[EKS] Eesti keele sõnaraamat

Kasutajale • Lühendid • @arvamused.ja.ettepanekud


Päring: osas

Leitud 3 artiklit

ise1 ‹pron›
1 ‹määratlev asesõna› (rõhutab põhisõnaga väljendatut või selle terviklikkust:) just see, mitte keegi või miski muu
= enese (2. täh), enda (2. täh)
▫ Ta on selles jamas ise süüdi.
▫ Ise tahab veel vanaema olla.
▫ Läbi aegade on inimene otsinud midagi, mis on väljaspool teda ennast.
■ ‹määratlev asesõna› tõstab (vastandavalt) esile kõige olulisema, kesksema sisuliselt seotud asjade hulgast; toob esile mingi vastandlikkuse
= enese (2. täh), enda (2. täh)
▫ Minu laps oskab lugeda, ise alles nelja-aastane.
■ ‹määratlev asesõna› rõhutab seda, et keegi on nagu mingi omaduse kehastus
▫ Vanamemm on lahkus ise.
▫ Kolleegide sõnul on Mati vana rahu ise.
2 kõnekeelne viitab kõneleja isikule, hrl asendab mina-vormi
▫ Ise küll kunagi ei läheks sinna.
▫ Ise tahtsid, et kõik seda vahiksid.
– VÄLJENDID: paavstim kui paavst ise
ise2
‹s› inimese sisemine olemus, tema mina
▫ Inimese ise ja muu universum on üks funktsionaalne tervik.
▫ Meid ümbritsevad arvamused kujundavad meie pisikest iset ja tema maailma.
▫ Ükski laps ei ole oma isest tugevam.
ise3
1 ‹adv› iseenesest, ilma et keegi seda otseselt põhjustaks
▫ Vulkaanipurse lõppes ise.
▫ Nüüd otsustas see elektriline tööriist ise tööle hakata.
■ ‹adv› iseseisvalt, omal jõul; isiklikult, omal algatusel
▫ Ma võtan sinuga ise ühendust.
▫ Mine otsi ise endale kapist midagi süüa.
2 ‹adv› kõnekeelne oma olemuselt, sellisena nagu ta on
▫ Ta on ise täitsa kena tüdruk.
3 ‹adj› teistest erinev, isemoodi omadustega
▫ Ta räägib igale auditooriumile ise juttu.
◊ põlissõna soome-ugri: soome itse 'ise', mokša eś 'oma; ise', mansi is 'vari'

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur