sg. gen ‹pron› 1 ‹enesekohane asesõna› viitab tegevuse tegijale, isikule, kellest tegevus lähtub = enese (1. täh) ▫ Tegin endale etteheiteid. ▫ Isegi pärast avaseti kaotust olin endaga rahul. ▫ Mees haaras endal peast. ■ ‹omastav asesõna› viitab kuulumisele tegevuse tegijale, viitab millelegi, mis pärineb kelleltki või kuskilt = oma1 (1. täh), enese (1. täh) ▫ Meie saatus on enda kätes. 2 ‹määratlev asesõna› (rõhutab põhisõnaga väljendatut või selle terviklikkust:) just see, mitte keegi või miski muu = ise1 (1. täh), enese (2. täh) ▫ Uisutada soovijail tuleks uisud endal kaasa võtta. ■ ‹määratlev asesõna› tõstab (vastandavalt) esile kõige olulisema, kesksema sisuliselt seotud asjade hulgast; toob esile mingi vastandlikkuse = ise1 (1. täh), enese (2. täh) ▫ Röövimises kasutatud kott leiti üles, kuid meest ennast pole seni tabatud.