oma1 1 ‹pronomastav asesõna› viitab kuulumisele tegevuse tegijale, viitab millelegi, mis pärineb kelleltki või kuskilt = enese (1. täh), enda (1. täh) ▫ Söö oma kõht täis! ▫ Omad vitsad peksavad. ▫ Tema oma jonni ei jäta. ▫ Nende muusikat ei tasu teiste omaga võrrelda. ✉Ta saamatus oli omast kohast isegi ilus.Mait Raun ■ ‹s› miski, mis on (kindlalt, vältimatult) kellegi või millegagi seotud ▫ Tema raiub ikka oma, ütle sina mis tahes. ▫ Lähme sööma, kõht nõuab oma. ■ omadega ‹pronühendi osana› (kellegi või millegi seisundi, oleku kohta) ▫ Mõtlen, kuidas omadega välja tulla. ▫ Olen omadega täitsa rahul. ▫ Sain kohe aru, et inimene on omadega täiesti sassis. ▫ Olla omadega mäel on võimas positiivne tunne! ▫ Palju ei puudunud, et auto oleks omadega kraavis lõpetanud. ■ ‹pronmääratlev, harvemini enesekohane asesõna› osutab tegevuse tegijale: enese, enda ▫ See on su oma süü. ▫ Jätke see oma teada. ▫ Ostis omale uue auto. 2 ‹adj› teatud isikuga seotud, kellelegi kuuluv või millegi juurde kuuluv ▫ Sain seda tunda omal nahal. ▫ Lihatükk säriseb omas mahlas. ▫ Oma tuba, oma luba. ✉Laused on Lutsu omad, seosed nende vahel kuuluvad Undile.Margus Kasterpalu 3 ‹adj› väga tuttav, omane, millegi poolest lähedane; samasse perekonda vm kitsasse kollektiivi kuuluv ▫ Oli tema jaoks oma inimene. ▫ Kasutab võõrsõnade asemel oma sõnu. ✉.. võõrad paigad ja võõrad nimed saavad omaks ja uuesti võõraks.Karl Ristikivi ■ ‹adj› millegi poolest eriline või iseloomulik, teistest samalaadsetest erinev ▫ Küpsel armastusel on oma võlu. ✉.. tumedake ja kenasti rõivil, osalt seto, osalt oma moodi.Lauri Sommer 4 ‹shrl mitmuses› tuttava, omase kollektiivi liige ▫ Omade peale koer ei haugu. ▫ Publik ergutas omasid. ■ ‹shrl mitmuses› mingi koha või kogukonnaga seotud inimene ▫ Ameerika omad ütlevad, et Venemaal tuleb kollaps. ✉Pärast lõunat tulid naabrid, Roostepalu omad.Andrus Kasemaa ◊ põlissõnaläänemeresoome-saami: soomeoma 'oma', liiviu'm 'oma', saamioapmi 'oma; oma asi', mitmuses 'kari'