[EKS] Eesti keele sõnaraamat

kukiltseotud sõnaga kukil, kukile
1 ‹adv, postp kelle› selja ülaosa ja õlgade pealt
▫ Laps hüppas isa kukilt maha.
2 ‹adv, postp kelle ka koos sõnaga ära› (koormana) rõhumast, vaevamast või kimbutamast ära
= turjalt
▫ Minister lükkas vastutuse enda kukilt ära.
▫ Peaks mõned tööülesanded kukilt veeretama.
▫ Kohtutäitur on ta kukilt läinud ja ta saab rahulikult magada.
▫ Nüüd on suur mure kukilt ära.