sg. gen ‹pron› 1 ‹enesekohane asesõna› viitab tegevuse tegijale, isikule, kellest tegevus lähtub = enda (1. täh) ▫ Tüdruk kammib ennast. ▫ Ta näost paistab enesega rahulolu. ▫ Suutsin ennast õnneks sellest mõtteviisist lahti rebida. ▫ See on ainult enese petmine. ■ ‹omastav asesõna› viitab kuulumisele tegevuse tegijale, viitab millelegi, mis pärineb kelleltki või kuskilt = oma1 (1. täh), enda (1. täh) ▫ See on nende enda asi. ▫ Teie eneste probleem, kuidas hakkama saate. 2 ‹määratlev asesõna› (rõhutab põhisõnaga väljendatut või selle terviklikkust:) just see, mitte keegi või miski muu = ise1 (1. täh), enda (2. täh) ▫ Teda ennast ma rahvasummast üles ei leidnudki. ▫ Teadlastel tuli endil abitööd ära teha. ▫ Lastel enestel polnud aga mingit valikut. ■ ‹määratlev asesõna› tõstab (vastandavalt) esile kõige olulisema, kesksema sisuliselt seotud asjade hulgast; toob esile mingi vastandlikkuse = ise1 (1. täh), enda (2. täh) ▫ Röövimises kasutatud kott leiti üles, kuid meest ennast pole seni tabatud.