‹adj› 1omadustelt, kõlblikkuselt või tasemelt ebarahuldav, vähene või puudulik, seetõttu sobimatu (kasutamiseks, tegevuseks vms) = vilets (1. täh), niru (1. täh), nigel ▫ Olen kehv maletaja. ▫ Mul on nimedele kehv mälu. ▫ Kehv seadusandlus. ▫ Väga kehvad teeolud. ▫ Kui laul on kehv, ei aita hea laulja ka. ▫ Hoone on tehniliselt kehvas seisus. ▫ Sõnavara on üsna kehv. ▫ Kõige tüütum on hala, kui kehv ja vilets meil on. ▫ Mõlemad on end kehvadest oludest üles töötanud. ■ (kehalise oleku, tervise, meelte kohta:) mitte päris terve, haiglane, vormist väljas = niru (1. täh), vilets (1. täh) ▫ Tervis on kehv, enesehinnang null. ▫ Jalaga on üsna kehvad lood. ▫ Kõht korises ja tuju oli kehv. 2(hinnete kohta:) soorituse, õppimise halba või puudulikku seisu märkiv (nt koolis, võistlustel) ▫ Saan pidevalt kehvi hindeid. – SEOTUD SÕNAD: kehvalt ‹adv›, kehvasti ‹adv›, kehvus ‹s› ◊ laensõnagermaani: vanainglisescēoh, keskülemsaksaschiech, ingliseshy 'arg, kartlik'