1 ‹adj› omadustelt, kõlblikkuselt või tasemelt ebarahuldav, vähene või puudulik, seetõttu sobimatu (kasutamiseks, tegevuseks vms) = kehv (1. täh), nigel, niru (1. täh) ▫ Vilets raamat keiser Napoleonist. ▫ Vilets keeleoskus. ▫ Oh, tütreke, elu on nii vilets. ▫ Koondise tänavused tulemused on viletsad. ▫ Maja on suur, aga viletsas seisukorras. ▫ Mööbel tubades oli vana ja vilets. ▫ Toit oli vilets. ▫ Kondid kipuvad viletsate ilmade aegu valutama. ▫ Ülivilets. ■ (kehalise oleku, tervise, meelte kohta:) mitte päris terve, haiglane, vormist väljas = kehv (1. täh), niru (1. täh) ▫ Vilets enesetunne püsis mitu päeva. ▫ Ta oli jäänud nõrgaks ja viletsaks. 2 ‹adj› (millegi koguse, hulga kohta:) ebapiisav või ebarahuldav = niru (2. täh), vaevane (2. täh) ▫ Palk on väga vilets. – SEOTUD SÕNAD: viletsalt ‹adv›, viletsasti ‹adv›