[EKS] Eesti keele sõnaraamat

Kasutajale • Lühendid • @arvamused.ja.ettepanekud


Päring: osas

Leitud 1 artikkel

kehv
M
‹adj›
1 omadustelt, kõlblikkuselt või tasemelt ebarahuldav, vähene või puudulik, seetõttu sobimatu (kasutamiseks, tegevuseks vms)
= vilets (1. täh), niru (1. täh), nigel
▫ Olen kehv maletaja.
▫ Mul on nimedele kehv mälu.
▫ Kehv seadusandlus.
▫ Väga kehvad teeolud.
▫ Kui laul on kehv, ei aita hea laulja ka.
▫ Hoone on tehniliselt kehvas seisus.
▫ Sõnavara on üsna kehv.
▫ Kõige tüütum on hala, kui kehv ja vilets meil on.
▫ Mõlemad on end kehvadest oludest üles töötanud.
■ (kehalise oleku, tervise, meelte kohta:) mitte päris terve, haiglane, vormist väljas
= niru (1. täh), vilets (1. täh)
▫ Tervis on kehv, enesehinnang null.
▫ Jalaga on üsna kehvad lood.
▫ Kõht korises ja tuju oli kehv.
2 (hinnete kohta:) soorituse, õppimise halba või puudulikku seisu märkiv (nt koolis, võistlustel)
▫ Saan pidevalt kehvi hindeid.
– SEOTUD SÕNAD: kehvalt ‹adv›, kehvasti ‹adv›, kehvus ‹s›
◊ laensõna germaani: vanainglise scēoh, keskülemsaksa schiech, inglise shy 'arg, kartlik'

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur