‹s› millegi iseloomulik ehituslaad, meeltega tajutav sisemine ehitus ja koostis või pealispinna omapära = toim ▫ Pehme tekstuuriga huulepulk. ▫ Mulla tekstuur ja niiskus. ▫ Siidise tekstuuriga vein. ▫ Akvarellist kumab läbi paberi tekstuur. ■ kanga omadus või välimus, mis tekib kanga koelõngade paksusest ja tihedusest = toim, kude ▫ Näha on kanga hõre tekstuur. ■ puidu lõikepinnal avanev peamiselt läbilõigatud aastarõngastest tekkiv muster = toim, puidukiri, süü2 ▫ Mesilasvaha abil tuleb esile puidu tekstuur. ■ kivimi siseehitus, kivimit moodustavate mineraalosakeste ruumiline (nt kihiline, kildaline) paigutus = toim ■ kunstiteose tehnika omapära, selle pinnastruktuur ja töötluse iseloom = faktuur ■ heliteose tehnika omapära, helide, rütmide vms ühendamise viis = faktuur ■ vanim gooti kiri, esimene trükikiri ◊ laensõnasaksaTextur 'tektuur' < ladinatextura 'kootud riie, kude' (sõnast texere 'kuduma')