhjal kohandanud A. Kask), hiljem on see jälle varieeruma hakanud.

Tüüpide hulk klassifikatsioonis sõltub sellest, kui palju ja milliseid tunnuseid sõnade liigitamisel arvesse võetakse. Erinevates tüübistikes on liigitusalustena olnud kasutusel näiteks sellised tunnused: tüve silpide arv, välde, tüve lõpphäälikud, astmevaheldus ja selle liigid, konkreetsed tüvemuutused, muutelõpud teatud vormides, mitmusevokaal, paralleelvormide olemasolu või puudumine jne.

E. Muuk kujundas muutkondade süsteemi ka kooliõpikute jaoks (E. Muuk, Lühike eesti keeleõpetus. Tartu 1928, 2. trükk). Õpikus tüübinumbreid ei kasutata, sõnad jagunevad 7 käändkonna ja 4 pöördkonna vahel. Igas muutkonnas on teatud hulk tüüpsõnu, mille eeskujul teisi samalaadseid sõnu saab käänata-pöörata. Muugi muutkonnad (väikeste variatsioonidega) on püsinud kooliõpikutes kasutusel tänaseni. Siinsetes tabelites esindab neid J. Peebo süsteem.

Tabelites on lähtekohaks valitud Ü. Viksi Väike vormisõnastik (VVS), mille tüübistik on kõige väiksem ja järjekindlam. Selle aluseks on ainult morfoloogilised tunnused: erinevate tüvevariantide kasutamine paradigmas ja morfoloogilised formatiivid (e muutelõpud). Lisaks VVS-ile on kaasatud eesti keele olulisemate sõnaraamatute tüübistikud ja Muugi muutkondade süsteem J. Peebo variandis (vt Allikad).

1. Tabel 1 on koondtabel, mille iga rida esindab üht tüübinumbrite kombinatsiooni läbi kõigi sõnastike. Tüübinumbrile järgneb (üks või mitu) tüüpsõna. Kui sama sõna võib muutuda erinevate tüüpide järgi (paralleeltüübid), siis on ka tüübinumbreid kaks. Väiksemate sõnarühmade puhul on tabeli viimases veerus antud täielik loend.

2. Tabel 2 esitab esitab iga VVS-i tüübi kohta põhjalikud andmed:
   1. VVS-tüübi iseloomustus,
   2. tüübid kõigis teistes allikates koos eristavate tunnustega (kui vastavusi on mitu).

   VVS-tüübi iseloomustus (1) koosneb kolmest osast:

   1. tüve iseloomustus – loetletakse tüvevariandid (vt tüvekoodid), mis esinevad antud tüübis, ning näidatakse kas tüves esineb lõpumuutust ja sisemuutust;
   2. formatiivid – loetletakse tähtsamate põhivormide (vt vormikoodid) formatiivivariandid, mis esinevad antud tüübis;
   3. tüübikirjeldus – iga põhivormi (vt vormikoodid) jaoks näidatakse, milline tüvevariant ja milline formatiivivariant selles tüübis antud vormis koos esinevad.
3. Tabelid 3-6 näitavad tüübivastavusi paarikaupa suunaga muult allikalt VVS-ile. Esimeses veerus on lähtetüübistiku tüübinumber koos tüüpsõna(de)ga, teises veerus vastav VVS-i tüüp/tüübid. Kolmas veerg näitab, mille poolest vastavate sõnade muutmine erineb (juhul kui vastavusi on mitu). Erandjuhtudel on antud sõnade täisloend (vt ka tähised ja vormikoodid).

Kasulik info

• Allikad
• Tähised
• Vormikoodid
• Tüvekoodid
• VVS-i morfoloogiline klassifikatsioon: noomen, verb
  
• Põhjalikum sisuline käsitlus: Ü. Viks, Muuttüübid eesti sõnastikes
• VVS-i klassifikatsiooni rakendus: reeglipõhine automaatne morfoloogiasüsteem

Tööd on toetanud ETF grant 3489.

VVS

Ü. Viks, Väike vormisõnastik. I: Sissejuhatus & grammatika; II: Sõnastik & lisad. Tallinn 1992

EKSS

Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. Tallinn 1988 - ...

ÕS’76

Õigekeelsussõnaraamat. Tallinn 1976

ÕS’99

Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Tallinn 1999

Peebo

J. Peebo, Pöördkonnad. Tartu 1983 & J. Peebo, Käändkonnad. Tartu 1992

~

tüübinumbrite vahel: võrdsed paralleeltüübid

?

tüübinumbrite vahel: eelneb peamine ja järgneb sekundaarne paralleeltüüp

&

tüübinumbrite vahel: eri tüübid (kui algvormi hääldus erineb)

&

mujal: ‘ja’

00

tüübinumber puudub

#

tüüpsõna puudub

++

käändub ka liitsõna esikomponent

{ }

täheklass

[ ]

formatiiv

>

asendusmärk reeglites

|

morfofonoloogiliselt tingitud tüvevariantide vahel (tüübikirjeldustes)

)

tüübinumbri järel: VÕK-i hilisema otsusega muudetud osa tüübist (ÕS’76)

/

tüüpsõnade vahel: tagumine on KeeleWebi tüüpsõna (vt ÕS’76 KeeleWebis)

¤

sõnarühma täielik loend

C

konsonant

V

vokaal

-V{}

tüvemitmuse vokaal, looksulgudes {} võimalikud vokaalid

SM:

sisemuutus

LM:

lõpumuutus

Tüve silpide arvu loetakse alates pearõhulisest silbist (kui pole eraldi öeldud).

Välde määratakse rõhulises silbis.

Noomeni põhivormid:

Verbi põhivormid: